Meie, inimesed, elame generatsioone, aastasadu ja -tuhandeid arutledes oma saatuse üle. Selle üle, kas ja mis meist sõltub või ei sõltu. Suurte ekspansiivse käitumislaadiga aabrahamlike religioonide (kristlus, islam, judaism) järgijatele jutustatakse lugu kannatuse õilsusest maises elus, teenimaks välja paremat elujärge teispoolsuses. Tegemist on kahtlemata väga tõhusa narratiiviga nii tänase kui ka mineviku eliidi jaoks, põhjendamaks tavainimestele, miks nad peavad leppima vähesega ja taluma kannatusi, õigustades ja legitimeerides sellega olemasolevaid võimusuhteid.

Tuleb tõdeda, et see religioonile toetuv jutuvestmine on seni hästi toiminud strateegia suurte inimgruppide kontrolli all hoidmiseks ja suunamiseks. Aga kas selle loo jutustajad ise teavad, mida nad teevad? Ilmselt on sellest teadlikud vaid vähesed, peamiselt need, kes on ajalooliste hierarhiate tipus.

Mis meist sõltub ja mis mitte?

Kuidas siis ikkagi on, kas meist sõltub midagi või mitte ja kui sõltub, siis mis ja kuidas? Kahtlemata on see teema keeruline ja täis vastuolusid. Minule isiklikult on sümpaatne müstikute arusaam, et tõde ei ole käsitletav mõistusega, kuna mõistus kui kogemuse tõlgendamise tööriist on piiratud oma duaalse loomuse poolt. See tähendab, et igale mõistele, mille mõistus genereerib kogetava tähistamiseks, on alati olemas ka vastandmõiste. Me saame rääkida päevast, kuna meil on kogemus ööst – kui üks neist puuduks, oleks tegemist fenomeniga, mida keegi ei oskaks teadvustada ega märgata. Aga näiteks õhku enese ümber peame me sedavõrd enesestmõistetavaks, et me isegi ei tule selle peale, et õhu näol on tegemist meie esmase toiduga. See on ilmselt ka üks põhjusi, miks me suhtume sedavõrd leigelt vihmametsade massilisse mahavõtmisesse, kuigi tegemist on sisuliselt planeedi Maa kopsudega.

Müstikud tõdevad, et kuigi tõde ei ole kättesaadav ratsionaalse mõtlemise poolt, on ta tunnetatav ja läbielatav. Selle kohta võib leida hulganisti lugusid zenbudistlikust kirjandusest, aga ka teistest religioonidest välja kasvanud müstikute nagu näiteks Rumi ja Anthony de Mello öeldust.

Mina toetun seega tõestatud subjektiivsele kogemusele, mida kinnitavad ka paljude teiste inimeste kogemused. Aastaid tagasi sattusin lugema üht teksti, milles öeldi, et “teie, inimesed, loote ise oma reaalsuse, kuid te pole sellest teadlikud”. See tekst väitis, et kõik ühel ajal Maal elavad inimesed on enese teadmata kaasloojad.

Õppides teadvustama ja tundma oma hingeloomuse kolme põhilist tööriista, mis võimaldavad meile inimkogemuse mõtte-, tunde- ja tahtejõuna, märkasin aegamisi, kuidas minu ellu tulevad võimalused ja leiavad aset sündmused, mida olen soovinud. Selleks, et olla kindel, kas see tähelepanek paika peab, otsustasin teha aastase eksperimendi: ma vältisin intensiivset soovimist ehk teisiti öeldes ei soovinud ma midagi ja lasin lahti sihtidest oma mõistuses. Kuigi olin valdava osa oma senisest elust pidanud teadlikke sihte ülioluliseks. Selle aasta jooksul sain üsna ilmse kogemuse: minu ellu ei tulnud sel perioodil midagi uut, toimisid vaid vanad seni sissekäidud seosed maailmaga.

Lõpetasin eksperimendi, kui pärast pooltteist aastat hakkas olukord muutuma juba raskesti talutavaks. Nüüd asusin usinalt soovima oma ellu seda, mida pidasin esmavajalikuks ning sain kinnitust, et nagu võluväel need soovitud olukorrad ja võimalused minu ellu ka tekkisid. Siiski ühe agaga. Kogesin, et see, mida ma soovin, ei ole tihti see, mida ma vajan. Seda tunnet saame aga tõdeda enamasti siis, kui oleme soovitud kogemuse kätte saanud ja saame aru, kas see vastab meie vajadustele või ei. Sestap muutusin ettevaatlikumaks oma soovidega. Mõistsin, et soovitud vorm ei garanteeri vajatavat sisu.

Ühtlasi avastasin, et olen teadvusena piiratud oma kogemuste poolt ega suuda mõistuse abil omada kunagi üksikisikuna piisavalt vaatenurki elule, mis võimaldaks luua oma soovide kaudu harmooniat. Nii loobusin ma järk-järgult uskumast ratsionaalse mõistuse ülemvõimu ning tunnistasin mõistuse ja mõtlemise kui hingejõu piiratust ainsa loomisinstrumendina. Vaatamata sellele ei alaväärtusta ma mõistust ja mõtlemist kui teadlikkust võimaldavat suurepärast tööriista. Mõistuse loomuseks on eristamine, mis võimaldab tahte rakendamisel keskenduda soovitavale, jättes kõrvale kõik selle, mida peame hetkel väheoluliseks.

Tunnete roll suhtlemises

Nii esitasin ma Elu Suurele Müsteeriumile küsimuse, kuidas soovida ja olla teadlikult kaaslooja viisil, mis looks harmooniat, põhjustamata kannatust. Möödusid mõned aastad ja elu kinkis mulle õpingute käigus puslekillukesi sellest, mida olin leidmas. Soovin siinkohal teiega jagada kahte olulisemat, mis aitavad kõnealust teemat paremini mõista.

Sel ajal õppisin Rootsis ja minu üks olulisemaid sealseid õpetajaid Iris Johanson oli inimene, kes on olnud sünnist saati autist, kuid ta on leidnud oma viisi, kuidas olla ümbritsevatele inimestele ja ühiskonnale väga kasulik. Kui mina temaga kokku puutusin, oli ta juba aastakümneid olnud suurepärane terapeut ja ühe kindlasti silmapaistvaima reformpedagoogilise kooli (Solviki kooli) pedagoogilise filosoofia kandjaid. Siinkohal jagaksin tema käsitlust autismist, mis teeb paremini mõistetavaks mõistuse ja tunnete vahelise suhte ühe aspekti.

Iris kirjeldas autismi kommunikatsiooni funktsionaalse häirena, mis tähendab, et inimesel puudub rohkemal või vähemal määral ühendus oma tunnetega. See omakorda loob olukorra, kus sellise inimese tajus on kõik kogemused ühtmoodi olulised ja ebaolulised. Nimelt, temas ei teki ühtki sümpaatiat ega antipaatiat, mille tõttu tal puudub ka vähimgi põhjus reageerida välise maailma stiimulitele – sügava autismi puhul ka omaenese keha stiimulitele, sest tal puudub tunnete kaudu ühendus oma kehaga. Iiris oli endas välja arendanud võime ja oskuse suhelda edukalt nii oma kehaga kui ka välismaailmaga, luues sellega paljudele ainulaadse võimaluse saada teadlikumaks ka oma sisekommunikatsioonist ning mõista hõlpsamalt teistes inimestes toimuvat.

Soovitan tähelepanu pöörata just tunnete rollile meie suhte tekkimisel elusse. Me oleme olulisel määral alahinnanud tundeid ja meie tsivilisatsioon on erinevate praktikate ja mitmesuguste manustatavate substantside abil leidnud hulgaliselt viise, kuidas tundeid alla suruda. See on sama, nagu panna auto armatuurlaual põlevale õlinäidikule kleepekas peale, nii et me ei näe, kui õli hakkab otsa saama. Muidugi jookseb auto mootor sellest hoolimata kokku.

Loomulikult on meil kõigil vaba tahe ja mida enam me oleme kogenud hingelist valu, seda enam tundub oma tunnete mahasurumine õigustatuna. Tundeid tõrjuvaid lähenemisviise eelistavad enamasti need, kelle hinges on tervendamata haavad, tihti pärit kaugest lapsepõlvest, mille tõttu neid on ka raske teadlikult ise tervendada. Muidugi ei ole see reegel, alati on erandeid. Mõistust on aga kahtlemata kergem valitseda kui tundeid ja me tunneme end turvalisemalt maastikul, mida suudame kontrollida.

Tunded annavad meile märku nii kehalistest kui ka psüühilistest vajadustest, kirjeldades nii meie rahuldatud kui ka rahuldamata vajadusi ja ootusi, mis suunatud nende rahuldamisele. Meile tihti saladuseks jäävate tundepuhangute põhjus on kokku võetav lausega: “Me usume, et pettumuse põhjuseks on meid ümbritsev maailm, aga ausal enesevaatlemisel võib igaüks tõdeda, et me ei pettu milleski muus kui vaid omaenese ootustes.”

Reaalsus on see, mida me tunneme

Elu paradoksaalsus peitub aga selles, et kõik muutub. See on üldse üks kõige kindlamaid kogemusi iga eluvormi elus ning sellele saab õppida toetuma. Tunded annavad meile tagasisidet neist muutustest ning võimaldavad meile enesesäilitamise kohanemisvõime abil. Me soovime end igal hetkel tunda võimalikult hästi. Tunnetel on meie elus müstiline roll, mille avamisele ma järgnevalt keskendungi.

Teen siinkohal kõrvalepõike mänguliste keskkondade loomise maailma. Mul oli suur õnn õppida pool aastat Šveitsi professori Jan Klappersi käe all. Jan on üks neist nn modernsetest multidistsiplinaarsetest teadlastest, kes ühendas endas erinevaid teadusi. Kord küsis ta meilt: “Mis te arvate, mis on inimeste jaoks reaalsus?” Lastes meil selle üle mõnda aega arutleda ja ära kuulanuna meie arvamused, lausus ta: “Inimeste jaoks on reaalsus see, mida nad tunnevad, sest vaid see paneb neid muutma oma väärtusi, uskumusi, hoiakuid, hinnanguid ja käitumist. Selleks soodsate eeltingimuste jaoks on teil vaja luua keskkondi, kus inimesed kogevad tugevaid tundeid ja siis aidata neil neid tundeid ja kogemusi teadvustada.” Samale põhimõttele on üles ehitatud kogu propaganda: globaliseerunud meedia kaudu toimub jutuvestmine, mis paneb inimesi tundma kas hirmu või lootust ning põhjustab neis ootuspärast meelsust ja mitte ainult seda.

Niisiis see, kas määratleme end õnneliku või õnnetuna, tuleneb sellest, mida me tunneme, ja see, mida me tunneme, on olulisel määral seotud sellega, mida me ootame ehk mõtleme. Seega ei ole õnnelikkus kui seisund objektiivselt seotud sellega, millises olukorras me oleme, vaid sellega, mida me mõtleme ehk kuidas suhtume kogetavasse olukorda. Näiteks Põhja-Ameerika põliselanikel siiani säilinud võtmetähtsusega suhtumine olevikku ja tulevikku. Neil on tavaks öelda: täna on hea päev, aga homme veel parem. Tagasi algse teema juurde tulles: meie suhtumine kutsub esile selle, kuidas me end tunneme või mis seisundit kogeme ehk selle, kas me tunneme, et meil läheb hästi või mitte. Just suhtumine annab võtme oma reaalsuse loomiseks ja tunnetamiseks.

Hetke ja tuleviku teadlik tunnetamine

Seega pole tunded vaid selle tagajärg, mida me läbi elame, vaid ka tagasiside meie täitunud või täitumata vajadustele ja ootustele. Enamasti oleme harjunud teisi süüdistama selle pärast, mida me tunneme. Aga aina teadlikumal vastutuse võtmisel enese meeltes toimuva eest on meie suhtumine ja sellest laetud tugev tundeseisund enesele tulevikus kogetava teadlik loomine. Paradoks on see, et meil ei ole väga vabadust mitte olla kaasloojad, sest enamasti pole me teadlikud sellest, kuidas me ise kutsume esile seda, mida me oma olevikuhetkedes kogeme.

Juhul kui suudame tulevikku suunatult tunda parimat soovitud seisundit kujuteldavas tulevikus, on suurim tõenäosus, et saame kogeda seda, mis on võimalik, piiramata end sellega, mida oskame küsida. Enamasti siis, kui kogeme miskit meeldivat, tunneme end turvaliselt ja oleme rohkem hetkes kui tavaliselt. Kui aga kogeme midagi, mis meile ei meeldi, siis hüppame üsna kiirelt oma mõtteis tulevikku ja elame oma kujutluses ja tundmustes läbi kõike seda, mis veel võib juhtuda ning tunneme hirmu eri vorme. Just see ongi viis, kuidas me loome seda, mida me ei soovi.

Arvutimängude produtsent Edvin Aedma andis ühe inspireeriva kirjelduse inimlike kannatuste põhjustest. Ta kirjeldas, et enamasti, kui kogeme midagi meeldivat, siis jääme hedonistlikult patjadele puhkama, küsimata endalt, mis on see, mida ma olen teinud, et saan midagi nii meeldivat kogeda, et seda teadlikult oma elus veelgi teha. Kui aga kogeme midagi ebameeldivat, oleme väga tugevalt motiveeritud midagi muutma. Osa on valmis muutma midagi eneses, peaasi, et see olukord harmoneeruks ja pinge kogemuses lahtuks. Teised püüavad asuda kõiki teisi muutma, mis on veelgi ebaõnnestunum ja energiamahukam strateegia enese seisundi parandamiseks. Nii juhtubki pidevalt, et meil tuleb kogeda kannatust, kuigi kui valiksime õppimise meeldivate kogemuste kaudu, võiksime olla olulisel määral kannatusest vabamad.

Valik on sinu: olla inspireeritud kas valust või ilust

Kokkuvõtlikult öeldes on enamus meist olukorras, kus oma mugavuse tõttu loobume teadlikkusest igast olukorrast õppida ning Elu Müsteeriumil ei jää muud üle, kui meile end kuuldavaks teha selle kaudu, millele me igal juhul reageerime ja mis meis tugeva hingelise liikumise tekitab – selleks on õppimine läbi valu.

Valu ei ole tingimata inimkogemuses vajalik ja seda on olulisel määral võimalik vältida, kui valida õppimine kõigist kogemusest. Samas kehtib valu kohta ütlus, et kes ei julge tunda valu, see ei saa tunda ka armastust, sest armastuse mündil on kaks poolt. Ühel pool on armastus ja teisel pool valu. Valu, mis sünnib meis kiindumuse ehk omamise soovi tõttu ja hirmu tõttu kaotada seda, millesse oleme kiindunud. Olenemata sellest, kas kiindumuse objektiks on enese kuvand teiste silmis, keegi teine inimene või omand.

Hirmu asemel seda kogetavat kaotada, võiksime lasta end sellest tundepuhangust inspireerida ning tunda, mis tunne on, kui kujuteldavas tulevikus on seda ilu veelgi enam, määratlemata selle ilu vormi, vaid püüdes tunda seda tunnet, mis on siis, kui kõik on väga hästi. Jättes seeläbi Elu Müsteerimi heatahtlikkusele vabad käed tingimuste loomiseks selle kogemuse saamiseks.

Ameerika põlisrahvad räägivad ilu teest. Nad ütlevad: kõnni oma ilus, nii et ilu on sinu sees, sinu taga, sinu ees ja sinu ümber. Ka eesti rahva vanemas pärimuses on regilaul “Kõnni teeda iluda”. Esmapilgul tundub ehk teadliku kaasloojaks olemise puhul ilust rääkimine esteetiline liialdus. Lähemal kogemisel ilmneb aga hoopis, et tegemist on väga pragmaatilise suhtumisega. Selle asemel, et asuda kulutama rohkelt ajurakke ja elujõudu mõistuse abil olukorra lahendamiseks, olles piiratud oma mõtlemise dualistlikust ja selektiivsest loomusest, on neile, kes soovivad võtta iseenda loodava eest enam vastutust, märksa praktilisem alustada kujutlusest, mis tunne on, kui vastav olukord on juba lahenenud.

Kinnitan teile oma elukogemuse põhjal, et olukorrad lahenevad kõige ootamatumatel viisidel ning ikka ja jälle võib tõdeda, et mul on kõik põhjused tunda end nii, nagu kujutlesin end tundvat mõni aeg tagasi. Ehk kui hommikul ärkad ja näed ees terendavat kõiki neid tegemisi ja väljakutseid, mida uus päev on avamas, siis kujutle, mis tunne on olla õhtus ja tunda, kui hästi kõik olukorrad on lahenenud ja kui hea tunne see on.

Paradoks on see, et enese teadmata oleme me igal ärkvelolu hetkel selle elu kaasloojateks, mida me iga päev kogeme. Iga päev sinu meeltesse voolav kogemus elust pole midagi muud kui sinu sisemaailma peegelpilt. Ning mis peamine, see peegeldus on alati laitmatult aus. Kui see ei meeldi sulle, muuda midagi, näiteks seda, kuidas sa end selle olukorra suhtes tunned, eriti tulevikule mõeldes. Kui see meeldib sulle, siis õnnitle end ja jätka samas vaimus ning tunne tänulikkust lihtsalt selle püsimise pärast.

Vali kas Hirm või Armastus!

Kui me ei loo neid teadlikke suhtumise ja tunnetuse sihte ise teadlikult, siis teeb seda keegi teine meie eest. Meie hoiakud ja tunded on paljuski stimuleeritud meedia ja kahtlemata ka meie haridusteel omandatud mõttemustrite poolt, mille alusel me tihti kujundame ka oma väärtushinnanguid ja identiteeti. Olemuslikult pole meie väärtusel midagi pistmist sellega, mida teised meist arvavad, seda ainult siis, kui neid usume.

Meid kritiseerides ei kirjelda teised mitte meid, vaid iseennast – seda, kuidas meie käitumine kas vastas ootustele või mitte. Seega pole see just parim lähtekoht enese väärtuse määratlemiseks. Iga olend on väärtuslik ja ainulaadne juba sellepärast, et ta on olemas kui eluvorm. See on midagi olemuslikku ning sellest oleks hea lähtuda suhetes inimeste ja eluga enda ümber. Väärtusetus ei ole midagi enamat kui illusioon, mis on tingitud inimeste hulgas levinud võimusuhete laadi tõttu. Kahtlemata on sellel inimestele suur mõju, seni kuni sellesse usume ja enese väärtuse teistest sõltuvaks teeme.

Me ei peaks lahendusi otsides esmalt keskenduma liigselt tehnilistele detailidele, vaid teadlikult tegema kõigepealt seda, mis kõige meeldivam: tundma seda tunnet, mida me kõige rohkem sooviksime tunda, arvestades käesolevat hetke. Pane tähele, järgmisel hetkel avastadki, et tunned seda tunnet ja see annab sulle teised silmad, tõlgendamaks kogemusi ja reageerimaks neile, luueski sellega ilu tee! Ära unusta, et reaalsus on sinus kogetav tundena ning sellepärast vali ise see, mida soovid täna õhtul või homme tunda.

Valik on lihtne, vali kas Hirm või Armastus! Samas, ära alahinda ka mõtlemist, sest mõtlemine võimaldab teadlikkuse ja loob vormi, mille saad täita reaalsust jõustavate kõige kaunimate tundmustega. Mõttel, mille taga ei ole tugevat tunnet, ei ole elujõudu teostumiseks. Me oleme kaasloojad tahes tahtmata, seega on mõistlikum seda olla juba teadlikult, jättes alati ruumi ka Elu Suurele Müsteeriumile.

Erki Kaikkonen

Foto: omtimes.com