X

10 eurot =

Inspireerivad Eesti inimesed: maailmarändur Elsa Saks on oma reisidel kogenud vaid headust

8. mai 2016 kell 13:50



elsa 1Elsa Saks (30) otsustas neli aastat tagasi, et jätab armastatud töö ja läheb seljakott seljas maailma rändama. Mõni kuu tagasi kirjutas ta meile ja uuris, kas meie lugejaid võiks huvitada killuke tema seiklustest. Tol hetkel oli ta viimased 16 nädalat sõitnud rattaga läbi Kesk-Ameerika ja Mehhiko, kus võttis sihiks külastada organisatsioone, kes aitavad lastekodulapsi või perekondi, kes seisavad sel piiril, kus lapse eest hoolitsemiseks ei ole vahendeid ning nad on sunnitud riigi toetuse puudumise tõttu lapse lastekodusse, varjupaika või asenduskodusse paigutama. Samal ajal tutvus ta paljude heatahtlike inimestega, kes teda teeloleku ajal aitasid öömaja, söögi ja joogiga, ning väiksema osa oma toidust hankis ta loodusest. “Üle-eelmise aasta märtsis vahetasin oma valuuta headuse vastu. Viimased kuud rattal olen elanud heade inimeste, organisatsioonide ja looduse toel. Elu on lillede lill,” ütleb igapäevaeluks raha kasutamisest loobunud Elsa.

 

Istun seljakotirändureid täis väikebussis suunaga Siem Reapi ja naudin avatud akendest tekkinud tuule konditsioneeri, mis paitab hellalt mu põski ja jahutab ülekuumenenud keha. Mu mõtted tiirlevad pöörase kiirusega, mõned tunnid tagasi avapaugu saanud hullumeelsena näiva reisi ümber.

Põnevus võtab võimust, kuid rahu voolab hinges! Elevust on raske varjata, sest uudne keskkond on tundmatu ning kõik ees ootav on närvekõditav teadmatus. Aga endalegi suureks üllatuseks olen muretsemisest vaba – vaba kui lind. Mu nägu on naerul ja sõnad inspireerivad. Olen teravalt teadlik, et iga mu mõte, sõna ja tegu sillutab teed ilusa eesmärgini, mis on kuldreeglina tugitalaks mu reaalsuse loomisel.

elsa 3

Iga rännak – pikk või lühike, raske või kerge – on pikitud õpetustega. Minu rolliks on need õpetused üles noppida ning seejärel ellu rakendada. Selle, näiliselt lihtsa ülesande edukaks realiseerimiseks otsustasin teha kõik võimaliku, et elada hetkes, emmata spontaanset eluviisi ning visata peast kõik prügimõtted koos piiranguid seadva küsisõnaga “kuidas”, et anda oma elu täielikult universumi hoolde. Jepp, kannapööre parema tuleviku suunas.

Juba aastaid olen alustanud oma päevi eesmärgiga olla iga päev kübeke parem kui eile, sest muutus algab minust, et muuta maailma mu ümber. Soov muutuda oli suurem kui hirm ootamatuste ees! Ma olin nõus tegema midagi sootuks uut, midagi nii suurt ja enneolematut, mis muudab kardinaalselt seda, kuidas ma mõtlen ja elan. Ma olin valmis astuma olukordadesse, kus seisan silmitsi oma hirmudega ning rühin vaikselt, aga kindlalt tähtede poole.

Igas olukorras on alati kaks valikut – armastus või hirm. Ma valisin armastuse. Teekonna, mis viib mu uuele seiklusele sügavale enda sisemusse, kus armastus on suurim edasiliikuv jõud siin maamunal.

Mu suurim soov oli jätkata elukooli ilma ettekirjutatud reegliteta. Jah, need kurikuulsad reeglid, mida suurem osa ühiskonnast järgib ning mida enamus ei taha tunnistada.

Teadsin kogemusest, kui totter on kontrollida oma elu igat käiku, mis tekitab vaid pettumust, röövib vabaduse ning suleb meeled, laskmata emmata ootamatuid olukordi avatud südamega. See, et elu viskab pidevalt mu teele väljakutseid, sooviga suunata mind läbi tule ja vee valguse poole, mu unikaalse minani, on lihtne universumi seadus.

Vaid neli kuud enne uhiuue reisi algust Austraalias otsi kokku tõmmates komistasin juhuslikult artikli otsa “Rahata reisimine”. Sel hetkel uurisin, mis teha edasi pärast kaheaastast kängurumaad, mis oli lennukiirusel mu elus vajalikud korrektuurid teinud.

Blogipostituse pealkiri oli niivõrd köitev, et kogu mu tähelepanu oli automaatselt koondunud ühte punkti. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas on võimalik reisida tühjade taskutega, toetudes võõraste lahkusele! See artikkel toitis mu aju ning andis mulle kuhjaga mõtteainet, mis jättis omakorda ka kustumatu esmamulje. Aga sellest hoolimata teadsin, et ma ei ole valmis seda võimatuna näivat missiooni veel ette võtma! Kiusatus oli hiiglama suur, aga hirm totaalse teadmatuse ees oli kümneid kordi suurem ja see sai määravaks faktoriks.

Samas tean, et hirm on puhas illusioon, tekitatud ühiskonna poolt, pidurdamaks mind elamast elu täis rõõmu ja armastust. Selgus, et ainuüksi teadmine mind ei aidanud, sest ma ei tunnetanud neid sõnu sügaval oma sisemas, põhjuseks ikka seesama ühiskond, kus ma kõik oma senise elu õpetused saanud olin. Aastate jooksul tekkinud mõttemustrid, mille juured ulatusid sügavale alateadvusesse ja emotsioonidena kehasse, kontrollisid mu elu iga nurga alt ning seesama kontroll piiras mu väljavaateid, elamaks täisväärtuslikumat elu.

Ma olin vang omaenda kehas!

Austraalias veedetud kahe aasta jooksul hakkasid mu meeled avanema. Vaba aeg, loodus, ootamatud olukorrad, vaesus, rikkus ja erinevad tööotsad andsid mulle vahendid end paremini tundma õppida. Oi, kui hirmuäratav see teatud ajahetkedel oli, aga sellest hoolimata tundsin tugevat tungi sügavustesse sukelduda, lähemale oma tuumale.

Kannatlikkus enesearengu teel oli võti tulevikku.

Tahtsin täita tühjust, mis lõhestas mu sisemust, et sillutada tee sisemise õnne ja tingimusteta armastuseni – aga üks samm korraga.

elsa 4 vietnam

Seega langetasin otsuse Vietnami kasuks, mugavam keskkond, aga samas piisavalt väljakutseid pakkuv seiklus.

Aeg lendas kiirelt, kui juba mõned kuud hiljem, Tai Kuningriigis, seisin silmitsi uue, aga suurema küsimusega – kas kodumaale tagasi või uute riikide, kultuuride ja enda avastamise jätkamise suunas. Peamiseks mõjutajaks sai finantsiline olukord. Mul oli täpne raha (ja kübeke rohkem), et koju lennata, aga …

Mõte kontoritööst kaheksast viieni tekitas külmavärinaid. Mõte vihmastest, sombustest ja külmadest, aga samas armsast looduskaunist kodumaast ei tekitanud soovi lahkuda soojast troopilisest kliimast. Mõte enesearengu pidurdamisest ajas mu vere keema – reisimine oli avanud uksed, õppimaks midagi sootuks uut mind ümbritsevast keskkonnast ja inimestelt minu ümber.

elsa 7

Ma ei olnud valmis oma seiklusrikkast elust loobuma ja näilikult rutiinsesse ellu tagasi astuma.

Tasakaal eraelu ja tööelu vahel oli/on paigast ära, ja seda mitte ainult Eestis, vaid igas maailma nurgas. Mul puudus soov elada süsteemis, mis pärsib tugevalt enesearengut, piirab vabadust, tekitab stressi ning eeldab ettekirjutatud reeglite järgimist.

Ma ei olnud veel valmis Eestimaale naasma, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma kodumaal oma enesearenguid jätkan ilma oravarattasse kukkumata. Kniks ja kummardus, aga ei, aitäh!

Need lihtsad mõtted tõid päevakorda taaskord Austraalias loetud artikli rahata reisimisest. Tundsin, et olen valmis! Muremõtted tundmatuse ees olid imekombel haihtunud. Kergendus missugune. Ja selge oli see, et kerjamine on kardinaalselt välistatud!

Nii ma kütsin oma sülearvuti kuumaks, Koh Phangani saarel, ühel väikesel mäenõlvakul vaatega ookeanile. Järgmised poolteist nädalat ujusin interneti avarustes, kus lugesin läbi n+1 artiklit, mis puudutasid rahata ja tasuta reisimist, et saada vastused mitmele ajusopis olevale küsimusele: öömaja võimalused, kehakinnitus, transport maal, vees ja õhus, piiri ületamine, keelebarjäär.

Kibekiirelt avastasin, et need artiklid toidavad mind hädavajalike nippidega, aga samas tekitavad rohkem küsimusi, millele internetiavarustes vastused puuduvad. Nägin edasi uurimist kui oma väärtusliku aja raiskamist ning otsustasin minna, kuhu tuuled puhuvad, ja seda ilma informatsiooni üledoosita.

2014. aasta 25. märtsi hommikul kell 7 istusin Bangkokis bussi peale ning tunnid hiljem ületasin riigipiiri Kambodžasse.

75-liitrine seljakott. Linnuke. Magamiskott, mõned riidehilbud, avatud meel. Linnuke. Kuhjaga armastust. Linnuke. Tühi rahakott. Linnuke.

Mu soov oli näha, mida ma saan õppida ja jagada uues keskkonnas; tahtsin kogeda, kui palju headust on maailmas; ning mida ma pean tegema, et mu põhivajadused – peavari, söök ja armastus – oleksid kaetud.

Saatuse tahtel osutus mu esimeseks riigiks Kagu-Aasia üks vaesemaid riike, Kambodža, mis oli aastakümneid tagasi lõppenud tsiviilsõja tagajärjel maatasa tehtud – rikkurite koorekiht oli maamunalt pühitud ning vaesus oli enneolematu. Riik tuli taas nullist üles ehitada.

Tegu oli kohe kindlalt kolmanda maailma riigiga, kus bürokraatia võimutses igas ühiskonnakihis. Tänavapildis nähtav vaesus oli ka pimedale märgatav.

Aga iga täielikult ärkvel inimene teab, et tõeline rikkus ei ole mõõdetav materiaalsete maavaradega ega sellega, kui suur on su pangakonto; rikkus on mõõdetav sellega, kuidas sa elad ning kui palju armastust sa oled võimeline jagama, et parendada maailma enda ümber. Ja seda kuldset rikkust, otse südamest, oli riigil kuhjaga pakkuda, see torkas mulle teravalt silma, mulle, maailmarändurile, kes pani oma usalduse ja usu tundmatusse keskkonda enda ümber.

Mul on teravalt meeles oma esimene päev, mil jõudsin turismi keskpunkti, kus olin jätnud oma uued elamused kõrgemate vägede hoolde. Üllatavalt kiiresti kohtasin kolmerattalisega taksojuhti, kes aitas mul mõnel paberlipikul olevad tekstid tõlkida kohalikku keelde. Minutite möödudes raksas ta läbi teksti sisu – söögi, transpordi ja öömaja pöördumised – ning ei suutnud ära imestada mu reisi hullust.

Taksojuhi muretase võttis uued pöörded, mille tulemusel astus ta välja oma finantsiliselt kitsast seisundist ning tegi midagi, mis enamik mu abilisi kahekümne kahe kuu jooksul on teinud – ta lähenes olukorrale südamega! Ta muretses mulle esimeseks paariks ööks peavarju turistidest pungil hostelis ja kostitas mind tänavarestoranist saadud imeliselt maitsnud kohaliku õhtusöögiga – kilekotis keedetud riis kanalihaga.

Ma olin südamepõhjani tänulik.

Taksojuht: “Ma ei taha su unistust rikkuda, aga ma arvan, et mitte keegi ei aita sind.”

Elsa: “Alati on olemas vähemalt üks inimene, kes on valmis aitama. Mõnes olukorras tuleb teha lisasamm, et headus su leiaks. Sa oled üks neist imelistest inimestest, kes mind sekundid tagasi aitas. Unista suurelt, kõik on võimalik.”

Analoogsed ootamatud lahkushetked said mu igapäevaeluks. Inimesed lihtsalt ilmusid mu ellu sobival ajahetkel, mille tulemusel said kõik mu baasvajadused maagilisel kombel kaetud.

Iga indiviid on siia maailma sündinud vaba tahtega, mis minu silmis annab igaühele vaba valiku aidata enda kõrval olevat abivajajat, minu ülesandeks oli see abivajaduse soov selgelt sõnastada. Ma ei sunni kedagi tegema ega ütlema midagi, mis röövib nende sõna- ja teovabadust. Tegu on kirjeldamatult olulise osaga mu seiklustes, mida olen endaga kaasas kandnud kõik need ilusad kuud.

elsa 10

Me elame ühiskonnas, kus inimesed on kiired teineteist sildistama või kritiseerima. Paratamatult tähendab minu eurooplase välimus arengumaades suurt pangaarvet ning seega oli enamik kohalikke üllatunud, kui ma nende poole oma laia naeratuse ja küsimustega pöördusin.

Väike võrdlus. Mitmed kohalikud Aasias ja Ladina-Ameerikas, kelle kodumaad ma aastate jooksul külastanud olen, teenivad üks kuni viis dollarit päevas, töötades kuus kuni seitse päeva nädalas; miljonite inimeste kuupalk ei ületa saja dollari piiri!

 See raha, mis üks välismaalane arenenud kultuuriruumist tulles arengumaas oma paarinädalase reisi vältel siin kommertslikuks muutunud maailmas kulutab, on vaid üks protsent kohalike aastateenistusest ajal, kui ettevõtted suurendavad kasumit ja nende endi töötajad elavad vaesuses.

 Ainult üks osapool teenib kasumit – suured ettevõtted. Geniaalne viis vähendada reisijate pangakontosid ning jätta kohalikud ellujäämise piirile, ja milleks? Because they just can.

Kõik lahked inimesed, kes on mu reisi kustumatu panuse jätnud, come from different walks of life. Tänu nende heatahtlikkusele ja armastusele olen saanud uue tähenduse tänulikkusele.

elsa reisiplaat

Okei, aega läheneda uue nurga alt, sukeldume detailidesse.

Tuhanded kilomeetrid. Sajad abilised. 22 kuud. 17 riiki. 2 mandrit. 0 probleemi.

Seljakotiga: Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšiili, Peruu, Columbia, Panama, Ameerika Ühendriigid. Jalgrattal: Panama, Costa Rica, Nicaragua, Honduras, El Salvador, Guatemala, Mehhiko.

Kehakinnituse küsimine oli algusest peale kohati ebamugav. Vahel ignoreerisin tühja kõhtu, sest mul oli keeruline vaesusest tulvil kultuuris pöörduda kohalike poole, kellele iga väiksemgi tulu oli abiks oma perekonna elukvaliteedi tõstmisele.

Mäletan, kui kõndisin oma kottidega turult mööda, kus vaid loetud minutite jooksul sammusid eri hetkedel mu poole kolm kohalikku, käed välja sirutatult. Nad soovisid raha. Nägin nende näos kannatust ja sügavat kurbust.

Mulle ei mahu pähe, miks ühes maailmanurgas on toidu üleküllus, kus me viskame suure osa söögikõlblikku kraami prügimäele, ajal mil tuhanded nälgivad, teadmata, kust ja kas nad saavad oma järgmise kehakinnituse. Rääkimata poelette täitvatest toiduainetest, mis on sõna otseses mõttes mürk, ja seda igal pool maailmas, kuhu seiklused mind viinud on.

Ma lahkusin, tühja kõhuga, sest emotsioonid olid laes. Need samad hetked panid mu tõsiselt mõtlema elu üle ja selle üle, kuidas ma reisin, ning millise nurga alt minu tegevus aitab kaasa maailma parandamisele. Julgus, kartmatus, õpitahe ja armastus kargasid kohe pähe.

Isegi, kui mul oleks raha, ei näeks ma raha andmist väljapääsuna. Tegu on ajutise olukorra parendamisega. Mu soov on luua lahendused, mis on sustainable – lähenemine, kus keegi on pidevalt sõltuv ühiskonna koorekihtidest ilma ühiskonda panustamata, on ebaõiglane kõigi teiste suhtes.

Sel tühja kõhu päeval osutus mu üheks autojuhiks puhkepäeva nautinud politseinik, kes uuris kibekiirelt kehakeeles, kas ma soovin miskit süüa. Ma olin võrdlemisi tagasihoidlik ning noogutasin, et jah.

Nädalate jooksul mu enesekindlus suurenes, mis aitas mul lahti saada häbitundest küsida abi. Uhkus võtab võimust ja sisemine hääl karjub “ma ei ole madalam kui muru”, kui ego tajub, et kontroll on antud kellegi teise kätte.

Ema Teresa kaunid sõnad kajavad mu kõrvus: “Never worry about numbers, help one person at a time, and always start with the person nearest to you.”

Ma pöördusin peamiselt restoranide ja kohvikute poole küsimusega, kas neil on ülejääke või müügikõlbmatut toitu, mis on endiselt söögikõlblik. Mul olid näpus kohalikku keelde tõlgitud paberilipikud, mille ulatasin oma tulevastele abistajatele. Mu keeleoskus oli piiratud sõnadega tere ja aitäh riikides, kus inglise keel ei ole laialt levinud.

Lisaks restoranidele jäid mu teele turud, kohvikud, organisatsioonid, võõrustajad ja lahked isikud, kes olid mu suurimateks toidu sponsoriteks.

Oluline oli olla tänulik iga toidu osas, mis andis mulle vajaliku energia edasiliikumiseks. Valikute tekkimisel valisin alati tervisliku toidu ning vahel sai ka paksust õlist tulnud või suhkrust pungil olevaid tooteid süüa, millele ajapikku hakkasin eelistama tühja kõhu tunnet. Headusest hoolimata on mul siiski viimane sõna, mida ma olen nõus tarbima. Ma olen ju see, mida ma söön!

Kogu retke vältel ei ole olnud mul ühtegi söögita päeva, pigem söögi üleküllus. Enamik toidust on olnud traditsiooniline odav toit – riis juurviljadega ning puuviljad või Ladina-Ameerikas laialt levinud rahvusvahelised toidupalad. Yummy.

elsa söök

Öömaja ning söök tulid tihti käsikäes. Need samad inimesed, kes pakkusid öömaja, võtsid mu kehakinnituse enda hoolde. See juhtus kahel kolmandikul juhtudest. Kui keegi pöördus mu poole suure huviga või ma pöördusin nende poole, siis sealt läksid asjad juba oma rada. Kerge oli märgata, et ma tulen teisest kultuurist ning jutu sees tuli alati välja, kuidas ma reisin; ja see juhtus eriti kiirelt, kui ma sattusin kohtadesse, kuhu tavaliselt turistid ei satu.

Enne rattaretke küsisin öömaja vaid kolm või neli korda, sest mulle endalegi suureks imestuseks oli mul alati koht, kus end välja puhata. Enamiku ajast sattusin kellegi turvaliste koduseinte vahele, aga ööbisin ka mitmel korral õues võrkkiiges, tuletõrjujate juures, politsei valvsa pilgu all, kirikukellade all, bussipeatustes ning lugematul korral ka lennujaamas; paaril korral ka haiglas ja sõjaväebaasis.

Transpordi osas valisin alati tasuta viisi – hääletamine või pikad jalutuskäigud. Mitmetel hetkedel kostitasid võõrustajad mind kingitustega – bussipilet uude asukohta ning kahel korral isegi lennupiletiga uude riiki. Vahel oli ikka tohutult ebamugav neid suursuguseid kinke vastu võtta, aga kui nägin siirust ja headust nende silmis südamliku sooviga mind aidata, siis see kergendas kingi vastuvõtmist.

elsa 5

Kahel korral, lennukiga ookeani ületamiseks, tegin kokkuleppe abistajatega, kus vahetuskaubana pakkusin oma IT-teenuseid või oma reisi blogimist uuel platvormil. Ühel korral tegin ka kokkuleppe kohaliku hosteliga, kellele valmistasin uue veebilehe, et ületada Darien Gap Lõuna-Ameerika ja Kesk-Ameerika vahel.

Maismaad pidi on hõlpsam punktist A punkti B reisida, ookean aga tekitab väikseid komplikatsioone. Samas, hääletamine laevadele ja jahtidele on täiesti võimalik, mida ma ka paaril korral üritasin. Proovisin õnne isegi kolmes erinevas riigis kaubalaeva pardale saamiseks.

Ma valetaks, kui ütleks, et ma sisenesin Kambodžasse ilma igasuguse rahata! Sügaval koti põhjas oli mul umbes sada dollarit, mis oli etteteadlikult sinna sokutatud vaid riigipiiride ületamisteks, mida ma ei kasutanud üheski teises olukorras. Mul ei olnud mingit soovi valitsustega rinda pista, mis sulgeks uksed uude riiki.

elsa 8

Lisaks sellele oli mul ka mingi x summa pangakaardil! Ma ei puutunud seda kaheksa kuud. Peruus avanes aga ainulaadne võimalus võtta osa Amazonase vihmametsas toimuvatest tseremooniatest, kus ma oleks vabatahtlikuna ühes retreat’is töötanud. See ootamatu pakkumine oli nii magus ja ainulaadne võimalus. Mulle anti otsustamiseks vaid nädal! Olukorra tegi veidi keeruliseks see, et olin sel hetkel söögi ja öömaja osas teinud vahetuskauba Cuscos pesitseva ravitsejaga, kellele valmistasin parasjagu uut veebilehte ning seega ei olnud mul vaba aega, et kellegi teisega vahetuskaupa teha. Nii otsustasin oma unarusse jäetud pangakaardi tühjaks imeda ühe suurima unistuse jaoks ja lõpetada pooleli olev veebileht enne väljalendu. Kuu hiljem lahkusin Peruust tühja pangakontoga, mis on endiselt nullis.

Mingil imekombel pakkusid mitmed inimesed mulle teel olles raha, mis tõstis alati õhku küsimuse: “Kuidas ma neile viisakalt ei ütlen nende headust haavamata?” Keeruline, aga oi kui õpetlik. Osa neist ei andnud mulle võimalust keeldumiseks. Nii ma võtsin selle väikse rahasüsti vastu, mis läks kasutusele vaid kolmel juhul – riigipiiride ületused, transport suurlinnades ja annetused abivajavatele rõõmsasilmsetele kaaskodanikele.

Hetkel on mul väiksed säästud sularahas, mis on tekkinud ootamatute annetuste näol ning on vaikselt hakanud kasvatama mu piletifondi kodumaale.

Elsa 2

Lahkuse abil reisides koputas üks teema pidevalt mu südamele – meditatsioon. Austraaliast saati vallutas see teema mu mõtteid, aga miski takistas mind seda praktiseerimast. Nüüdseks olen ma suutnud tekitada olukorra, kus ma ei näe oma elu ilma meditatsioonita enam ettegi. Ma olen lausa sõltuv vaikusest ning ülimast teadlikkusest, mis mind mediteerides ümbritseb. Tegu on minu ainukese narkootikumiga – ma ei joo, ei suitseta ega tarbi ühtegi teist mõnuainet.

Meditatsiooni kaudu kargas mu ajju ka idee võtta ette ka selline ratastel reis. Totaalselt hullumeelne mõte, mille matsin kohe maha!

Aga ette rutates – see sai teoks! Võtan hetkel selle igavesti pika ja vahva seikluse väga lühidalt kokku. Läbisin kaherattalisel kokku kuus Kesk-Ameerika riiki ja Mehhiko, läbi lahkuse olles hääl orbudele. Ma ei teadnud, kus ma magan, kus ma söön ning kellega tutvun.

elsa ja ahvid

Ületasin Mehhiko-Ameerika piiri 2015. aasta oktoobris, kui olin viie kuuga selja taha jätnud viis tuhat kilomeetrit puhast headust, millega kohalik rahvas mu üle kastis. Sain sukelduda looduse maagilisse maailma, mis sai mu pühapaigaks ning pööras mu aktivistiks. Hakkasin hindama üksindust ja vaikust uuel tasemel. Külastasin organisatsioone, kelle tööks oli leida orbudele kodu ja/või parendada nende elukvaliteeti, kindlustamaks nende tulevik ühiskonnas, kus paljude inimeste saatus on nukker paratamatus.

Seljakoti ratta vastu vahetades võtsin ka uue lähenemise öömaja ja söögi osas. Pedaalides skaneerisin pidevalt oma keskkonda ning noppisin üles suures koguses puuvilju, mis kaunistasid teepervi. Peatusin, istusin puu alla, sõin kõhu punni ning pakkisin kotid head ja paremat täis ning liikusin edasi. Nimekiri erinevatest leitud puu- ja juurviljadest kasvas ütlemata pikaks, ühed mu vaieldamatud lemmikud olid kookos, mango ja banaanid.

Samas, iga päev, enne päikese loojumist või väsimust otsisin öömaja. Elukoha küsimine oli ülimalt põnev, sest mu hispaania keele oskus oli minimaalne, peaaegu olematu, et vestlust alustada. Aga olin ära õppinud täispika lause: “Kas ma võin ühe öö teie kodus või krundil ööbida ja lahkuda järgmisel hommikul?” Ja nii see juhtus, et need samad kostitajad, kelle üks peamine küsimus oli “No tienes miedo?” (Kas sa ei karda?), olid endalegi seletamatul kombel võõrale uksed avanud. Vaid mõned üksikud korrad jäid uksed suletuks, aga seda väga arusaadavatel põhjustel. Oma 95% ajast kajas mu kõrvus jah ning peale füüsiliselt väsitavat päeva lüpsin hispaania keelt õppides ka oma aju tühjaks. Ei mingeid raamatuid, puhas näost näkku ja kehakeeles õppimine. Hiiglama naljakas ja vahel megatüütu. Nüüdseks on keeleoskus niivõrd hea, et saan päris mitmel teemal oma väga vigase grammatikaga suheldud.

Vaid üksikutel kordadel magasin oma peenes sääse- ja vihmakaitsega võrkkiiges ning ülejäänud aegadel anti mulle maja parim voodiase, aga oli ka kümneid hetki, kus ma soovisin magada kõval pinnal, maas oma joogamatil. Need samad lahked inimesed ja organisatsioonid, keda ma külastasin, olid ka mu suurimad toidusponsorid. Ma olin automaatselt kaasatud perekonna / organisatsiooni tegemistesse ja ühistesse söömaaegadesse.

elsa 6

Väntamine troopilises kliimas – kõrge niiskus, 30+ soojakraadid – tõmbasid mu energiast tühjaks. Mõned päevad olid nii pikad, et uni murdis mu maha kaheteistkümneks tunniks. Põhjuseks mu suur lemmik – päike – mis imes mu veevarudest tühjaks ja küttis ma valge naha pruuniks. Kilomeetrid tagumikule ja jalgadele olid aga käkitegu. Päeval jahutasin oma keha järvedes, kus tihti end ja oma riideidki pesin, orgaanilise loodussõbraliku seebiga.

Mu olulisemad sponsorid terve reisi vältel on olnud võõrad inimesed, kellega mul ei olnud varasemalt ühtegi kokkupuudet. Nende hoolitsus ja armastus on andnud mulle vajaliku jõu, et liikuda julgelt oma uute eesmärkide suunas. Tänaseks on nad mu sõbrad ja osake mu suurest perekonnast. Nende soe kodu ja armastus on jätnud kustumatu jälje mu ellu. Tunne ja teadmine, et olen alati külla oodatud, paneb silmad särama ja toob soojuse südamesse.

elsa 9

Tean nüüd paremini kui kunagi varem, et kodu ilma armastava keskkonnata on tühi kodu, kust kasvavad välja katkised inimesed. Paljudele üllatuseks eelistavad lastekodu lapsed tänavaelu, kui nende elus on vähemalt üks inimene, kes neid tahab ning neid südamest armastab. Kõik need lelud ja materiaalsed asjad on teisejärgulised.

Ja see on täpselt, mida tunnen peale oma seiklusi. Armastus ja mälestused, mitte asjad! Olen lihtsa elu Elsa J

Ma olen ülimalt tänulik kõige ja kõigi ees, mis on juhtunud ja juhtumas. Mõni hetk on erilisem, aga mitte kunagi tähtsam või vähemtähtsam ülejäänud hetkedest. Elu on seiklus ning kui sa oled täiskasvanu, siis sul on alati vabadus valida oma järgmine seiklus, sest sa ei sõltu enam oma vanematest, kes on teinud kõik endast võimaliku, et sa saaksid astuda täisväärtuslikku ellu, embamaks oma unistusi.

Mine oma unistustele vastu hundirinnul. Murra vabaks neist piiranguid tekitavatest mõttemustritest.

Vali armastus. Ole armastus.

Kui sul on aega ja huvi uurida omaenda seikluste kõrvalt mu käekäiku, siis jälgi mind Facebooki lehel Wicked Travels. Juba aprillis on plaan jätkata rattaretke, et viia #GenerosityonWheels Ameerikasse, aga seniks püüan alternatiivmeetoditega oma alaseljavalust vabaneda ajal, mil paljud perekonnad mind ja mu unistusi oma armastuse ja hoolitsusega kostitades toetavad.

 

Vaata videot Elsa reisidest:

 

Elsa Facebooki blogi: Wicked Travels

Veebileht: trip.elza.ee

Fotod: erakogu

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.