Tervendaja Evelyn Luikmel: Hirmu pole tegelikult olemas, see on ainult meie peas

6. august 2017 kell 21:45



ELuikmelOlenemata sellest, kas seda usume või mitte, on osadel meie seast avaldunud võimed, millele ei oska alati nimegi panna, aga mille abil on võimalik nii ennast kui teisi aidata. Evelyn Luikmel on oma kätega ema ja vanavanemaid aidanud lapsest saati  ning tervendamisest on saanud tänaseks tema päevatöö. Ta on õppinud neurolingvistilist programmeerimist (NLP-d), kristalliteraapiat, kristalli-reikit, kraniosakraalteraapiat ja metameditsiini.

 

Millal ja kuidas sa avastasid, et sul on võimed?

Olen lapsest saati tervendanud oma ema. Ma ei teagi, kas mina avastasin selle või mu ema. Kui  panin talle käed valutava või kange koha peale, siis ütles ta, et tal läheb valu ära. Ja nii see tuligi. Kuna emal oli reumatoidartriit, siis hoidsin tal ka käsi ja alaselga ning vabastasin teda valust. See algas kuskil 5-6 aastaselt ja kestis 10 aastat, seni, kuni suri mu vanaisa. Vahepeal oli paus, mil ma tervendamisega ei tegelenud. Peale ema ravisin ka oma vanaema ja vanaisa ning iseennast. Kuna tegelesin spordiga, siis tuli ikka aegajalt traumasid ette ja ravisin siis nii ennast kui ka oma trennikaaslasi. Ega ma ei öelnud, mida ma teen, aga kui kellelgi kuskil mõni valu või probeleem oli, siis võtsin sealt kohast kinni ja hoidsin ning kõik läks korda.

 

Kuidas sa oled oma võimeid arendanud?

Põhiliselt neid kasutades ja kanaldades. Olen aru saanud, et minu võimed arenevad tegevuse käigus.  Olen õppinud ka üht ja teist, aga peamine on ikkagi läbi tervendamise. Õppinud olen kristalliteraapiat, kristallireikit, neurolingvistilist programmeerimist.

 

Suur osa sinu vastuvõttudest toimuvad Tallinnas Kristallikojas. Kas ja kuidas võimendab kristallkamber sinu võimeid? Kas ja kuidas erineb teraapia läbiviimine tavalises ruumis ja kristallkambris?

Kristallkamber võimendab kõike, ta toimib võimendina. Kamber toob pinnale kliendi probleemid,  võimendades samal ajal mitmekordselt ka enesetervendamisvõimet. Mind aitab kristallkamber sellega, et ta hoiab mind sel ajal, kui ma tervendan. Pärast seda, kui olen kambris tegutsenud 8-9 tundi, ma eriti väsinud ei ole, kui ma vahepeal natukenegi süüa olen saanud. Kamber toetab ja aitab mind, suhtleb minuga. Samuti kiirendab kristallkamber ka tervenemise protsessi 3-4 kordselt. Kristallkamber on portaal, sissepääs tervendusuniversumisse.

 

Millised on olnud su suuremad õppetunnid elus, mida saad teistega jagada?

(Mõtleb minutikese- toim.) Mulle tuleb ja jääb info piltidena, neid sõnades lahti seletada pole just kõige lihtsam… Otseselt ei tulegi midagi meelde, mida peaks jagama. Õppetunde on iga päev. Eilegi oli üks õppetund, kui ütlesin ühe negatiivse sõna ja sellest tekkis inimesel raev. Ei tohi mõtelda mitte ühtegi mõtet, kus oleks kasvõi pisikenegi etteheide või negatiivne varjund juures, sest selle sa saad kohe tuhandekordselt vastu. See on muidugi igapäevase pikemaajalise harjutamise teema. Tavaliselt  kipub teadvustamata mõttevoog koosnema 90% negatiivsetest mõtetest, sest hirm on sees.

Mingil moel pöördeline oli minu jaoks autoavarii, auto läks mahakandmisele ja mina pidin püsima 2 nädalat kodus paigal. Sain aru, et kui sul on kogu aeg mingi väljastpoolt loodud tempo, siis sa unustad enda ära. Täidad mingeid teiste, näiteks tööandja, soove, aga unustad enda sihi ära. Avarii andis mulle võimaluse olla rahulikult kodus ja mõelda asjade üle. Sain aru, et peab olema igal sekundil oma tegevuses kohal. Avarii hetkel rääkisin ma telefoniga ja korraks, sekundi murdosaks, läks tähelepanu ära. Auto kandus tee äärde, aga seal oli must jää ja ma ei saanud autot enam tee peale tagasi ning sõitsin teelt välja põllule. See oli kümme aastat tagasi.

Ühe inimese olen oma elus kaotanud tänu sellele, et hirmsasti kartsin teda kaotada ja lõpuks muidugi kaotasingi. Selle kaotuse lõin ma endale oma mõtetega ise. Siis ma sellest aru ei saanud, nüüd saan. See oli küll üks suur õppetund. Täna tean, et kui sa kardad midagi kaotada ja lood seda oma mõtetega, siis sa selle oma ellu ka tood. Hirmu pole tegelikult olemas, see on ainult meie peas. Meie pettekujutelm, et midagi võib valesti minna. Kõik on tegelikult võimalik ja kui häälestatus on positiivne, siis see asi läheb positiivselt. Nüüd loon ma ainult seda, mida ma oma ellu tahan. Muuhulgas ka ilma, näiteks.

Igapäevaselt pakub mulle õppetunde elukaaslane, kes peegeldab mulle momentaalselt tagasi igavähimagi negatiivse varjundi. Mul küll pole negatiivseid mõtteid, aga piisab õhkõrnast varjundistki, kui ma seda juba tema peeglist näha saan.

Samuti on väga head peegeldajad lapsed.  Kui lapsele vaatad otsa ja oled võibolla natukenegi pettunud või mitte nii rahulolev, siis küsib laps kohe: „Aga miks sa nii kurb oled?” Kõik on silmadest loetav. Võid küll öelda, et kõik on hästi, aga silmadest loeb tõe välja.

Valgustervendajana töötamise jooksul mul suuremaid kriise pole olnud. Nii, kui midagi üles kerkib, puhastan selle kohe ära, muidu tuleks ka kriis kohe. Olen õppinud oma sisetunnet usaldama. Midagi muud ju usaldada polegi, mõistus on programmeeritav, seda ei saa usaldada. Sisetunne aga ei valeta kunagi. Olen ka aru saanud, et pole vaja loota. Kui loodad, siis lood tegelikult pettumust. Usalda ennast, loo, aga ära looda. Ütleb ju vanasõnagi, et lootus on lollide lohutus. Kui loodad ja lood omale mingi pettekujutelma ja see ei lähe niimoodi, siis oled pettunud. Pettumusega aga paned ennast lukku, sa ei saa enda sisemist häält enam kuulata, pettumus segab. Otsustamiste juures on oluline häälestus. Kui kasutad otsustamist nagu taotlust, siis see aitab. Näiteks kui otsustad olla õnnelik igas elusituatsioonis. Kui otsustad positiivseid asju lastes lahti protsessi kulu, mitte kontrollides igat sentimeetrit sellest protsessist, siis on otsustamine  positiivne. Otsustamine, kui kontroll piirab sind. Oluline on, kuidas sa otsustad. See „kuidas” on mõistuse hääl, mis tegelikult piirab taju kuni 80% ulatuses. Kui kasutad täistaju, siis võid luua palju positiivsemaid tulemusi kui kontrollides kogu protsessi ja kasutades ainult tavataju. Kui kasutad kõiki oma tajusid, piiramata taju ulatust, on lõpptulemus tegelikult palju parem. Siis saavad võimalikuks sellised imed, mida inimesed ei arvagi,et oleks võimalik teha või saavutada.

 

Kuidas jääda rahulikuks pinevatel aegadel, olgu siis isiklikul, riigi või maailma tasandil?

Tuleb usaldada ja armastada ennast ja kõike, mis on meie ümber. Tuleb olla enda väljas, enda energia keskmes, enda südame keskmes, olla positiivne ja luua oma mõtetega ainult positiivset. Oma mõtetega me loome oma reaalsuse. Seda, millest me mõtleme, me oma ellu ka toome ja kui me loome negatiivset, siis tõmbame seda ligi. Kõike, mida sa oma ellu tahad, sa saad luua. Ainult sa pead uskuma seda ja looma oma mõtetega positiivset. Kui sa lood eitust ja negatiivset, siis sa saad ka selle oma ellu ja kohe kiirelt. Teadvusta oma mõtteid. Loo oma mõtetega. Teadvusta oma mõtteid ja loo armastusega iga päev. Kõike mida sa teed, loo armastusega. Meedias kajastatavatele negatiivsetele stsenaariumitele kaasa mõtlemine hoiab ülal hirmu ja destruktiivset energiat. Miks peaksime tahtma toita hirmu? Olin Šotimaal sel päeval, kui toimus Manchesteri terroriakt. Tegime mererannas 5-tunnise meditatsiooni, mille käigus tundsime, et Inglismaal pole üldse armastust. Armastuse valguse väli oli täiesti ära lõhutud. Šotimaal oli see olemas, aga Inglismaal polnud seda üldse. Mingi habras väli meil õnnestus luua, aga seda lõhutakse kogu aeg, sest igapäevaselt külvatakse hirmu ja meedia võimendab seda. Meedia toimib mõnes mõttes nagu kristallkamber, ainult, et negatiivses võtmes, ta võimendab kõike. Häälestus on teine. Häälestuse nupust tuleks destruktiivne „off”-i peale panna, et see ei toidaks negatiivset kanalit. Ei ole vaja hirmu toita.

 

Küsitles Sander Soomaa

 

Foto: Janne Jüsmä