X

10 eurot =

Francis Kahende: Aafrika slummist tänavavõitlejaks ja maailma muutvaks joogaõpetajaks

22. aprill 2017 kell 7:55



francis ja alar erakoguFrancis on 27-aastane joogaõpetaja, kes on aidanud algatada Musta Mandri suurima joogaliikumise Africa Yoga Project. Kuid veelgi olulisem on asjaolu, et mees on oma noorusest hoolimata läbi elanud palju rohkem kui enamik meist terve eluea jooksul. Ta on sündinud ja kasvanud maailma vaeseimas piirkonnas, kogenud nälga ja kehalisi kannatusi suurema osa oma elust, näinud oma sõpru piinatuna ja elavalt põletatuna. Kõigest hoolimata on ta tõusnud sügavast vaimsest pimedusest hämmastava mõtteselguseni ja inspireerinud tuhandeid inimesi. Alar Ojastu kohtus Francis Kahendega 2015. aasta augustis Saksamaal vägivallatu suhtlemise koolitusel ning järgnev on kokkuvõte Alari tehtud 2,5 tunnisest intervjuust Francisega, mis ilmus algselt Telegrami 2. paberajakirjas.

 

See intervjuu heidab valgust slummielu karmile reaalsusele – elule ilma elektri ja veeta, võimaluseta haridusele ning olukorrale, kus kriminaalne tegevus näib enamikule noortele ainus väljapääs. Juttu tuleb ka kanepist hoopis uues valguses, muusika tähendusest teadvusele ning sellest, kuidas jooga võib muuta nii üksikisikut kui ka tervet ühiskonda. Ojastu loodab, et see intervjuu on inspireeriv, aidates sul oma elumuresid ümber hinnata ning anda sulle isiklikul rännakul lootust. Samuti loodab ta, et põgenikekriisi ja sellega kaasneva sotsiaalse diskrimineerimise tingimustes suudame mõista, et inimesed on piiratud vaid iseenda mõtlemisvõime poolt – kui muutuvad paremaks mõtted, muutub ka inimene ning tema järel terve maailm.

10402753_488677544595785_5574423689200932868_n

 

 

AO: Tänan sind, et nõustusid selle intervjuuga. Meie vestlus inspireeris mind ning sooviksin jagada sinu lugu ja elus saadud õppetunde teiste inimestega.

FK: Tänan sindki selle võimaluse eest. Usun, et me ei suuda tõeliselt teistega kontakti leida, kui me ei ole jaganud ümbritsevatega seda, mis meie hinges elus on.

 

AO: Kus ja millal sa sündinud oled ning kas sinu kogukonnas oli kombeks sünnipäeva tähistada?

FK: Olen 27-aastane, sündisin Kangemi slummis 8 km kaugusel Keenia pealinnast Nairobist. Mu sünnipäev on 22. juunil, kuid esimest korda tähistasin seda alles 26-aastaseks saades. Slummis oleneb sünnipäeva tähistamise komme sellest, millisest perest sa pärit oled. Kuna mina sündisin väga vaesesse peresse, siis sünnipäevade tähistamine ei olnud kombeks. Unustasin isegi ära, et see päev on tähistamist väärt. Esimest korda tähistati minu sünnipäeva hoopis ühel eelmisel vägivallatu suhtlemise koolitusel, kui minu kaaslased otsustasid mulle üllatusena peo korraldada. Olin sellest sügavalt liigutatud.

 

AO: Räägi sellest, kuidas sa üles kasvasid? Minu kogemus Mathare slummi külastamisest oli see, et nägin vaid ilma veevarustuseta hütte, haisvaid tolmuseid teid ning raskesti hingatavat õhku. Minu jaoks oli see täielik šokk, et inimesed sellistes keskaegsetes tingimustes elavad ning samal ajal lääne inimesed kurdavad oma elutingimuste üle. Ka kõige vaesematel neist on siiski paremad elutingimused kui getos. Ning ometi nägin getos rohkem naeratavaid nägusid kui kõikide mugavustega elu elavate inimeste hulgas läänemaailmas. Kas selline on ka sinu kogemus?

FK: Olen elanud terve elu getos, kolisin alles seitse kuud tagasi Iisraeli. Olenemata sellest, millised on meie elutingimused, on kõige olulisem hoopis see, kuidas me oma elu näeme. Getos üles kasvades on see ainus viis elada, mida sa tead. See on omaette väike maailm ning selles elavad inimesed ei puutu väga palju välismaailmaga kokku. Lapsed ei oska midagi enamat tahta kui seda, mille keskel nad üles kasvavad. Getole üsna lähedal oli ka väga jõukate inimeste elupiirkond, mille väravad olid meie jaoks kinni. Me ei teadnud, mis elu nende väravate taga elatakse, kuid kasvasime üles lootusega, et kõva töö ja järjekindlusega saame ka sinna.

Minu elukoht oli äärmiselt ebahügieeniline – selle kõrval oli prügimägi ja mööda jooksis reovesi. Inimesed viskavad slummis prügi, kuhu iganes, ning reoveel ei ole tegelikult kuhugi joosta, nii et kui selle jaoks ei kaevata auku maasse, ujutab see kõik majad üle.

Geto algab metallist majadega, mis on umbes 12 x 11 meetrit ning üksteisele väga lähedal, su naaber kuuleb kõike, mida räägid ja teab, mida sa söögiks teed. Kodutule inimesele on iga maalapike võimalus endale elupaik ehitada. Seetõttu ongi slummid nii tihedalt asustatud. Slummis, milles ma üles kasvasin, elab umbes 100 000 inimest ning seda peetakse üsna väikeseks slummiks.

SONY DSC

 

AO: Sa mainisid keskklassi ja allapoole vaesuspiiri elavaid inimesi. Milline on slummi tingimustes vahe keskklassi ja vaeste vahel?

FK: Keskklassiks loetakse inimesi, kellel on töö – kes suudavad perele süüa pakkuda ja lapsi kooli viia. Nende maja võib olla veidi suurem kui teistel ja puidust. Selles on eraldi elutuba, köök ja magamisruum. Tualetiks on väljas eraldi väike kuubik, kus on auk maasse kaevatud ning vannitoa rolli täidab veeämber selle augu kohal. Nad on mitmete väiksemate majade omanikud, mida nad välja üürivad.

Vaesematel inimestel täidab vannitoa rolli juba isegi saastatud jõgi. Nad pesevad nii ennast kui ka oma riideid selles saastatud haisva veega jões ning jätavad sinna jõe äärde kuivama. Elades nendes tingimustes, näed sa ennast pärast jões pesemist tõesti hügieenilisema ja puhtamana. Neile, kes tulevad teistsugustest tingimustest, aga oled sa täpselt sama must kui enne. Inimesed on aga nende tingimustega harjunud ning nende jaoks pole see hais ega mustus mitte midagi häirivat.

 

AO: Te ei joo ometi seda jõevett?

FK: Joome küll. Me keedame seda, kogu mustus vajub põhja ning vesi on joomiskõlblik. Üks sagedasti esinev haigus, mida inimesed räpase vee joomisest saavad, on tüüfus. Sellega kaasneb kõrge palavik, peavalu, oksendamine ja väsimus. Vaesematel inimestel on ainuke ravivõimalus ise ravimtaimede korjamine ja keetmine. Keskklassi inimesed saavad lubada kliinikusse minemist. Olen terve oma elu kasutanud raviks vaid taimi. Üks taim, mida keedame, on väga sarnane salveile, puhastab kehast ükskõik millise haiguse või mürgistuse.

 

AO: Milline on inimeste eluiga getos?

FK: Inimesed võivad getos elada väga pika elu, olenevalt sellest, milliseid valikuid sa oma elus teed ja kuidas enda eest hoolitsed. Tervislikeks toitudeks peame näiteks maguskartulit, jamssi, maisijahuputru. Inimesed söövad sama toitu päevast päeva.

 

AO: Kuidas on lood näljahädaga?

FK: Väiksemates külades getost väljaspool on inimestel vähem võimalust toitu saada ning nad surevad sageli nälga. Getos on toidu kättesaadavus parem. Sa võid olla paar päeva näljas, kuid muude valikute puudumisel minnakse prügimäele ning otsitakse endale sealt söögiks mis iganes võimalik. Samuti võib turult leida äravisatud toitu. Üks kirik jagab pühapäeviti tänavalastele toitu, käisin iga pühapäev sealt süüa saamas. Getolapsed käisid sageli jõest kala püüdmas ning see on väga hea toit. Mõned lapsed hakkavad aga liimi nuusutama ning jäävad sellest sõltuvusse. Nad ei vaevu enam otsima loovaid lahendusi parema toidu otsimiseks ning piirduvad lihtsalt prügimäel tuhnimisega.

Veel üks viis endale süüa saada oli see, et korjasime prügimäelt metalli ja müüsime selle maha. Sageli kasutasin seda raha, et suurematega kihla vedada. Kuna lapse usk heasse õnne on nii tugev, siis sageli manifesteerus see võiduna.

 

AO: Milline on getolapse elu kuni 10. eluaastani?

Olenevalt vanemate võimalustest on lastel võimalik alustada lasteaiast ning käia koolis terve algkool ning minna edasi keskkooli. Minu pere võimalused ei olnud väga head. Mu isa oli vägivaldne alkohoolik, raskete elutingimuste tõttu sai ka mu emast alkohoolik ning kodus oli palju vägivalda. Meie peres oli viis venda ja üks õde. Käisime koolis aeg-ajalt ning siis jäi see taas katki, meie õpingutes puudus igasugune järjekindlus. Seetõttu õppisin koolis napilt lugema ja kirjutama.

 

AO: Milline on getos teismeliste elu?

FK: Peale seitsmendat klassi oli minu ainuke teadmine rahateenimise kohta kihlvedude tegemine. Hakkasin harrastama tänavavõitlust, kuna elu geto tänavatel on väga vägivaldne ning üks viis ellu jääda on kakelda ja teisi röövida. Nõrgal ei ole getos ellujäämiseks palju võimalusi. Getos saab vägivallast ainus teadaolev ellujäämise viis.

 

AO: Kas te varastasite geto sees või väljaspool? Mida oli teil endasugustelt vaestelt geto elanikelt varastada?

FK: Röövisime geto sees. Mõned geto elanikud käivad linnas minimaalse palga eest tööl. Need inimesed paistavad geto tingimustes välja, kuna teistega võrreldes on nad jõukamad. Ootasime, kui nad linnast naasid ning peksime neid, et varastada näiteks nende kingad, kell või mida iganes väärtuslikku ning müüsime need maha. Mõeldes sellele, mida ma oma minevikus teistele olen teinud, annab see mulle nüüd motivatsiooni tagasi anda – võtsin oma kätega teistelt midagi, tahan nüüd pühenduda andmisele. Tahan jagada ennast maailmaga. Ma ei olnud oma tegudest tõeliselt teadlik, minevikku ei saa muuta. Kuid nüüd olen hakanud iseendaga tööd tegema ning olen mõistnud enda tegude mõju maailmale ja inimestele. See inspireerib mind võimalikult palju andma ja isetult teisi teenima.

 

AO: Kui sa kohtuksid nende inimestega, kellele ülekohut tegid, kas tunneksid vajadust vabandada?

FK: Nad ei oleks võimelised seda mõistma. Tean seda, sest olen nende olukorras olnud. Nad ei suuda andestada. Nende valu on liiga sügav ning kättemaksuiha liiga tugev. Ainus, mida nad teavad, on see, et nad töötasid väga palju, et saada seda vähest, mis neil on, ning siis võeti see neilt vägivaldselt ära.

 

 

AO: Sinu kirjelduse kohaselt on geto elu täiesti põrgulik. Inimesed peksavad ja röövivad pidevalt. Samas nägin ma getot külastades nii palju naeratavaid lapsi ja inspiratsiooni täis õpetajaid.

FK: Igal mündil on kaks poolt. Tumedad teod, peksmine, röövimine ja mõrvad toimuvad öösel ja nurga taga. Teisest küljest on elu getos õnnelik. Kõik on väga elav. Kui inimesed midagi tähistavad, siis teevad nad seda täiest hingest. Seda vähest, mis neil on, tähistatakse. Väikesed asjad elus pakuvad meile rõõmu. Koos treenides ja ujuma minnes olime väga õnnelikud, jagasime üksteisega seda vähest, mis meil oli, nautisime hetke, mõtlemata koduse elu murede ega nälja peale. Geto igapäevaelu võib olla ka väga rõõmus. Igas hetkes on võimalik leida õnnelikkust. Ärgates ja välja astudes tervitab naaber sind rõõmsalt ja viskab nalja. Kogukonna mõju ja omavaheline side toob ellu rõõmu. On kombeks, et hommikuti ei möödu sa inimestest niisama tuimalt, vaid tervitad neid – isegi võõraid. Sel moel tervitad sa uut algavat päeva. Eelmise öö vägivald ei ole su mõtteis. Oled hetkes ning tajud sidet kogukonna ja inimestega. Nad mõistavad sind. Elades üksteisele väga lähestikku, puutuvad inimesed üksteisega pidevalt kokku, jagavad oma mõtteid ja toitu. Sõber võib sinu juurde igal hetkel sisse astuda, sest külaline on õnnistus. Getos on palju andekaid inimesi – mõni inimene võib sind alati pisarateni naerma ajada, teine võib olla väga vaimne või usklik. Mitte kõik su sõbrad ei ole vägivaldsed, paljud neist leiavad endale töö ning inspireerivad sellega ka teisi enda ümber, et elu ilma vägivallata on võimalik.

Ka positiivse muusika kuulamisel on väga suur mõju sellele, kuidas sa oma elu tajud. Kuulasime palju reggae-muusikat, näiteks Bob Marleyt. Selline muusika paneb sind mõistma oma vaimset vanglat. Minu jaoks on kõik mõtlemises kinni. Mõeldes, et oled vaene ja sul ei ole palju võimalusi, keskendudes oma hädale ja viletsusele, oled vaimsetes ahelates kinni. Positiivse sõnumiga muusika kuulamine hakkas terve minu elu perspektiivi muutma. See annab sulle jõuda uskuda positiivsemasse elusse ning sel moel meelitad enda ellu positiivsemaid sündmusi. Tänu muusikale hakkasin huvituma rastafari eluviisist.

545759_145470765583133_748403911_n

 

AO: Mis on rastafari eluviis?

FK: See on teadlikult puhtalt ja positiivselt elamine. Vanade mõttemustrite murdmine ja elu väärtuslikuks pidamine. Hakkasin märkama näiteks puuetega inimesi, kes istuvad tänaval ilma jalgade või käteta. Mõistsin, et olen tegelikult väga rikas – olen terve, kahe käe ja jalaga. Muusika aitas mul mõista, et tegelikult ei ole minu ja müüri taga elava rikka mehe vahel mitte mingit erinevust. Sa võid saavutada ükskõik mida, kui sa sellesse usud. Aga kui sa mitte millessegi ei usu, siis sa ka ei saavuta mitte midagi.

Olin sel ajal umbes 15–16 aasta vanune ning väga huvitatud capoeira’st (capoeira oli algselt Brasiilia neegerorjade võitluskunst, mis hakkas välja kujunema 18. sajandi lõpus, 19. sajandi algul Kirde-Brasiilias ja Rio de Janeiros – toim.) ning akrobaatikast. Reggae-muusika ja sellega kaasnev kultuur äratas minu teadlikkuse. Hakkasin panema ennast mõttes nende inimeste rolli, kes olid varem minu ohvriteks olnud, ning mõistsin, et see ole õige eluviis. Hakkasin uskuma, et minu elul on eesmärk. Sellele ärkamisele viis mind ka see, kui palju sõpru ma kaotasin. Sõbrad, kelle eluviisiks oli samuti inimeste peksmine ja röövimine, jäid sageli vahele. Neid loobiti kividega teadvuse kaotuseni ja pandi siis põlema. Nähes paari sõbra elusalt põletamist, mõistsin, et ei soovi oma vägivaldset elulaadi jätkata. Muusika tõi minus esile igatsuse teistsuguse, õigema elu järele.

 

AO: Millist sõnumit reagge-muusika kannab?

FK: Reagge- ja räppmuusika erinevus on see, et räppmuusika sõnum on raha, naised ja asjade omamisega kaasnev uhkus. Reagge-muusika on hinge muusika. See räägib reaalsusest, see kannab endas vastuhaku sõnumit süsteemile, mis orjastab inimesed – tuimestab nende teadvuse ja takistab neil näha, mis on tegelikult tõeline ja elav. Sa ei olev teadlik, milline on sinu potentsiaal ja mõju oma kogukonnale. Reagge-muusika kuulamine aitab äratada teadvust, kuna inimesed suudavad sellega samastuda ja näha oma elu uue nurga alt.

 

AO: Usun, et paljud inimesed ka läänemaailmas suudavad suhestuda selle sõnumiga, ärgata ning küsida, kas elu seisnebki ainult töös ja palgas. Mõistan, et reagge-muusika aitab ärgata ja mõista, et nad on vaid ellujäämise režiimil, kuid mis on siis lahendus?

FK: Reagge kannab endas lootuse sõnumit. Ning see annab sulle teadmise sinu enese väärtusest. See võib viia näiteks selleni, et töötaja seisab enda õiguste eest ja keeldub tööd jätkamist, kui tema tasu ei suurendata. Muusika annab sulle teadmise, et pead oma õiguste ja lootuste eest seisma. Getos elavad inimesed pidevas hirmus rikaste ees, alludes neile täielikult ja võttes endale täieliku ohvri rolli. Reagge annab sulle teadmise, et su elu ei pea selline olema – võid teha seda, mida tahad. See aitab muuta inimesed loovamaks. Väga oluline võtmeroll on selle juures noorte harimine. See annab neile võimaluse olla loovamad endale töö ja elusihi leidmiseks. Mina hakkasin näiteks tegelema akrobaatikaga ja mõtlema ka sellele, kuidas kasutada enda ümber leiduvaid materjale millegi uue loomiseks, mida saab müüa. Kohtusime kahe mehega, kellel olid akrobaatikaalased teadmised ning nad nõustusid meie sõprade gruppi õpetama. Hakkasime treenima päevad läbi hommikust õhtuni ilma isegi vahepeal söömata. Kaks nädalat hiljem tegime oma esimese esinemise, mis sai publikult väga sooja vastuvõtu. See aitas meil mõista, et saame midagi oma elu muutmiseks ette võtta. Hakkasime andma akrobaatikaetendusi. See ei olnud alati kerge, sest tipphooajal on palju esinemisvõimalusi, aga selle väliselt on raske esinemiseks ja rahateenimiseks võimalusi leida.

 

AO: Kuidas te leidsite hooaja väliselt raha ja motivatsiooni treenimise jätkamiseks?

FK: Meid aitas taas muusika. Reagge-muusik, kes laulis, et hoia pea püsti ja ole tugev. Samuti jätkasime kihlvedudega ning müüsime getos kanepit. See tegi meie elu võimalikuks. Kanepi müümine aitas meil kihlvedude tegemisest eemale jääda. Kanepit peetakse pühaks taimeks, ravimtaimeks. See on seotud puhaste kavatsustega – sa ei müü narkootikume, müüd inimestele ravimit. Sa ei põhjusta kellegi elu hävinemist. Meil oli politseiga palju probleeme, kuid kogukond teadis, kust me tuleme, ning nad hindasid ja armastasid meie akrobaatikakunsti. Nad nägid, kui suure muutuse olime oma elus teinud.

 

AO: Kas teil juhtus akrobaatika harjutamise käigus ka vigastusi ja kuidas te nendega toime tulite? Kas läksite arstile?

FK: Õnneks keegi meist ei murdnud luid, aga väga sageli tuli ette õla- ja hüppeliigeste väljaväänamist ja liigesest väljatulemist. Haiglasse me selle pärast küll ei läinud. Sealsamas aitasid teised inimesed sind kinni hoida, liigese paika panna ja tugevasti hõõrudes valu vähendada. Siis sidusime selle kinni ning järgmisel päeval harjutasime taas. Valu vaigistamiseks suitsetasime kanepit. See rahustas ka meie meelt. Mind isiklikult rahustas see palju maha – mul oli väga äkiline temperament, reageerisin kõigele väga ägedalt. Kanep aitas seda leevendada ja rahustada. See hajutas mured ja tegi meele rahulikumaks ja rõõmsamaks ning aitas näha elu positiivsemat külge.

10329142_607840846012787_5436587591310426929_n

 

AO: Kanepi osas on inimestel suur hirm, et see viib neid edasi teiste narkootikumideni ning rikub elusid. Mida sina sellest arvad?

FK: Ma ei julgusta alati inimesi kasutama kanepit vahendina oma valu ja murede eest põgenemiseks. Minu jaoks oli see reaalsus. Mul ei olnud teisi vahendeid, mis oleks aidanud endasse vaadata ja oma sisemise valuga toime tulla. Tänu muusikale hakkasin nägema täie selgusega kõike, mis minu elus valesti oli – vägivalda ja ebaõiglust. Ning mul ei olnud ühtegi viisi selle reaalsusega kohaneda. Suitsetamine oli ainuke teadaolev viis emotsionaalse valuga toime tulla. Nüüd on mul selleks jooga.

 

AO: Mida sa soovitaks täna teistele inimestele, et oma probleemidega toime tulla? Meditatsiooni? Joogat? Kanepit?

FK: Olen väga tänulik, et olen leidnud selle tööriista, milleks on jooga praktiseerimine. Väga palju meie emotsionaalsest valust salvestub kehas. Üks viis sellega tegeleda on vabastada seda enda kehast. Sa vajad selleks teatud teadvuse tasemele jõudmist ning keha ja mõistuse seose tajumist. Siis saad oma emotsionaalset valu kehalise tegevuse kaudu vabastada. Sel moel leiad ligipääsu oma sügavamate valudeni ning suudad neist vabaneda. Jooga on raviprotsess. Selle praktiseerimise kaudu hakkad pehmenema ja vabastama pingeid. Pinged on nagu sõlmed meie kehas. Jooga aitab märgata neid pingeid, aitab ärgata oma kehas ja vaimus, aitab elada ja viibida hetkes.

 

AO: Millal aitab jooga ja millal kanep?

FK: Ükskõik millise aine abil on võimalik oma probleeme vaid sel hetkel tuimestada. Kuid need kerkivad taas pinnale. Selleks, et minna sügavuti, need probleemid sulatada ja neist vabaneda, on vaja nende põhjusega tegeleda. Selleks on jooga praktiseerimine ainuke tee.

 

AO: Kuidas te joogaõpetajaga kohtusite?

FK: Harjutasime pargis akrobaatikat, kui kohtusime naisega, kelle nimi oli Jaimie ja kes tegeles Kundalini joogaga. Ta harjutas meie lähedal ning me olime uudishimulikud, mida ta teeb ja kuidas see tema keha mõjutab. Teda inspireeris omakorda see, mida meie tegime. Ühel päeval tuli ta meiega rääkima ja oma toitu jagama. Me ei usaldanud teda alguses. Jooga oli omamoodi tabu, kuna seda seostati religiooniga, mis ei olnud väga aktsepteeritud. See nägi välja nagu kultus. Sel hetkel kahtlesime, kuid olime samas uudishimulikud. Ta soovis meiega koos harjutada ja me otsustasime temaga Kundalini joogat harjutama. Juba peale esimest tundi märkasime muutust. Joogas on palju hingamisharjutusi ja see tekitas tunde, nagu oleks kopsud väsinud – see oli midagi hoopis uut. Küsisime talt, mis meiega toimub. Ta selgitas, mida jooga praktiseerimine meie kehaga teeb.

Olime harjutanud temaga kuus kuud, kui ta märkas meie tehtud käsitööehteid ning tundis nende vastu huvi. Jaimie oli pärit Kanadast ning ta oli tulnud Keeniasse vabatahtlikku tööd tegema. Tal oli kontakt mehega, kes kogus kohapeal valmistatud kunsti ning müüs seda mujal maailmas. Koostöös algatasime projekti Ghetto Art Collective, mille käigus kogusime mitmetest getodest kohapeal valmistatud kunsti ning aitasime seda müüa. Jaimie inspireeris meid väga palju. Ta oli varem töötanud vabatahtlikuna haiglates ning elanud isegi kohalikes külades. Ta õpetas meid maalima ning varustas kunstimaterjalidega. Peale kahte aastat Jaimiega koos treenimist organiseeris ta meile võimaluse osaleda Kundalini joogatreeneri koolitusel.

18266_616247325172139_2778823446998561657_n

 

AO: Milliseid muutusi tõi sulle kehaliselt ja vaimselt kaks aastat intensiivseid Kundalini jooga treeninguid?

Üks muutus oli kindlasti see, et me saime palju teadlikumaks enda mõjust teistele inimestele. Selle kahe aasta vältel algatas ta ka projekti, mille käigus tuli meiega getosse ja õpetas kogukonnale palju selle kohta, mis on võim ja mida tähendab enda ohvriks mõtlemine. Ta äratas meid väga mitmel moel ning näitas, milline mõju meil üksteisele on. Nende õpingute käigus otsisin, milline on minu tee ja minu elu mõte. Minu sisemine tuli ja inspiratsioon ärkas ning loomuliku järjena hakkasin joogat õpetama oma kogukonnas. Jaimie mõju tõi kaasa mitmeid muutusi meie kogukonnas. Nende muutuste tõttu nägid ka politseijõud, et geto noored püüdlevad parema elu poole. Noorte jaoks oli see väga oluline muutus, kuna väga sageli tunnevad nad ennast kogukonnast ja ühiskonnast välja heidetuna ning jõuavad seetõttu vägivalla ja kuritegevuseni, mõistmata, et see ei ole tegelikult nende tõeline olemus.

Ka minu elus oli see väga suur transformatsioon ja valgustatus. Hakkasin enam unistama. Peale kahte aastat sain Jaimie kaudu kutse joogatreeneri koolitusele ning omandasin power-jooga õpetaja kutse.

 

AO: Kas hakkasid kohe õpetama? Kus olid sinu esimesed tunnid?

FK: Kursus, mille läbisin, oli esimese astme koolitus ning see tõi kaasa suure nihke mu elus. Nairobisse naastes tundsin ennast niivõrd teistsugusena, et oli raske tunda ennast vanasse kogukonda kuuluvana. Minus oli ärganud uutmoodi teadvus ning slummi tänavatel toimuv mõjutas mind hoopis enam. Sama tundsid ka kõik teised slummist pärit sõbrad, kes olid minuga koolitusel osalenud. Treening toimus Mombasas Keenia lõunarannikul väga luksuslikus hotellis. Veetsime kogu koolituse aja vaid seal hotellis, keskendudes ainuüksi treeningutele. Selle aja jooksul saadud info ja muutunud teadvuse tasand oli niivõrd intensiivne, et alguses tundus võimatu seda edasi anda – olime justkui hullud või pilves.

 

AO: Kuidas oli viietärni hotellist slummi naasmine?

FK: See oli suur šokk, kuid selle kogemusega kaasnes ka lootus. Asjaolu, et veetsime nädala niivõrd luksuslikus keskkonnas, avas arusaama, et kõik on võimalik. Me ei tea, kuhu elu võib siit meid edasi viia. Alguses tundsime ennast hotellis ebamugavalt, kuid see kogemus tõi kaasa olulise nihke selles, kuidas nägime iseennast, oma elu ja võimalusi. Olen inimene, kes siiralt usub, et kõik on võimalik. Kogemus luksuslikus hotellis joogaõpetaja kursusel osalemisest ja isegi praegu siin selle intervjuu andmine kinnitavad mu usku, et elus on kõik võimalik. Lootus on elu edasiviiv jõud. See toimib koos tänulikkuse ja selle hindamisega, mis sul juba on. Kui ma ei oleks õppinud hindama, et mul on kaks tervet kätt ja jalga, siis ma ei oleks kunagi edasi liikunud selleni, et leida uusi loovaid võimalusi oma elu edendamiseks. On väga lihtne ennast saboteerida ja oma unistusi tappa. Meis kõigis on lootus paremale elule ja kõigele, mida võiksime saavutada. Kuid seda on lihtne hävitada mõtetega, nagu me ei vääriks seda, nagu oleksime neetud ja saavutused ei ole meie jaoks.

 

AO: Kas kardad, et võid kaotada kõik, mis sa seni saavutanud oled ja getosse tagasi sattuda?

FK: See ei ole minu jaoks hirmutav mõte, sest ma hindan kõike, mida olen elus õppinud. Isegi kui lähen tagasi tänavale, alustaksin uuesti samal moel ning jahiksin neidsamu unistusi. Mul on selge tõendus, et muutes oma perspektiivi, on meil tõelised võimalused oma elu parandamiseks ja raja leidmiseks.

485633_114454978684712_264877654_n

 

AO: Mis sai pärast joogatreeneri koolitust? Kuidas enda mõtlemise poolt seatud piiride ületamine su elu edasi kujundas? Kas su vanemad olid su saavutuste üle uhked?

FK: Slummi naastes ja tundes, et me ei kuulu enam sinna. Kohtusime igal nädalal kogu grupiga, kes oli koolitusel osalenud, et jagada kogemusi ja seda, kuidas me ennast tunneme. Alguses, kui joogaga tegelema hakkasime, oli kogukond väga tõrjuv, kuna seda peeti tabuks. Arvati, et me liitume kultusega ning nenditi, et me oleme muutunud. Peale õpetajakoolitusel osalemist tekkis meil oma kogukond inimestest, kes olid harjunud joogaga tegelema ja soovisid seda jätkata. Treenisime koos kord nädalas ning arutasime, kuidas saaksime oma kogemust tänavatel ja koolides jagada. Nii sa alguse Africa Yoga Project, mille raames hakkasime koolides andma lastele tasuta joogatunde. Selleks, et elatist teenida, müüsime käsitööehteid. Mida enam kõlapinda projekt sai, seda enam suurepäraseid õpetajaid tuli meid õpetama. Õppisime aina paremini tundma jooga erinevaid aspekte sügavuti ning see tegi meist veel paremad õpetajad. Projekti kaudu hakkas meie tegevuseks tulema ka annetusi ning muud laadi abi. Nii sai jooga õpetamisest meie töö. Me ei pidanud enam muretsema töö leidmise pärast – õpetasime täiskohaga joogat ja samal ajal arendasime ennast pidevalt edasi. Projekti kaudu kohtusin oma esimese erakliendiga. Kõik need arengud tõid kaasa suure nihke selles, kuidas kogukond meid vastu võttis. Meid hakati aktsepteerima ja hindama ning meie imidž muutus oluliselt. Jooga muutis mu elu ja andis mulle palju lootust.

Õpetame ikka veel kogukonnas joogat tasuta ja anname akrobaatikaetendusi. Anname neile võimaluse ja tööriista oma elu muutmiseks. See on meile võimalus midagi oma kogukonnale tagasi anda. Mul on unistus luua oma kogukonna jaoks joogakeskus.

 

AO: Rastafari liikumise looja võib sinu üle täna väga uhke olla. See kõik algas ju positiivse sõnumiga muusika kuulamisest.

FK: Jah, ning see omakorda on sõnumiks neile, kes loovad muusikat. Inimesed kuulavad seda, mida te edastate, sõnadel on suur jõud reaalsuse loomisel. Kui sul on anne, siis on sul võim inspireerida ja inimeste elu muuta või seda hoopis hävitada. Muusikal on väga suur mõju ühiskonnale.

 

AO: Millisena näed oma unistust joogakeskusest?

FK: Unistan keskusest, mis toetaks inimeste püüdlusi kunstide valdkonnas. Slummis on väga palju kunstidega tegelevaid inimesi ning kui me ei süüta seda tuld, siis nad ei arenda seda annet. Kohtusin hiljuti ühe oma endise akrobaatikaõpilasega, kes oli kuritegevuse tõttu vanglasse sattunud. See näitas taas selgelt, et kui neid püüdlusi ei toetata piisavalt ning ei ole keskust, mis sellist tegevust toetaks, siis eksivad noored alustatud rajalt kõrvale.

 

AO: Millised on su isiklikud unistused?

FK: Minu südame täidaks selle suurema unistuse täideviimine. See tooks mulle rahuldustunde ka isiklikul tasandil. Teistele andmine on see, mis hoiab mind tegutsemas. See, mida annan teistele, see tuleb ka mulle tagasi.

 

AO: Minu jaoks esindab see lugu seda, kuidas kõik on omavahel seotud. Me peame tegema esimese sammu. Samuti seda, kui oluline on toetus – sinu puhul oli selleks kogukonna toetus ning muusika, mis tõi kaasa mõttelaadi muutuse. Võime tunnetada, kuidas mingid teod sinu elus ei lähe kokku sinu tegelike väärtustega ning oskus ja tahe neid tegusid muutma hakata. Kui sa oleksid ükskõik millisel hetkel alla andnud, siis me ei oleks täna siin ja sa ei oleks saavutanud seda, mida oled saavutanud. Mida sa sooviksid oma loo kokkuvõtteks inimestele öelda?

FK: Kui sa tunned, et elu ei toeta sind ja on väga raske – õpi hindama seda, mis sul juba on ja see aitab sul näha, mida sa suudad teha.

1005664_353185474811660_178136256_n

 

Intervjueeris Alar Ojastu

Toimetas Katrin Suik

 

Fotod: erakogu, citiesalliance.com,

Artikkel ilmus algselt Telegrami 2. paberajakirjas, mis on saadaval poodides ja kioskites kõikjal üle Eesti.

Telegram2esikas