X

10 eurot =

Erki Kaikkonen teiste süüdistamisest ja elu ühest olulisemast seadusest

25. oktoober 2014 kell 17:09



HeartKoolitaja, muinasjutuvestja ja elu-uurija Erki Kaikkonen kirjutas Telegrami lugejatele lühiartikli teiste süüdistamisest, teadlikkusest ja vastutuse võtmisest ning elu ühest olulisemast seadusest. Kaikkonen on õppinud Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi ning täiendanud end Tartu Ülikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias, talle pakuvad huvi pedagoogika, antropoloogia, semiootika ja kommunikatsioon. Erki on õppinud ka Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis, Rootsis intuitiivpedagoogikat ja läbinud mentorikoolituse. Koos mõttekaaslastega on ta vägivallatu suhtlemise maaletooja ja edendaja. Sel aastal on Erki suure osa oma ajast pühendanud Põhja-Ameerika põlisrahvaste tarkuste omandamisele.

 

Probleeme nähes hakkame me tavaliselt süüdlasi otsima ja tihti tundub meile, et süüdi on teised. Miks? Sest meie teadlikkus ümbritsevast ei ole piisav. Kui teadlikkus on piisav, siis suudame näha, mis toimib ja mis mitte ning mõistame paremini, mida saab teha, et olukorda tasakaalustada ja parandada.

Mis on teadlikkus? See on vaatleja suhe millessegi, teadlikkus millestki ja selle mõjust ülejäänule, millest oled teadlik. See on võime märgata põhjuslikke seoseid ja neid ära tunda. Kasvav teadlikkus võimaldab olla orienteeritud mitte probleemidele ja hirmule, vaid lahendustele. Me soovime tihti, et tuleks keegi ja teeks meid terveks, luues harmoonia meie ellu ühe nupuvajutusega, nii nagu arvutis või telefonis asjad toimivad. See on aga samm-sammuline teekond – teekond, mis viib elu loomulike seaduspärasuste mõistmise poole, mis aitavad orienteeruda elukogemustes.

Üks olulisemaid elu seadusi on NII NAGU SEES, NII KA VÄLJAS. See tähendab võtta vastutus personaalse ehk eneses toimuva ja tajutava eest. See tähendab, et maailm ja iga kogemus, mis jõuab sinu teadvustatusesse, on sinu peegeldus ning see räägib sinust ja ei kellestki teisest.

Kas see teadmine on kuidagi kasulik? Jah, isegi väga, sest nii lõpetad illusiooni, et sinu õnn ja rahulolu, aga ka rahulolematus ja ebaedu olenevad kellestki teisest. Sest kui sa nii usud, siis muudad end abituks ja siis nii ongi. Selle mõistmine viib vastutuse sinusse enesesse, selle asemel, et maailma süüdistada, ja vabastab sind ühel hetkel ka enesesüüdistustest ning laseb õppida end armastama.

Kas enesearmastamine on patt? Nii usutakse meie kultuuriruumis tihtilugu, see on kui baasuskumus. Arvatakse, et enesearmastus võrdub egoismiga: armastada tuleb ju kõiki teisi, armastada tuleb maailma ja jumalat – aga vaata, et sa ennast ei armasta, see on egoistlik; vaata, et sa ennast teiste ees ei tunnusta ega kiida…

Egoism on kantud hirmust ja puudusteadvusest, armastus aga hoolivusest ja avatusest. Need on kaks erinevat asja.

Armastus on enese eest hoolitsemine ja tundlikkus enda suhtes, oskus enesele pakkuda seda, mida vajad. Ja kui sa oled enda suhtes tundlik, siis märkad ka seda, mida teised vajavad ning oskad olla armastav. Siis sul on, mida anda, sest armastad esimest tasandit oma elust – see oled sina ise ja suhe enesega. Sest sinu enese olemuse jaoks on sinu inimkogemus sinu esimene suhe. Sina vastutad oma keha heaolu eest, mitte keegi teine. Sina vastutad oma tervise kui terviku eest, nii füüsilise tervise kui ka vaimse tervise eest. Sina ise tunned end kõige paremini ja oskad märgata, mis kuidas mõjub, mitte keegi teine. Keegi teine võib heal juhul sellele vaid tähelepanu ehk sinu teadlikkust juhtida, et märka.

Juhul kui me ei suuda armastada ennast, otsime, ootame ja nõuame seda teistelt. Nii oleme pidevalt näljas. Ja see, mida me nimetame ja peame armastuseks, on kaubavahetus: mina annan sulle, sest sina annad mulle ja kui sa ei anna, siis mina sulle ka enam ei anna.

Teiste süüdistamine selles, et nad sind piisavalt ei austa, on lihtsalt peegeldus sinu sisemaailmast, et sa ise ennast ei austa. Sest kui austaksid, ei viiks see sind endast välja, vaid sa mõistaksid, et teise suhtumine sinusse kirjeldab tema ootusi. See ei kõigutaks sind. See on personaalse ruumi ala. See on see, mida ootad väljast, kuid võiksid suuta enesele ise pakkuda. Suutmatus seda ja paljusid muid elulisi kvaliteete enesele pakkuda muudab meid manipuleeritavaks ning kergesti ja märkamatult juhitavaks oma keskkonna poolt. Nii tunneme pidevalt millestki puudust, otsides seda väljastpoolt, ja pettume, kui seda ei ole ning süüdistame teisi. See on surnud ring, mis ei lõpe enne, kui võtad vastutuse enesega toimuva eest.

Meie esimene valitsusala on meie keha ja hinge heaolu eest hoolitsemine ja kui me suudame seda aina paremini, siis on meil üha lihtsam ja rohkem teadlikkust hoolitseda elu eest enese ümber. Meil on aina rohkem, mida anda ja teadlikkust, mis võimaldab seda anda arukalt. Seda seetõttu, et oleme piisavalt tundlikud elu suhtes enda sees. NII NAGU SEES, NII KA VÄLJAS! See seadus kehtib siingi.

 

Erki Kaikkonen

 

Foto: tinybuddha.com