Mõttekoht: Kas inimkond üldse tahab vabadust?

20. august 2016 kell 9:30



Täna möödub 25 aastat Eesti taasiseseisvumisest ning sel puhul tasub mõelda vabadusest ja vabaduseihalusest ka laiemalt.

Zen Gardner kirjutas oma blogisse ja veebilehele Before It’s News arutleva artikli inimese vabadusest ning sellest, kas me üldse tahame või oskame sellega midagi peale hakata. Või kui me ise soovime olla vabad, siis kas meil on õigust äratada ja vabastada neid, kes tahavad olla vangistatud. Avaldame arvamusartikli vabas tõlkes.

 

Inimkonnale antud kõige väärtuslikumaks kingituseks on vaba tahe. Me saame valida. Lõpptulemusena on meil võim teha enda eest otsuseid. Kahjuks on see idee maetud lolluse ja inimestega manipuleerimise alla ning muutub keeruliseks küsimuseks, kuna meie otsuste tegemise protsesse mõjutavad nii meie elude panus kui ka mineviku kogemused.

Aga vabadus ja vaba tahe? Need on tavaliselt taandatud filosoofilisteks uurimusteks ja ideoloogilisteks köievedudeks poliitilisel areenil. Kenasti eraldatud sinna, kus nad ei saa puutuda meie teadvust ning mõjutada meie igapäevaelu.

Paljud vaidlevad, et praegustes oludes ei ole me enam piisavalt vabad, et teha ise otsuseid ja tihti tõestab ajalugu, et meil isegi pole vabat tahet. See tabab probleemi juurt – jõuetuks muutumine seetõttu, et mõtleme, et vajame luba versus meie teadmine meile kaasasündinud puhta vabaduse loomusest. Vaba tahe tundub tihti olevat eitatud või tõsiselt piiratud kas siis valiku, sunnituse või salakokkuleppe poolt.

Aga kas on see päriselt piiratud, ükskõik kui karmilt või leebelt? Lõppude lõpuks suur osa inimkonnast ei näi teadvat, et see on loomupäraselt vaba ja kohati näib, et nad ei tahagi lõplikult rakendada säärast loomupärase vabaduse tunnet.

 

Valiku majesteetlikkus

Me oleme kroonitud ülima kingitusega – täielikult autonoomse teadliku tahtega. Me saame valida, mida me ütleme, teeme, millele vastame, millele pühendame oma tähelepanu ja energiat. Taaskord, see ei pruugi nii tunduda selle tõttu, kuidas ühiskond on struktureeritud ning hinnates inimkonna väga kammitsetud olukorda ja käitumist. Kuigi idee vabadusest veel heliseb inimeste südametes, on see võtnud omaks mitmeid ohustatud tähendusi ning seda meelega.

Lisaks tundub mingil põhjusel, et me oleme loobunud oma vabadusest, et saada vastu erinevates ulatustes midagi. Aga mida? Turvalisust? Aktsepteeritavust? Kergendust?

Tundub nii. Aga kuidas me selleni jõudsime? Ning kes ütles, et me peame midagi vahetama? Kas see oli kaalutletult kujundatud vahetuskaup, et hoida inimkonda alandlikena illusiooniga valikust? Vaadates ebaloomulikku ja ekstreemselt kontrollivat poliitilist ja majandusliku struktuuri meie planeedi mitmetes ühiskondades ja nende elanike kohutavat olukorda, on kindel, et midagi on tõsiselt valesti. Eriti kui on ilmselge, et halastamatu valitsev klass ülipriviligeerituid sõidab rõhutute seljas, kes on need, kes toodavad neile kaupu.

 

Heida endalt ahelad

On meie kadunud tunne raputamatust vaimsest vabadusest see, mis annab inimkonnale võimu heita endalt süsteemi ahelad, mis ehitati ettevaatlikult manipuleeritud vabatahtlikule orjusele? Kas see ongi põhjus, miks peetakse sõda inimeste kehale, meelele ja hingele? Et blokeerida meie mälestust?

Kui keegi on jõudnud oma tajumise ärkamiseni, juhtub midagi tähendusrikast ning see jätkab lahti rullumist. Me pääseme ligi Allikale – rikkumatule, filtreerimatule, piiramatule, lõpmatule loovuslikule Allikale (või kuidas iganes seda kutsuda). See on koht, kus vaimne ja metafüüsiline kohtuvad psühholoogilisega, kus tõeline teadus ning teadmised kohtuvad suure sünkroniseeritud universaalse elujõuga.

Kõik on põhiolemuselt Üks. Lahtrid on kadunud. Olemuslikus Ühtsuses ei ole jaotusi ning kõik on arusaadav. Ja on seda, kuna sa lased end loomupäraselt lahti kogemuslikku perspektiivi, kus mõistad, et ei ole oluline teada kõike või olla miski. Sa lihtsalt oled ning kõik on sellel tasemel imeline. Sinu üle laskub suur selgus.

Muidugi on selle ilmingus erinevusi ning ka mitmetel tasanditel ilmseid konflikte, mida toovad esile mitmed mõjutused, aga vabaduse kontekstis on see, kus sa leiad selle tõelise reaalsuse ja tähenduse. Vaimu suveräänsus on kõigile kaasasündinud õigus.

 

Vale valik

Siin peitub inimkonna ühe ’domineerijate’ kõige efektiivsem töörist manipuleerimiseks. Seda mõistmist on dokumenteeritud eelnevate sajandite jooksul, mõistes, et inimesed töötavad kõvemini ja paremini ning on enesega rahulolevamad kui neile tundub, nagu nad saaksid öelda oma vangistusse sõna sekka. See on üsna märkimisväärne. Me oleme ikka veel feodaalne ühiskond ning nad lihtsalt nuputasid välja kuidas panna meid ehitama endale ise oma vanglaid, samal ajal arvates, et me oleme vabad.

Peale kõige ilmselgemat näidet võltsdemokraatia ja kergesti manipuleeritava hääletamisskeemi kohta, lisatakse ühiskonda meelega ka kiiskavaid oletusi religiooni, valeteaduse, kammitsetud hariduse, sotsiaalse surve, meedia jm kaudu.  Meile antakse leierdatud klišeesid lootuse, muutuse ja turvalisuse kohta, kui samal ajal meedia pumpab meelelahutust, materialismi, moodi ja muid aktsepteerimise tingimusi, et hoida populatsiooni täielikult ametis oma koomalaadses olekus eneserahustusega.

Ning mis puutub kapitalismi (mida kõik valitsusvormid võtavad omaks), on see lõppeesmärk. Sinu isiklik rahulolu, misiganes hinnaga teistele, kes polnud oma soovide õppimises nii taiplikud kui sina.

 

Hirm – vabaduse vaenlane

Miks klammerduvad inimesed korrumpeerunud, piiravate süsteemide külge, isegi kui see neile kahju teeb? Hirm tundmatuse ees on väga võimas, eriti ignorantsete hulgas. Kõigest hirm selle ees, et sa ei saa oma järgmist söögikorda,võib sind lõksu panna. Hirm olla ilma, hirm olla üksinda, hirm saada rünnatud, hirm surra. Kõik on äärmiselt võimsad.

Ning hirmul inimesed ei tee teadlikke valikuid, vaid ellujäämisinstinktidel põhinevaid otsuseid. Muidugi on sellele oma aeg, näiteks võitle-või-põgene olukorras, kus pead vastama päris rünnakule, aga seda vastust võib väga lihtsalt valla päästa ka vaid sõnadega ning nõnda matta maha iga võimalus teadliku elamise jaoks.

Maslow vajaduste hierarhia on idee, mis on mind alati paelunud. Nii palju tõtt on selles idees, et kui sinu põhivajadusi ei täideta, siis kuidas saad sa mõelda rohkem õpetatud ja vaimsetele mõtetele meie eksistentsist? Lihtsalt. See oli pärismaistele kultuuridele eluviisiks mitmeid millenniumeid. See oli osadeks jaotunud vastutusega, ilma milleta oleks kultuur, mis põhines vaimsel ühendusel, kokku kukkunud. See on põhjus, miks pärismaalastest inimesi võeti genotsiidi sihtmärkideks parasiitsete kontrollijate poolt.

Nad esindavad elavat tarkust. Teadmist sellest, kuidas asjad naturaalselt töötavad, kasutades tahtlikku teadlikkust ning selle aluseks olevaid armastuse põhimõtteid, jagamist, andmist ja koostööd. Diametraalselt vastandudes tänapäeva kontrollijate kuritegelikele põllumajandustehnikatele.

Kontroll on probleem, mitte miski muu. Isiklik võimu saamine nende seatud piiridest kaugemalt ei ole valikuvõimalus.

 

Vaenlane seespool – need, kes valivad orjuse

See toob esile suure küsimuse – kas sa võitleksid kellegi vabaduse eest, kui ta isegi ei taha seda? Kas on väärt n-ö vabastada kedagi, kes valib jääda kinniseotuks ning võib isegi osutuda ohuks sellele, mida sa proovid teha?

Sellele fenomenile on mitmeid kuulsaid analooge. Näiteks elevantide puhul seotakse nad maassetorgatud toika külge, mis piirab natukene nende manööverdusvõimet. Nad õpivad oma “piiranguid“ hästi. Hiljem kui köis eemaldatakse, jääb elevant siiski sellesse ringiga piiritletud alasse. Seda on märgatud mitmete loomade puhul. See töötab.

See töötab ka inimeste peal. Teadlased on seda käitumuslikku tendentsi ära kasutanud juba pikka aega, kõige kuulsamaks näiteks on Pavlovi ilastavad koerad. Neid katseid jälgisid hoolikalt kõigepealt sõjaväeametnikud. Huvitav küll, miks. Mäletad, kuidas koolis helises tundide vahel koolikell nagu tuletõrjealarm? Sa võid tänada Pavlovi tööd ning inimestega manipuleerijate teostamist. Treenitud vastus. Sama dünaamika töötab reklaaminduses, poliitikas, religioonis ning igas inimestega manipuleerimise aspektis.

Aga kas need, kes on nii sügavas “koomas“, suudavad ärgata, et avastada nende kaasasündinud vabadust ning seega aktiveeruda? Kes oskab öelda. See on fenomen, millest tasub hästi teadlik olla. Lihtsalt tuleb mäletada, et hoolitsetud sõltuvusest on kõigil raske lahti saada. Aga ei tohi unustada, et kõik suudavad ka igal hetkel üles ärgata.

 

Kas teadmine kaasasündinud vabadusest ajab inimkonna endast välja?

Me oleme kõik seljaga vastu seina, kui jutt on vastamisest sellele inimlikkusele suunatud rünnakule, mida me praegu kogeme. See on iga päevaga tõsisem nii poliitiliselt, materiaalselt, sotsiaalselt, füüsiliselt kui ka vaimselt. See on planeet, mis on metsistunud manipuleerivate mõjude kuhjuvate pingutuste tõttu, mis näib olevat saavutanud täishoo, ilma et keegi teaks, kuidas olukord selliseks muutus. Me oleme näiliselt pagendatud vaatlejakohale, oodates peidetud tribunali poolt langetatavat otsust, mis määraks meie saatuse.

On aeg üles ärgata.

On lollus uskuda, et inimkond peab lihtsalt istuma ning seda kannatama. Mida tehakse, ükskõik kui kavalalt, on uimas ja segaduses karja kogumine. Nii paljud meist suudavad seda selgelt näha sellena, mis see on, aga ometi näivad karjuvat tühjusesse.

Minu edasiviiv jõud? Mida selgemalt meie väljakutse ja olukord on väljendatud, seda rohkem teadlikke aktiviste jätkavad oma pingutusi ning nii see edasi veerebki. Me peame ulatuma suurema auditooriumini kui need, kes on juba ärkamas; aga vaadates hiljutisi võite, mis osutavad meie efektiivsusele, oleme me õigel rajal. Ning kui on olemas parem rada, siis tehes hästi seda, mida me saame, viib see meid sinna hetkega.

 

Allikas: Just Wondering, artikkel ilmus Telegramis esimest korda 28. oktoobril 2013.

Pilt: magic4walls.com

 

Toimetas Annika Urvela

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.