Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Ära ole õnnelik, ära ole õnnetu

6. detsember 2013 kell 21:49



happy-sadÕnnelik olla on moes. Lugedes raamatuid, arvamusi või blogisid, jääb mulje, nagu oleks inimesi haaranud uus “haigus” – eneseleidmise ja selle kaudu õnnelikuks saamise haigus. Kõik soovivad ja proovivad olla õnnelikud. Kuid kui paljudel see õnnestub? Ja kas see üldse võimalik on, küsib Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

 

Mõnikord ongi raske

Kui kõik oleks elus ilus, oleks igav. Jah, seda väidet on lihtsam öelda siis, kui elus just parajasti midagi hullu toimumas ei ole, kuid suuremat pilti vaadates on selles siiski tõetera sees. Meenuta näiteks raskeid aegu minevikust – kas sa õppisid midagi nendest? Tõenäoliselt jah. Kui elu on lihtne, siis me ei kasva ja ei arene.

Elu ongi mõnikord raske ning ebamugav. Ma võiksin sama küll enda elu kohta öelda. Mõnikord on olnud ikka nii valus, et on tekkinud tahtmine autoga vastu puud sõita: “Aga mis siis, kui lihtsalt korraks keeraks rooli … ja lõpetaks selle kõik?!”. Muidugi oli see ainult mõttevälgatus, ja mitte kunagi mingi sisuline soov, aga siiski äratas see mind alati üles, püstitades küsimuse “Miks?”.

Miks ma olen sellisesse elusituatsiooni sattunud? Miks ma tunnen hetkel nii? Miks ma ei ole suuteline midagi ette võtma?

 

Miks ma olen sellises situatsioonis?

Kaks esimest “miksi” on lihtsad – nendele on võimalik vastused leida pelgalt minevikku vaadates. Ükskõik, missuguses olukorras hetkel oleme, on mingid valikud ja otsused meid selleni viinud. Kui me oleksime mingil hetkel teisiti otsustanud või teistmoodi käitunud, ei oleks me tõenäoliselt praeguses olukorras.

Siin võib tekkida sul tunne, et alati ei ole olukord olnud meie valikute tagajärg, kuid tegelikult on küll. Küsimus on lihtsalt, kui kõrgelt me julgeme vaadata – kas ainult väikeste otsuste tasandilt – lähen sinna, teen seda – , või päris suurte otsuste tasandilt – kellega kohtun, mida õpin. Igasugune elusituatsioon on mingite sellele eelnevate situatsioonide loomulik tagajärg. Mure on lihtsalt selles, et kui me minevikus mingeid otsuseid langetasime, ei pruukinud meil olla piisavalt teadmisi ja kogemusi, et praegu tagasi vaadates nn õigeid otsuseid langetada. Sel hetkel tundus meie otsus olevat õige ning õigustatud.

 

Miks ma tunnen nii?

Teine küsimus on juba intiimsem – miks ma tunnen end nii halvasti? Sa tunned nii, sest sa ei suuda aktsepteerida praegust olukorda. See on meie, inimrassi, kõige suurem traagika – me ei oska aktsepteerida seda, mis on, vaid tahame kogu aeg midagi muuta.

Aktsepteerimine tähendab lahti lasta soovist midagi muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma praegust elu, siis lase lahti soovist oma elu muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma ülemust, siis lase lahti soovist oma ülemust muuta. Ja kui sa soovid aktsepteerida oma kaalu, siis lase lahti soovist oma kaalu muuta.

Stress ja sisemine valu tekib alati sellest, et me ei ole rahul olemasoleva olukorraga, aga me ei oska ka lahti lasta soovist seda olukorda muuta. Ja nii me siis käime oma “soovide”-koormaga mööda maailma ringi ja kurdame, kui raske kõik on. Ei ole raske kõik – lihtsalt meie oskused iseendaga hakkama saada on puudulikud.

Pealegi on kõik sellised olukorrad väga lapsikud. Kui sa saad soovitud olukorda muuta, siis muuda seda. Kuna sa aga stressad selle üle, siis järelikult ei ole selle muutmine hetkel võimalik (muidu sa oleksid seda juba teinud ju). Otsusta pigem nii: “Kuni ma seda muuta ei saa, töötan ma muutmise suunas. Kuna ma seda muuta ei saa, ei tekita ma endale selle tõttu ka stressi”.

 

Miks ma midagi ette ei võta?

Kolmas küsimus on juba väljakutse. Kui kaks esimest käsitlesid mentaalseid tasandeid, siis selle küsimuse juures peaksime midagi ette võtma.

Miks me kannatame suhteid ja situatsioone, mille kohta me ilmselgelt teame, et me kannatame? Olgu selleks siis töökohad, sõbrad või romantilised suhted – me teame alati kedagi enda tutvusringkonnast, kellele sooviks öelda, et lõpeta see jama ära. Mõnikord võime aga olla hoopis ise need, kellele selliseid soovitusi antakse. Kas me aga oleme valmis nende soovituste põhjal midagi ette võtma? Sageli mitte. Üldjuhul mitte. Me võime kannatada aastaid ja aastaid. Me võime süüdistada teisi, oma mineviku valikuid või halba ilma – kuid me ei ole suutelised midagi ette võtma. Miks?

Kui sa piisavalt kaua laudas elad, harjud sa sõnnikuhaisuga ära. Isegi, kui külalised sulle külla tulles imestavad, miks sa küll ei lahku, tunned sa ennast siiski seal koduselt. Jah, haiseb, ja kuidas veel – aga väljas on “võib-olla” külm ja tuuline.

Ja nii ongi! Me elame sageli laudas, aga välja minna ei julge. Sõnnikuhais on juba nii vänge, et parimad sõbrad ei taha ka enam külla tulla, kuid me ikka istume – kodune on ju. Me vaatame väikesest laudaaknast välja ning näeme, kuidas inimesed värsket õhku hingavad, naeratavad ja elust rõõmu tunnevad, kuid me ei julge nende moodi käituda. Või kui, siis võib-olla ainult korraks. Me pistame nina laudast välja, hingame sõõmu või kaks puhast õhku, ning naeratame … ja siis läheme kiirelt pimedasse lauta tagasi, sest me oleme harjunud seal elama. Me ei tea, kuidas valges ja puhtas õhus hakkama saada. Me oleme harjunud oma elu elama teistsugusel viisil.

 

Ära ole õnnelik. Ära ole õnnetu.

Nagu ma artikli alguses ütlesin, on õnnelik olla täna väga moekas. Peale seda, kui keegi õnnetu hing esimese Deepak Chopra raamatu läbi loeb, vastab ta kõikidele õnnega seotud küsimustele: “Jah, nüüd olen ma tõeliselt õnnelik!”. Kas ta on siiras? Iseenda ja oma sõprade vastu? Kes teab …

Kui sa tunned, et elad hetkel “laudas” ning õnnelik olla on liiga palju palutud, siis alusta väiksemast sammust – küsi endalt: “Kas ma olen õnnetu?”.

Kogu aeg õnnelik olla on pikaajaline protsess ja sageli väga keeruline ülesanne. Inimese õnne on uuritud viimastel aastakümnetel tuhandeid kordi, mille tulemused näitavad, et õnn ei tähenda kogu aeg naeratamist. Kuigi tavapäraselt seostatakse õnne ainult positiivsete emotsioonidega, sisaldab tegelikult õnnetunne oluliselt laiemat ala meie elus:

a) oskus oma elule tähendus anda,
b) suhted sõprade ja kallimatega,
c) oskus oma talenti regulaarselt kasutada,
d) oskus eesmärke püstitada ja neid ka saavutada.

Hinda oma elu ja küsi, kuidas sul olukorda nende punktidega on? Kui järjekordne raamat või “nõuandja” soovitab sul õnnelik olla, siis enne jah-vastuse andmist märka, mis su elus tegelikult toimub, sest õnn ei tähenda ainult läbi valu naeratamist, vaid laiemat tasakaalu ning harmooniat.

Ära püüa olla kogu aeg õnnelik. Alusta sellest, et sa ei ole õnnetu. Laudast õnneni võib olla liiga pikk samm ühekorraga astumiseks. Alusta sellest, et sa tuled laudast värske õhu kätte – sa vabaned vähemalt valust. Alles järgmine samm oleks õnnelik elu. Ära ole õnnelik, vaid ära ole õnnetu.

 

Kaido Pajumaa

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: eviestewartsfunnybone.com