Erki Kaikkonen: Andestamise anatoomia III

24. oktoober 2013 kell 20:30



hope-in-hand_1600x1200_35433Kuidas siis jõuda selleni, et ühel hetkel ei olekski põhjust andestada, sest võime mõista on piisav ja meis ei teki enam kohtumõistmist ei teiste ega enese suhtes ega ka tundeid, mis rikuksid meie rahu, mõtiskleb Erki Kaikkonen, keskendudes sedapuhku oma sisemaailma eest vastutuse võtmisele ja selle viljadele.

 

Tõrjudes oma tundeid või osa neist kui mitte aktsepteeritut ja negatiivseteks tunneteks nimetatavaid ning usaldades vaid mõistust ehk ratsionaalset tunnetusviisi, välistame sellega mõistust tasakaalustava ja seda täiendava intuitsiooni. Peamiselt seetõttu, et intuitsioon ilmneb meie tunnete kaudu. Kui me aga ei usalda ega mõista enda tundeid, siis tekitab nende kogemine ja tõlgendamine rohkem segadust kui selgust.

 

Tunded annavad tagasisidet

Tunded teenivad meid kui isiksust ja kui organismi, andes tagasisidet sellest, kuidas meil läheb. Positiivseteks tunneteks nimetatavad annavad tagasisidet sellest, et miski vastas meie vajadustele ja ootustele. Nn negatiivsed tunded aga annavad tagasisidet sellest, et mõni meie vajadustest on rahuldamata või kogetu ei vastanud meie ootustele ega rahuldanud selle tõttu meis elavat vajadust.

Kui me nüüd mõistame, et tunded, mis meis ilmnevad, teenivad meid, siis selleks, et õppida tundeid usaldama, on vaja esmalt hakata neid kuulama ja nad vastu võtta. Samal ajal võttes vastutuse selle eest, mida me tunneme, süüdistamata teisi enda tunnetes. See tähendab olla orienteeritud mõistmisele, kuidas minus eneses toimuv käivitab minu tundeid kokkupuutes eluga.

Seda aitab teha oma suhte muutmine oma tunnetesse. See tähendab suhtuda oma tunnetesse nagu vanem, kes kogeb väikelast väljendamas erinevaid tundeid ja meeleolusid neid ehk esmalt mõistmata, kuid siiski olles orienteeritud mõistmisele, miks laps tunneb seda, mida tunneb ja mida ta vajab. Nii tehes hakkavad paljud meis ilmnevad meeldivad ja ebameeldivamad tunded tunduma mõistetavad ja seeläbi on meil ka aina kergem tagada enese rahulolu, mõistes, mida vajame. Seeläbi tervendame oma tundemaailma ja siis juhtub meie tunnetega nagu lastegagi, keda on kuuldud ja mõistetud: meie tunded enam mitte ei mõju meile eksitavana, vaid usaldusväärsete ja teednäitavatena, sest mõistame seda, mida nad väljendavad.

Muidugi ilmneb tundeväljendusi, mille lätteks on minevikus kannatusena kogetu ehk lapsepõlvehaavadeks nimetatav, mis eeldab märksa teadlikumat lähenemist. Lapsepõlvehaavad võivad olla põhjusteks just nimelt väga isikupärasele viisile solvuda mingites kindlates eluolukordades, mis enamiku inimestest täiesti rahulikuks jätavad. Need haavad on justkui prillid, läbi mille tõlgendame teiste käitumist, kusjuures meil enesel pole vabadust enesestmõistetavalt neid nähtamatuid prille näha. Kellel selle vastu huvi, soovitan lugeda raamatut “Ravi terveks oma hingehaavad”.

 

Mida tähendab tunnete vastuvõtmine ja nende kuulamine?

Niisamuti nagu pöörame tähelepanu nutvale lapsele, niisamuti tuleb pöörata tähelepanu ka oma nutvatele tunnetele nagu hirm, kurbus, solvumine, viha jne. Ning küsida endalt, mida ma tunnen? Juhul kui suudame olla ausad iseenese vastu, mis on tihti üks raskemaid väljakutseid, hakkavad tasahilju ilmnema need head põhjused, miks tunneme seda, mida tunneme. Ehk mõistame aina enam, mida vajame. Ning kui me juba näeme oma vajadusi, siis on ka suurem vabadus näha vajaduste rahuldamiseks paljusid erinevaid võimalusi, mida elu pakub, ilma enese ja teistega vastuollu sattumata.

Vahel tuleb ausalt otsa vaadata ka oma isekatele motiividele ehk olukordadele, kus oleme hoolinud enesest rohkem kui teistest ja oleme teinud midagi teiste arvelt, mis tingib teiste pahameele ja usaldamatuse meie suhtes, et edaspidi oskaksime piisavalt ka nendega arvestada.

Tõsi on ka see, et ebaharmoonilisi tundeid kogedes paneb see meid eneses kokku tõmbuma – ja seda igas mõttes. See väljendub usaldamatuses välise suhtes. Pea alati, kui inimene tunneb usaldamatust välise suhtes ning hakkab ümbritsevat kritiseerima, on see märk sellest, et ta on kaotanud usalduse iseenda suhtes. Nagu eesti keeles öeldaks: läheb endast välja.

Kui see juhtub meiega või kellegi teisega, siis on hea küsida, mis isiklikus elus sellel hetkel toimub ja kuidas on enesetunne? See on hetk tagasivaate tegemiseks hiljutistele kogemustele.

 

Hinnangud – kas tõde või enesekirjeldus?

Iga hinnang, mille anname teistele või lihtsalt keskkonnale, kirjeldab meie endi vajadusi ja ootusi, kuid mitte seda välist, mille poole näpuga näitame. Sellepärast on hea õppida kuulama hinnangute taga hinnanguandja enesetunde kirjeldust ning selle kirjeldust, mida ta tunneb ja vajab antud hetkel ning mida ta ootas. See on vajalik selleks, et mitte kaotada oma keset ja sisemist rahu. Sest sina oled ikka see, kes sa oled enne ja pärast seda kohtumist, kui sa just ei arva, et see käiski sinu kohta. Küll aga tasub kaaluda arengulises tähenduses, kuidas need hinnangud on seotud sinu eneseväljendusega.

 

Mis on koostöö ning vastastikuse usalduse eelduseks?

Koostöö on inimeste ja ka keskkonna vahel võimalik, kui oskame arvestada üksteise piiridega. Seda võimet nimetatakse ka empaatiavõimeks. Juhul kui me ei ole orienteeritud tundlikkusele teiste piiride suhtes, siis riskime sellega, et kaotame ühenduse teistega. Eeldame liiga tihti, et teised kogevad maailma nagu meie ning omistavad asjadele samu tähendusi nagu meie.

Samas kui me oleme liigselt orienteeritud teiste heakskiidu pälvimisele, võime jälle olla vähetundlikud enesevajaduste ja piiride suhtes ning märkamatult hiljem avastada, et olime teinud eneselegi märkamatult kompromissi enese vajadustega. Sellinegi käitumine ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik. Seda esineb tihti tugeva sümpaatia ehk armumisfaasis olevate inimeste vahel.

 

Mida tähendab ühenduse kaotamine teis(t)ega?

Juhul kui me ei oska olla tundlikud teise inimese piiride suhtes, on suur oht kaotada temaga ühendus ehk teise usaldus. See paneb teist meie suhtes avatuse asemel hoopiski ennast sulgema ja kokku tõmbama ning eemalduma. Ning käituma ka ennast kontrollivamalt. Selline olukord ei toeta koostööd ja ühiste eesmärkide saavutamist.

Teatud mõttes algab siit inimlik andestamise õppetund. Kohast, kus kogesime, et keegi ei olnud tundlik meie isiklike piiride suhtes. Sest on loomulik, et ikka tuleb ette, et me ei oska vahel olla tundlikud üksteise piiride ja väärtuste suhtes ning eksime. See on oluline nende jaoks, kellele ei meeldi andestamatusest tulenev hingeline kogemus või kogemus, kui keegi teine käitub võimetuse tõttu antud hetkel andestada meie suhtes tõrjuvalt. Andestamatuse taga on usaldamatus kogetu suhtes ning hirm kogetu kordumise ees tulevikus ühel või teisel viisil.

Mõningate inimestega koos olles võib meile üheskoos hakata tunduma, et meil ei olegi piire. See ei vasta enamasti tõele, vaid tähendab lihtsalt, et meie piirid on sedavõrd kattuvad, et tunneme end üksteise seltsis üliturvaliselt ja vabalt.

 

Kuidas siis ikkagi andestada, kui peas trummeldavad mõtted ebaõiglusest ning soov teisele seda iga hinna eest mõista anda?

Esmalt on raskeim toimunuga leppimine ja selle vastuvõtmine, et nii juhtus nagu juhtus. Kuna süüdistame teist enese kogetavate tunnete pärast, siis sooviksime talle kuidagi anda teada või kogemuse sellest, mida me tundsime. Ehk ilmneb tugev soov teise ellu sekkuda, kuigi meil ei ole sellisel juhul ju mingeid kohustusi selle ees, kes eksis. See on ka faas, kus usume, et kättemaks toob leevendust, kuigi see on vaid õli tulle valamine. Kättemaks on üsna ebaõnnestunud strateegia püüda teisele öelda, et ta ületas sinu jaoks olulist piiri ja et sa kogesid kannatust ja valu.

Kohtudes oma sisemise kohtumõistjaga, kes saab tuule tiibadesse alati, kui valime enda kogemise ohvrina, on hea meeles pidada, et me ei suuda kunagi üksi enamasti näha kõiki toimunu asjaolusid ja seda, mis põhjustas teise sellise eksimuse. Nii on hea eristada inimene tema käitumise veast. Keegi ei oota, et kiidaksime heaks meile sobimatu käitumise. Küll aga on kasulik kui andestame teisele kui inimesele.

 

Usaldamatuse ja vihapidamise valusad viljad

Kohut mõistvad mõtted ja andestamatus ilmnevad peamiselt ka selle tõttu, et meil on raske valida teise usaldamist, kui me ei taju, et teine mõistab oma käitumise kannatust põhjustavat mõju meile või teistele. Mitte andeks andmisega kaasneb alati üht või teist liiki kättemaks, isegi kui selleks on vaid eemaldumine ehk teise tõrjumine ja ühenduse vältimine.

Ühelt poolt on see enesekaitse, teisalt aga kommunikatsioon, millega soovitakse mõista anda, et ei kiideta teise käitumist heaks. Seda esineb vähem, kui ollakse võimelised verbaalselt seda teisele ütlema ja saab sündida dialoog, mis võib viia üksteisemõistmiseni.

Enamasti mõtleme kättemaksu all olukorda, kus käitutakse kannatuse põhjustaja suhtes teadlikult tema piire ületades ja sellega temale kannatust põhjustades, lootes, et teine mõistab oma tegu ja ei korda oma käitumist. Enamasti on see üsna ebaõnnestunud viis suhtluseks ja eneseväljenduseks ning sellega ei õnnestu enamasti taastada rahu ja usalduslikke suhteid. Nagu kultuurisemiootikas öeldakse: sõda on kommunikatsioon, aga teiste vahenditega – siis, kui rääkimine enam ei õnnestu. Elu seaduspära on, et iga ilmnev jõud kutsub esile vastasjõu.

Andestamine on teadlik valik nagu usalduski. Olen kohanud inimesi, kes on öelnud, et nad ei saa usaldada. Pigem nad ei vali, kuna ei ole kogenud käitumist, mis annaks kinnitust, et nende piire ja väärtusi austatakse. Igaüks meist soovib olla vastuvõetud ja tunnustatud sellisena, nagu ta on. Piiride ületamine aga mõjub täpselt vastupidiselt.

Oleks väga kasulik võtta omaks mõtteviis “Kõigel, mis ilmneb, on hea põhjus, isegi kui me seda kohe ei mõista. Kuid see loob eelduse selleks, et ühel hetkel me mõistame, ning väldib seda, et hakkame liialdama hinnangutega, mis enamasti tekitavad vaid paksu verd. Sest meile kellelegi ju ei meeldi, kui keegi teine ütleb, kes me oleme. Ja pealegi on hea meeles pidada, et iga hinnang, mille me anname, kirjeldab meid endid ning sellest teadlikkuse puhul viib meid enese mõistmisele lähemale.

Hea põhjus aga, miks me anname hinnanguid, seisneb vajaduses orienteeruda ning selliselt tundub see justkui lihtsam. Sellega eirame elu olemust ehk tõsiasja, et kõik muutub ja see on üks kõige kindlamaid asju. Hinnang aga püüab abitult peatada elu muutumise ja teisenemise voolu. Kaotajaks jääb vaid hinnanguandja ise, sest sellega kaotame ühenduse elava eluga igas hetkes.

See ei tähenda, et me ei võiks hinnanguid anda, see tähendab lihtsalt, et meil oleks hea olla teadlikud oma hinnangute taga olevast ning olla avatud ja anda elule võimalus nii nagu igale inimesele, kes on eksinud, niisamuti nagu sooviksime, et meile endile antaks võimalus.

 

Erki Kaikkonen

Foto: dawsonsclero.org