9 asja, mida iga mees armastusest ja suhetest teadma peaks

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. märts 2014 kell 21:35



“Erinevatel inimestel on elus erinevad õppetunnid. Aastaid arvasin, et minu kõige suuremaks õppetunniks on majanduslik edu. Ma “võitlesin” selle nimel 10 aastat, proovides kõikvõimalikke viise mõistmaks, kuidas raha teha. Nende õppetundide käigus olen kogenud nii tippe kui põhju, olen üle elanud päris valusa pankroti, aga lõpuks ka ära õppinud peamised raha teenimise printsiibid. Nüüd on mul raha, aga tuleb välja, et loodus tõepoolest tühja kohta ei salli. Nähes, et rahaga mind enam õnge ei võta, viskas elu mulle uue väljakutse – isiklik elu,” kirjutab Kaido Pajumaa Sisekosmoses, avaldades, millised on need üheksa asja, mida iga mees armastusest ja suhetest teadma peaks.

 

Aastaid ei pööranud ma sellele eluvaldkonnale üldse tähelepanu, mille tulemusena see osa minu elus ka lagunes. Sel hetkel tundus loomulikult, et asi ei ole minus, ja läksin eluga edasi. “Teise klassi” minnes võtsin kaasa kõik õppetükid, mille “esimeses klassis” tegemata olin jätnud, sest olin hakanud mõistma, missugune oli olnud minu panus abielu lagunemisse. Aga nagu öeldud, loodus juba tühja kohta ei salli.

Tuli välja, et teises klassis ei piisanud enam esimese klassi tarkusest, sest siin oodati minult juba palju enamat. Mida täpselt, ei ole mulle veel tänaseni päris selge (ehk mõistan seda kolmandas klassis), aga on vähemalt üheksa asja, mille ma teise klassi lõpuks selgeks sain, ja mida soovitan meeles pidada kõikidel meestel, sõltumata, kas oled esimeses, kolmandas või kaheksandas klassis.

 

1) Kuula oma Õpetajat

Öeldakse, et kõik inimesed, kes meie ellu satuvad, on meie Õpetajad. Õpetajaks võib olla sinu sõber, aga ka sinu vaenlane, sinu praegune abikaasa, aga ka sinu esimene armastus noorusest. Kõik inimesed, kes meie elus mingit rolli etendavad, tulevad siia oma sõnumiga.

Kõige valusamad, aga ka kõige olulisemad õppetunnid saame inimestelt, kellele kõige lähemal oleme. Üldjuhul on nendeks elukaaslased, kelle juures varem või hiljem kõik meie kaitsemüürid langevad, ja elukaaslased kohtuvad meie tõelise olemusega – inimesega, kes ei pea enam kandma maski, vaid ta on selline, nagu ta tegelikult on.

Mõnikord juhtub, et kõik läheb hästi – te avastate peale maskide langemist, et sobitegi ideaalselt. Tihti läheb aga hoopis nii, et inimene, keda sa maski taga kohtad, ei ole see, kellesse sa armusid. Ja mis veelgi hullem, ta väidab ka sind olevat keegi, kes sa enda arvates ei ole. Just siin algab õppetöö.

Kindlasti ei saa me omaks võtta kõike, mida teine inimene meie kohta räägib, küll aga tasub ta ära kuulata ja sellest omad järeldused teha (ehk isegi midagi omaks võtta). Lõppkokkuvõttes on ta ju siiski meie Õpetaja – ta tuli meile sõnumit tooma.

Ideaalis jäämegi oma õpetajat kuulama – me püüame tema sõnumitega kohaneda ja seeläbi ennast vormida (see kõlab vägivaldselt, aga tegelikult peame vormima ainult oma ego). Kahjuks ei ela me aga ideaalses maailmas, mistõttu võime ühel hetkel sellest kõigest väsida ja soovime lihtsalt “iseendaks”  jääda.

Tõenäoliselt ei saa me iial lõpuni teada, kus asub Tõde – kas probleem on meie Õpetajates või meis endis. Kuulata tasub Õpetajaid aga igal juhul. Isegi, kui hetkel nende sõnumid absurdsena tunduvad, on see siiski ainult meie taju. Kui me päriselt kasvada soovime, tasub Õpetajate õpetussõnad meelde jätta ja erinevates olukordades ise kontrollida, kas tema väited ka seal paika peavad.

 

2) Kodutöödest osa võtta on normaalne

Me kõik õpime lapsepõlves ära mehe ja naised rollid. Nagu eespool öeldud, arvasin ma pikalt, et mehe rolliks ongi olla mees (piisab sellest, et sul on seal “midagi”) ja koju raha tuua. Kõik muu oli justkui naise vastutusel.

Täna saan aru, kui palju ma olin selle arvamusega eksinud. Täna tunnen, et sellisel viisil naiste ja meeste töid eristada on ohtlik, sest paljud naised teevad igapäevaselt ka sellised asju, nagu oleks nendel ka see asi seal (loe: toovad raha koju). Seega usun, et mehena kodutöödest aktiivselt osa võtta (nõude pesemine, köögis abiks olemine koristamine jms) ei röövi meilt mehelikkust, vaid pigem annab seda juurde.

 

3) Käest kinni hoida on normaalne

Ma ei tea, kust minusse selline arusaamine juurdunud oli, aga mulle oli alati tundunud, et käest kinni jalutamine (või avalikult musitamine) ei ole eriti popp. Oli selleks siis soov näidata, et ma olen ikka veel “vaba” või lihtsalt hirm liigse sidumise ja õrnutsemise ees, aga ma ei tundnud end kunagi kindlalt, kui mõne naisega käest kinni avalikus kohas jalutasime või kohvikus musitasime.

Täna tunnen, et tegelikult on kellegi välja valimine ja temale pühendumine isegi nauditav. Üks minu õpetajatest küsis kunagi otse, kas ühe inimesega lähedaseks saada ja talle täielikult pühenduda tõesti ahvatlevana ei tundu? Sel hetkel jäin küll vastuse võlgu, aga otsustasin siiski proovida. Ja ennäe imet, käest kinni jalutamine ja avalikus kohvikus musitamine hakkas mulle ajas isegi meeldima ja turvatunnet ning naudingut pakkuda.

 

4) Armastust avaldada on normaalne

Kõik teavad nalja, et mehed avaldavad armastust üks kord altari ees, ja naine peaks mõistma, et kuni mees ei ole vastupidist väitnud, kehtib seniöeldu. Muidugi on see nali, aga paljude naiste jaoks on see valus nali elust enesest.

Armastuse avaldamine on ka minu jaoks raske. Tuleb tunnistada, et isegi armastuse tundmine oli raske, rääkimata selle väljaütlemisest. Siiski olen ajas hakanud seda rohkem tegema, isegi, kui see alguses ebaturvaline ja võõras oli. Miks?

Ma ei tea, miks? Ehk on see seotud eneseväärtustamise ja mingite sisemiste hirmudega, aga kellelegi armastuse avaldamine on mulle alati tundunud kellegi saja protsendilise usaldamise ja temaga lõplikult enese sidumisena (loe selle kohta lähemalt siin). Lastele on armastuse avaldamine väga lihtne, sest neid saan ju alati 100% usaldada – nad armastavad mind isana tingimusteta (loe selle kohta lähemalt siin). Kas ma aga saan “võõrast” inimest 100% usaldada? Kas ma saan täielikult kindel olla, et kui avan ja kingin talle oma südame, ei sülita ta ühel päeval selle peale?

Pikka aega ei suutnud ma mitte kedagi nii palju usaldada, et talle armastust avaldada (vähemalt siiralt mitte). Viimased kaks aastat õpetasid mulle armastuse kohta aga palju uut – lihtsalt sellised inimesed jõudsid minu ellu, kes kannatlikult mulle armastusest, usaldusest ja pühendumisest rääkisid. Ma jäingi neid uskuma ja hakkasin ajas seda katsetama.

Esimesed kogemused olid tegelikult väga positiivsed – ma tundsin, kuidas mul on kellegagi siin maailmas mingi salaliit, millest mitte keegi teine ei tea, ja mul on keegi, keda saan 100% usaldada. Siiski, kuna olin selles kõiges algaja, tundsin end alguses turvalisemalt, kui kirja või lühisõnumite kaudu armastust avaldasin. Aja möödudes muutusin aga julgemaks ja üritasin üha enam seda kallimale ka kõrva sosistada või talle lihtsalt meelde tuletada, kui kallis ta mulle on.

Täna on mul kahjuks selle kõige suhtes aga vastuolulised tunded. Mul oli olnud õigus – ma ei saa mitte kedagi peale oma laste 100% usaldada, sest me võime oma südame avada, aga me ei ole kunagi kaitstud selle eest, et lõpuks ikkagi haiget saame. Eks tulevik näitab, mida mul selles osas veel õppida on.

 

5) Emotsioone tunda on normaalne

Ehk on selle õppetunni põhjuseks minu nooruspõlv, kus meeste juures eelkõige nende macholikkust hinnati, aga minusse oli tugevalt juurdunud arusaamine, et mehel ei tohi emotsioone ja tundeid olla. Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes niimoodi tunneb, sest paljud mehed on üles kasvanud egiidi all “Mehed ei nuta, vaid on tugevad”.

Siiski, kuidas saaksin ma leida kontakti oma õrnema poolega ja näidata seda välja kaaslasele, kui ma olen pidanud 30 aastat oma tundeid vaos hoidma? Usun, et just see on peamiseks põhjuseks, miks ühel tantsuõhtul, kus soojendusringis osalejatel erinevaid emotsionaalseid seisundeid imiteerida paluti, suutsid naised kogu tunnetespektri läbi nutu ja naeru välja tuua, aga Eesti meestel ainult suu 20 kraadi võrra üles-alla liikus. Me isegi ei tea sageli, mida tunneme, rääkimata siis selle väljendamisest.

Täna tean, et mul on ka mehena emotsioonid olemas ja nende väljendamine on täiesti normaalne. Me ei pea kogu aeg macholikult tugevad olema, vaid võime ka mõnikord vaimustuda ja solvuda, aga kindlasti ka armastada ning selle kaotamisest haiget saada. Nüüd tean, et mehed võivad isegi nutta.

Loe edasi Sisekosmosest.

 

Foto: target-marketing.info

 

Toimetas Ksenia Kask

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt