Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Erki Kaikkonen: Kas Sinu laps on koolis õnnelik?

6. august 2013 kell 15:52



Group of five happy children jumping outdoors.

Jutujärg on Telegrami kolumnisti Erki Kaikkoneni käes, kes seekord räägib meile haridusest. Erki on õppinud Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi, Rootsis intuitiivpedagoogikat ning Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis. Ta on ka “vägivallatu suhtlemise” maaletooja ning armastatud muinasjutuvestja. Kaikkoneni kohta on öeldud, et ta on elukutseline elu-uurija.

 

Seekord võtaksin sõna ehk ühiskonnas ühel kõige tundlikumal teemal, kuigi see esmapilgul ei pruugi nii näida. Selleks on haridus – haridus kui inimühiskonna üks institutsioone, mille ülesanne on tagada järglaste võime elus orienteeruda. Elukestev toimetulek omas keskkonnas on loomult kõige aeglasemalt muutuv – see on omamoodi kultuuri kui enese taasloomise vahend ning selle tõttu seotud kõige suuremate hirmudega.

Üksikisiku tasandil on see ettevaatlikkus tunnetatav iga lapsevanema kaudu, kes soovib, et tema järglased oleksid eluks jätkusuutliku ettevalmistusega, mis võimaldaks neil täiskasvanuna toime tulla ja tunda end õnnelikena. Seega ollakse väga ettevaatlikud igasuguste muutuste suhtes hariduse teemal, seda nii sisuliselt kui ka vormiliselt, sest inimloomuse kohaselt usaldame oma mineviku kogemust enam kui uusi ideid ja kellegi teise kogemust. Lisaks piirab meie võimet mõista ja näha asju objektiivsemalt see, et peame tihtilugu vaid enese vaatenurka eksimatult õigeks. Terviku tajumiseks on aga tarvilik omada küllaldaselt vaatenurki.

 

Kas me oskame minevikust õppida?

Viisin mõned aastad tagasi läbi uuringut hulga noortega eri vanuseastmetest. Teemaks oli nende koolikogemus: mis meeldis ja mis võiks olla paremini? Tehes grupiintervjuud juba ülikoolis õppivate noortega, leidis aset järgnev juhtum. Noor neiu oli pea tunni jooksul toonud esile hulga nõrkusi oma eelnevast koolikogemusest ja väljendanud selgelt oma rahulolematust, aga kui ühel hetkel küsisin “Kuhu kooli sa oma lapse paneksid?“, vastas neiu, et ikka samasse kooli, kus ta ise käis. Ta ütles, et valiks sama kooli, kuna vaatamata kõigele on temast saanud normaalne inimene, kes saab elus hakkama ja ju see mõjub ikkagi lõppkokkuvõttes ka tema tulevasele lapsele hästi.

 

Võimuvõitlus ja hirm teha vigu

Oma isiklikust kogemusest aastate jooksul eri koolide noortega erinevates noorteorganisatsioonides näen selgelt, kuidas osast koolidest tulevad noored on teistest oluliselt koostöövõimelisemad, empaatilisemad ja suurema iseseisva mõtlemisvõimega. Samal ajal on suurem hulk noori, kes on pärit Eesti üldhariduskoolide võrgust, küll edasipüüdlikud, kuid sealjuures väga konkurentsi ja võistlemise kesksed ja nende abstraktne mõtlemis- ja üldistamisvõime on oluliselt madalamad ning silmaringki kitsam. Samuti on neil hirm vigu teha.

Koostöö asemel toimub võimuvõitlus, mis on kohati väga julm, ehk klassiruumis valitsev juhtimisstiil kandub üle ka muudesse eluvaldkondadesse.

Riiklikest üldhariduskoolidest pärit noortel praktiliselt puudub võime üksteist ära kuulata ja see tingib omakorda madala koostöövõime. Hirm teha vigu teeb noored ka üksteise suhtes üsna kriitiliseks ja hukkamõistvaks, mille tõttu ei julgeta oma isiklikke mõtteid avaldada. Muidugi on nende hulgas ka erandeid, aga seda pigem nende tugevate isikuomaduste pärast. Nii võib öelda, et koolisüsteem loob nii õpetajate kui ka õpilaste rollikäitumise.

 

Kultuur on tabude süsteem

Inimkond nagu enamik eluvorme on tervikuna end pidevalt taasloov. Osa sellest taasloomise protsessist nimetatakse uute sündinud ühiskonnaliikmete sotsialiseerimiseks. See saab alguse esmalt ema ja lapse suhtest, siis edasi lapse ja tema teiste lähedaste suhetest. Laps omandab oma kultuurile omase piiride tunnetuse – selle, mida tohib ja mida mitte – ning õpib selle sees iseennast ja oma võimeid tundma ja nendele toetuma.

Professor Rein Raud on öelnud, et kultuur on tabude süsteem. Inimene on meie planeedi üks abitumaid, aga ka kõige kohanemisvõimelisemaid liike, suutes elada väga erinevates kliimatingimustes. Selle eelduseks on tema kui liigi õppimisvõime ja võime õpitud toimetulekupraktikaid edasi anda oma järglastele. Soojemas kliimas elavaid kultuure iseloomustab kollektiivsus ja suurem emotsionaalsus ning jahedamate alade kultuure pigem individualistlikkus ja ratsionaalsus ning oma tunnete valitsemine.

 

Isikuvabaduste piiramine näilise isikuvabaduse suurenemise varjus

Inimajaloo kontekstis on see üsna hiljutine nähtus, et töö ja kool asuvad kodust eraldi. Töö eraldumine kodust tekkis koos tööstusrevolutsiooni ja inimpopulatsiooni märgatava kasvuga, kus kõigile järglastele ei jagunud maad. Sellega koos kadus ka nn peremehe-haridus ning noored hakkasid sügisest kuni kevadeni käima linnas vabrikutes tööl, elama töölisagulite tillukestes korterites, tulles vaid suveperioodil kodutallu abiks.

Vabrikutes kasutati alguses palju lapstööjõudu, aga kui seadused selle ära keelasid, tekkis küsimus, kus hoida lapsi ja noori, et vanemad saaksid töösturite jaoks tööd teha. Sealt sai alguse hariduse muutumine kohustuslikuks ning laste koolipäeva algus nihkus samale ajale kui vanemate tööpäeva algus. See on nii jäänud tänaseni, kuigi nüüdseks on tõestatud, et laste arengule on märksa toetavam alustada päeva mitte varem kui kella 10 ajal hommikul.

Nii on toimunud natuke rohkem kui ühe sajandi jooksul näilise isikuvabaduste suurenemise taustal hoopis isikuvabaduste vähenemine. Perekond kui ühiskonna esimene kandev institutsioon on andnud ära mitmeid oma vabadusi ja eriti just vabadust kaasa rääkida oma järglaste eluks ettevalmistamise sisus.

 

Lugu võrdsusest: tõde või müüt?

Meile on kapitalistliku maailmavaate jutlustajate poolt viimased 20 aastat vestetud lugu sellest, kuidas kõigil on võrdsed võimalused ja igaüks on ise süüdi, kui tal ei ole hästi. Tegelikkuses kipub aga nii olema, et me ei ole üldsegi nii võrdsetes tingimustes, kui meid tahetakse uskuma panna. Tõsi, meil on samad vajadused: vabaduse vajadus, inimliku soojuse ja läheduse vajadus, kuulumise vajadus, tähenduse vajadus, turvatunde vajadus, jagamise vajadus, ilu ja harmoonia vajadus jne. Need on meie ühine kokkupuutepind.

Samas on igale indiviidile omane rahuldada neid vajadusi enesele omasel viisil kas vähem või rohkem sealjuures ka teistega arvestades. Peale selle on igal indiviidil omad anded, mis kas saavad ilmneda, juhul kui on toetav kasvukeskkond, või jäävad hoopiski avastamata. Viimane on kahjuks tänases maailmas valdav tendents.

 

Noored kui saeveskis palkidest lõigatud lauad

Kui vaadelda Eesti haridusmaastikul toimuvat, siis olen viimase 10 aasta jooksul näinud pidevat võitlust kahe erineva haridusfilosoofilise suundumuse vahel. Humanistlik koolkond pooldab pigem isiksuse arengut toetava õpikeskkonna kaudu, kus iga laps ja noor oleks toetatud tema isiklike annete äratundmiseks ja nende tugevdamiseks. Teine lähenemisviis on tugevalt mõjutatud kapitalistlikust ideoloogiast, mis on üles ehitatud majanduslikule kasvule kui üldise heaolu mõõdikule.

Riiklikul tasandil kõneldakse vaid haridusest, mis valmistab noori ette tööturule suundumiseks, justkui kogu elu seisnekski vaid selles. Selle ideoloogia taga on tugevalt tunda suurkorporatsioonide huve. Selline ideoloogia ja mõtteviis soovivad hoida alles Nõukogude Liidu ajast pärit ühtluskooli, kus kõik omandavad ühesugused teadmised ja on kui saeveskist läbi käinud palgid, millest on saanud kindla mõõdu ja niiskussisaldusega lauad, mida siis tööandjad saavad riiulilt võtta.

Selline ellu astuv inimene ei peaks küsima liigselt küsimusi ja peaks olema võimeline alluma tööandja korraldustele ning tõlgendama tegelikkust talle õpetatud viisil ehk õigesti. Nii on loodud koolisüsteem, mille juured ulatuvad sügavale keskaega kloostrikoolideni, kus õppimine seisnes kuulekuse ja alandlikkuse dresseerimises ja vahendiks oli tohututes kogustes etteantu päheõppimine ja võime seda taas esitada.

 

Konkurentsile toetuv haridus välistab koostöö

Eesti puhul on üllatav ka võimetus koostöö eeldusi arendada. Meie koolikeskkond ja klassi õpiõhkkond valdavalt orienteeritud konkurentsile, mis toetab kapitalistlikku ideoloogiat, justkui see tagaks majanduskasvu ja kvaliteeti. Ent konkurents on ju otseselt koostöö vastand, mis toidab inimestevahelistes suhetes usaldamatust ning suurendab hirmu sotsiaalse tõrjutuse ees, mis on üks olulisi psüühilisi terviseriske.

Seni kuni õpetaja ja täiskasvanu siinses ühiskonnas ei teadvusta, et lapsed ja noored õpivad variõppena igast täiskasvanuga kommunikatsiooniaktist väärtusi ja toimetuleku strateegiaid, mida nad ise hakkavad edaspidi kasutama, ei muutu meil ühiskonnas midagi, sest ikka veel ei mõisteta, et õppijat mõjutab õpikeskkonna disaini iga aspekt ja sealhulgas ka õpetaja iga kommunikatsiooniakt. Õppimine toimub kogu aeg, see ei piirdu vaid õppetükkide ärategemisega.

Lapsepõlv ja noorus on periood, kus kujuneb tulevane kodanik ja sotsiaalne toimija ning otsustaja. Ning kui keegi julgeb näidata näpuga noorte suunas ja öelda, et neil on midagi viga, siis on see vaid indikaator, mis viitab veale nende noorte kasvukeskkonna disaini kujundamisel. Lahenduseks ei ole vaid tagajärgedega tegelemine, sest vaja on tegeleda põhjusega, põhjus aga ei ole kunagi samal tasandil, kus ilmneb tajutav vastuolu ootuspärase ja tegeliku vahel ehk probleemina tajutav.

 

Me kasvatame ülemusi ja alluvaid

Sotsiaalteadustest on teada, et juhtivatel positsioonidel inimesed kipuvad oma lapsi maast madalast panema ise valikuid tegema, et neil kujuneks välja võime võrrelda, arutleda ja teha iseseisvaid otsuseid. Muidugi pole see alati sügavalt teadlik tegevus, vaid pigem nende vanemate igapäevane toimetulekupraktika sotsiaalses keskkonnas. Juht peab ju tegema pidevalt otsuseid ja vajadusel julgema mõelda teistest erinevalt ning omama märksa suuremat ettenägemisvõimet.

Hoopis vastupidine on aga tendents inimestega, kelle igapäevane töö eeldab allumist kellelegi. Sellisel juhul nõuavad vanemad oma lastelt kuulekust ning enese soovide allutamist ja mugandamist teiste ootustele. Ka sel juhul ei ole vanemad sügavamalt teadlikud sellest mõjust, mida nad avaldavad oma järglase hilisemale käekäigule, lähtudes lihtsalt oma eluks tarvilikust igapäevapraktikast. See on üks viisidest, kuidas erinevad ühiskonnakihid perekonniti taasloovad sellesse ühiskonnakihti kinnistatud ühiskonnaliikmeid. See mõjutab otseselt nende noorte enesetunnetust ja hilisemaid valikuid – seda, millega nad end samastavad ja millega mitte.

 

Kellel on kõige enam vahendeid oma huvide teostamiseks?

Miks siis vaatamata sellele, et sellest kõigest on Eestiski aastaid erinevatel hariduskonverentsidel räägitud, ei ole suurt midagi muutunud? Selleks on vaja mõista, millised mängijad mõjutavad lääne tsivilisatsiooni mängumaad praegu kõige enam. Laiema avalikkuseni pole veel ulatunud fakt, et maailma sajast suuremast majandusüksusest on 49 riigid ja 51 globaalsed suurkorporatsioonid.

Mida see tähendab? Kellel on kõige enam vahendeid oma huvide teostamiseks? Selleks ei pea vaatama üldse kaugemale maailma, vaid piisab, vaadata Eestis viimastel aastatel vastu võetud seadusi. Võtkem näiteks Eestis vastu võetud metsaseadus. Algul mängiti demokraatiat ja kaasamist, kuulati kõik osapooled ära ja tundus, et ongi hästi. Kui aga seadus tuli “keskkonnamüsteeriumist” (ministeeriumist) välja, tõdesid paljud asjasse puutuvad osapooled, et kogu kaasamine oli farss ja peamiselt on arvestatud vaid metsatöösturite huvidega.

Nii on juhtunud väga paljudes valdkondades. Ning kodanike meelepaha on olnud selle vastu siiski üsna abitu midagi ette võtma, sest kellel raha, sellel võim ja jõud mõjutada otsustajaid ning vajadusel neid ebasobiva suhtumise pärast ka välja vahetada, nii nagu see juhtus RMK juhtkonnaga uue metsaseaduse kujundamisele eelneval perioodil.

 

Kas minu laps on koolis õnnelik?

Eestis on tänaseks haridusmaastikul vabadust rohkem, kui osatakse ehk arvatagi. Nimelt on vabadus võtta lapsed koduõppele ja vabadus sellistel vanematel koonduda sõpruskondadesse ja kujundada ise oma järglaste eluks ettevalmistumise tingimused. Samuti on meil Eestis tänaseks väga avar ja paindlik riiklik õppekava, mis jätab piisavalt mänguruumi. Ühtlasi on võimalik vanematel ühineda ja ise koole luua.

Loomulikult eeldab see märksa enam pühendumist ja teatud mõttes mugavustsoonist väljumist. Sest lihtne on ju anda oma laps riigi kätte igal hommikul kell 8 ja saada õhtul tagasi. Kuid iga vähegi oma last tõeliselt armastav vanem esitab enesele küsimuse, kas see on ettevalmistus, mida minu laps eluks vajab? Kas see toetab minu lapse isiklikku arengut või pigem pärsib seda? Kas minu laps on koolis õnnelik? Kas ta on endiselt huvitatud elust või on see huvi hakanud kustuma? Kas mu lapse andeid on märgatud ja toetatud või pigem pärsitud ja alla surutud? Kas lapse enese teadlikkus ja eneseusaldus on suurenenud või hoopis kahanenud?

 

Õpitaval peab olema tähendus

Lapse loomulikku huvi maailma vastu ei tohiks pärssida. Vastasel juhul on nii, nagu meil on praegu, et elu on jagatud erinevateks ainetundideks, mis omavahel ei seostu ning õpetajadki ei oska päris usutavalt selgitada, milleks seda vaja ning lõpuks ei mäleta keegi koolis õpitust enamasti suurt midagi. Õpiti ju pähe, kellegi teise jaoks, õpiti hinde pärast, mitte huvi pärast. Nii on õppimine tänaseks tugevalt võõrandunud elust.

Õpitaval peab olema tähendus, mis on õppijale tunnetatav ja kogetav ka praktiliselt. Õpetamine ei ole tükitöö ning pealegi puht objektiivselt õpetada ei ole võimalik, saab vaid õppida ja õppimiseks keskkonda luua oma sõnade ja tegude kaudu, mis on siirad. Koolis peab õpetaja olema esmalt inimene ja siis alles õpetaja ning tavapärase õpetajakoolituse saanud inimesed enamasti seal hakkama ei saa, sest takerduvad oma teadmistesse ja kaotavad ühenduse noortega.

Õppija peaks tundma end turvaliselt, vastasel juhul õppida ei saa. See aga eeldab arengu toetaja oskust ja julgust sekkuda, kui on oht tõrjutusele ehk turvalisusele sotsiaalses ruumis, kusjuures ta ei pea teadma lahendust, vaid leidma selle koos õppijatega ja tingimata mitte kohe.

 

Riik peaks lõpetama haridusvaldkonna ülereguleerimise

Ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid on öelnud, et harituse mõõt on äratundmis- ja ettenägemisvõime. Haridus kui protsess aga on valmisolekute kujunemise elukestev jada. Ning see on ehk piisav lähtekoht, kujundamaks lastele, noortele ja täiskasvanutele arengut toetavat keskkonda, sest areng ei peatu täiskasvanuks saamisega, vaid on kuni meie keha bioloogilise lakkamiseni kestev nähtus ja protsess.

Mis aga puutub üldisesse riiklikku koolikorraldusse, siis mina isiklikult pean oluliseks, et riik lakkaks haridusvaldkonda üle reguleerimast ning lisaks praegusele ühtsuskoolile oleks lastevanematel vabad käed luua ise oma järglastele õpikeskkondi ning õigus saada selleks niisamuti iga lapse kohta toetusraha nagu riigikoolidki. Nii nagu looduslikes ökosüsteemides on jätkusuutlikkuse aluseks mitmekesisus, nii on see ka inimühiskondades. Kõrgemalt tuleb hinnata loovust, mis on aga alati teatud mõttes piiri peal käimine ning eeldab julgust katsetada ja eksida. Me ei tohiks olla suletud uutele võimalustele ega panna pahaks seda, kui keegi teeb teistsuguse valiku kui meie.

 

 

Erki Kaikkonen

 

Foto: latestwebstuff.com