Intervjuu: Kuidas väelauljatar Peruquois oma elus uue lehekülje keeras

17. september 2017 kell 18:37



Peruquois-03Juba mõne nädala pärast, 5. oktoobril esineb Tallinnas Vene Kultuurikeskuses vokaalijumalannaks kutsutud Peruquois, kes lisaks muusikategemisele viib läbi ka töötubasid naistele, äratamaks naiselikku ilu ja jõudu ning avamaks sisemist võimet luua just sellist elu, mida ise soovid. Alljärgnevas intervjuus jutustab Peruquois sellest, kuidas sai jazzlauljast väelaulik.

 

Alustasite oma lauljakarjääri jazzlauljana, kuid ühel hetkel keerasite mitte ainult oma karjääri, vaid terve oma elu pea peale, ja valisite hoopis uue suuna. Nüüd laulate väelaule naiste iidsest väest. Kas see muutus ja kohanemine oli Teile raske?

Mul on see tunne värskelt meeles, justkui oleks see juhtunud mõni hetk tagasi. See oli väga raske muutus, sest see tähendas hüpet tundmatusse. Transformatsioon oli mulle väga radikaalne ja olin tol ajal vaid 23-aastane, arvan, et naisena mitte veel piisavalt küps, aga ehk nii-öelda “vana hing”, keegi, kes seab peaaegu kõik elus küsimärgi alla, olles ise alles nooruses.

Avastasin sel ajal väga palju, tegemist oli varajaste 90-ndatega, mil kanaldamine, reiki, ja kõik nn new age ehk teistmoodi teemad ja uued suunad olid väga populaarsed. Seega ma olin noor jazzilaulja, kes püüdis leida oma kohta maailmas. Kuid enne seda, 16-17-aastasena palus mul keegi teha midagi väga tähtsat. Nimelt, et ma mõtleks hoolega läbi, teades et soovin lauljaks saada: mida ma tahan laulmisega saavutada; mis sõnumi tahan maailmale läbi selle anda; mida tähendab minu jaoks olla Laulja?

 

Mida te otsustasite?

Mul on tuua hea näide oma tütrest, kelle unistus oli saada näitlejaks ja ma saatsin ta näitlemiskooli Inglismaale. Ta pidas seal vastu 3 kuud ja mõistis, et ta mitte ei taha olla näitleja, vaid olla staar. Aga et saada staariks, tuleb esmalt teha väga palju rasket tööd. Ka minu elus oli see moment olemas. Pidin aru saama, et mida ma tegelikult tahan laulmisega teha, kui soovin lauljaks saada? Panin siis endale paberile kirja väga suure visiooni. Ma sain aru, et tahan laulda tervendavat muusikat, mitte lihtsalt olla esineja. Et tahan kasutada oma häält nii võimsalt, et see mitte ainult liigutaks kuulajate emotsionaalset keha, vaid tervet füüsilist keha.

Seega hakkasin ma muusikaga tegelema ja seda õppima väga hilises eas, läksin konservatooriumi eesmärgiga olla nõudlik ja ambitsioonikas laulja. Kaotasin äärepealt selle visiooni, kuid 22-aastaselt tuli see mulle tagasi, kui mul oli piisavalt väge, et saada seksikaks ja oluliseks jazzlauljatariks. Olles selleks ajaks endast kõik viimseni andnud, taipasin, et hakkan tegelikult iseennast kaotama, tundes end juba üsna üksiku ja isoleerituna. Tajusin end jazzimaailmas mehelikuna, tahtsin olla sama äge kui meesjazzlauljad ning püüdsin igas mõttes nendega samastuda, kuid sellega kaotasin ennast üha enam. Täheldasin, et sel perioodil hakkasin enne igat esinemist võtma väikese napsu. Nüüd ei joo ma üldse, sest mul pole enam seda esinemisnärvi ega sisemist närvilisust minu ja identiteedi üle ega suurt soovi või vajadust meeldida teistele. See oli nagu lugu Buddhaga, kes panin oma sõrmed maasse ja lasi kogu mineviku valul enda seest läbi minna, sest ta mõistis, et see valu tema sees ei ole tegelikult tema ise.

Ühel päeval ookeani ääres istudes hakkasin tundma sama tunnet, minnes sügavalt läbi kogu enda valude, üksildustundest mida kogesin linnas elatud aastatel, püüdest olla keegi, mis tegelikult lahutas mind endast veelgi rohkem. Läbi sisemise sügava töö hakkasin tajuma, et minu ümber on loomise heli: tuul, ookean, kivid ja elu enda hääl. Mõistsin, et kui lood muusikat, siis tegelikult sa lauladki elu jõust, selle loomise väest, laulad humaansuse laulu, Maa laulu, sa laulad seda läbi enda. Kogu see võimas helivibratsioon läbistab keha ning ma hakkasin kompama seda suurt loomise vibratsiooni, mitte pelgalt inimemotsiooni tasemel, vaid kui mingit sorti suurt loomeenergiat.

Peruquois-05

 

Mida see muutus teile tegelikult nõudis?

Tegelikult ühel hetkel saingi aru, et see on just see, milleks ma siin olen, laulda sellise suure eluenergiaga, mis hoiab meid ja liigub läbi kõige. Vahest, kui see muutub liiga tugevaks, võib see meid elus häirima hakata, näiteks meenutades väga tuulist ilma, kuid tegelikkuses on see tõeline ja toores jõud, milles ma hakkasin tajuma intelligentsust, mis voolas läbi mu keha. Ütlesin sellele intelligentsusele, et kui on kuidagi võimalik laulda läbi sellise väe ja armastuse ning loota, et teised inimesed tunnevad seda suurt energiat: võimast naiselikkuse alge energiat ja emaliku armastuse intelligentsust, mis tuleb meie jalge alt maa seest, siis kuidas ma saan seda teistele laulda?

See oli see hetk, kui ma läbisin suure muutuse, sest tegelikult ma teadlikult küsisin, kuidas ma saan teenida laulmisega seda eluenergiat, ausalt ja autentselt. Samal hetkel, tuli mu ellu üks mees, “medicine man” ehk šamaan, kes ütles mulle, et ma pean lahkuma oma kodumaalt Austraaliast ja, et ainus paik, kus ta saab mulle midagi õpetada, on New Mexico osariigis, ja kui mul on sees tõeline soov õppimiseks, pean talle järgnema.

Sellel hetkel tundus see hullumeelsusena, pidin jätma oma bändi ja muusikud, pere, sõbrad, ühesõnaga kõik. Mu ema ütles, et olen hull kui seda teen, ta hoiatas, et see mees on väga ohtlik ja mõjukas. See oli äärmiselt keeruline otsus minu jaoks.

Õppisin seal igasugu asju, mida naine peaks oskama – kuidas hoolitseda teiste eest, kuidas süüa teha, kuidas olla ema, kuidas nutta kogu hingest. See oli väga valus, sest ei ole lihtne lasta lahti oma identiteedist, kõigest tuttavast ja turvalisest. Aga ma teadsin, et pean selle läbima. See aitas mul leida oma hääle ja vabastas mind.

 

Täna elate abikaasa ja tütrega Portugalis, aga reisite palju. Kas olete õnnelik?

Jah, olen tõeliselt õnnelik naine, sest saan tegeleda millegagi, mida ma tõeliselt armastan.

 

Kuula ka Peruqois´ laule:

 

Küsitles Elviira Eessaar / Goodnews

Toimetas Sander Soomaa

 

Vaata lisaks: Peruquois´ koduleht, Kontsert Tallinnas

Fotod: Peruquois