Foto: Pilgrim.ee

Täna 29 aastat tagasi sündinud Kadri Luik (1987–2016) oli blogija, kelle postitusi veebipäevikus „Julgus mõelda, julgus öelda” jälgis tuhandeid inimesi. Kadri sulest ilmus tema eluajal kolm raamatut; “Must ja valge luik” (2013) kahasse Lauri Luigega, “Julgus mõelda, julgus öelda (2013) ja “Julgus mõelda, julgus öelda 2” (2014) ning nüüd pärast siit ilmast lahkumist “Julgus mõelda, julgus öelda 3”, millest me täna ka ühe katkendi lugemiseks pakume.

Selle viimase raamatu pühendas Kadri eeskätt suhetele. Peamiselt „meestele, kes on tulnud mind õpetama ning minu maailmapilti avardama. Meestele, kellega olen kõvasti vatti saanud, aga tänu kellele olen naisena kasvanud ja arenenud. Meestele, kes on toonud minu mustvalgesse maailma ohtralt värvi. Jagan teiega ka kaht reaalsetel sündmustel baseeruvat lugu. ”
Kui palju me tegelikult teame, mida meid ümbritsevad inimesed tunnevad, teavad või läbi elavad?
Vahel näib, et elu on vaid meelepete, et elu ilu ja valu ongi vaid illusioon. Kuid mitte minu jaoks. Ma tunnengi valu, päris valu, seda valu, mis silmanurgad kibeda veega täidavad, seda valu, mis vahel kogu maailma vihkama paneb.
Minu jaoks pole elu iialgi vaid roosa unelm. See ongi siiras rõõm  tõusva päikese, sõõmu värske õhu ning võimaluse üle hommikul päriselt ärgata.

Kadri Luik

Aitäh Elule absoluutselt kõige eest!

Me kõik oleme olnud üpris segastes suhetes, olgu need siis alg- või lõppjärgus. Mõningate inimeste puhul ei tea, kas minna edasi või jätta sinnapaika, mõningate puhul ei tea, kas pikalt kestnud kooslus lõpetada või veel edasi rühkida. Avastasin ühe nipi, mis töötab mõlema variandi puhul: kui sa ei tea, mida teha, siis anna endast maksimum ja vaata, mis juhtub. Ole parim versioon iseendast. Põgeneda pole mõtet, sest see tekitab veel rohkem segadust, kahtlusi ja küsimusi. Kui oled endast kõik andnud ja ikka tunned, et see pole see, mida oled otsinud, saad südamerahuga lahti lasta ja edasi minna. Sa ei allunud hirmule ega sulgenud südant, vaid julgesid olla sina ise, julgesid panustada ja said kiire vastuse. Ka pika kooselu puhul aitab just selline teguviis selgusele jõuda. Tülitsedes ja klähvides ei saagi ükski paarisuhe paraneda, aga kui ka viimane pingutus tulemust ei anna ja südames on vaid tühjus, siis on aeg lahkuda.

Mul oli üks klient, kes püüdis kõigile hea olla. Küsisin, miks ta püüab välja teenida kõike seda, mis on sünnipäraselt talle tasuta. Normaalne on maksta oma toidu eest restoranis, kus kokk selle valmis on teinud ning ettekandja serveerib, kuid sa ei pea maksma õhu eest, mida hingad. Sa võid teenida oma tööga palka, aga sa ei pea töötama, et teenida armastust, lugupidamist, tunnustust.

Parimad asjad on tasuta! Sa oled seda väärt!

Ma kohtan väga palju inimesi, kes on väsinud – väsinud aitamast ja pingutamast, et püsida konkurentsis. Inimesed üritavad välja teenida oma kallima armastust, vanemate heakskiitu, kolleegide lugupidamist ja tunnustust. Enamik hüppabki üle oma varju, et olla kõigile olemas, aga lõpuks oled nagu põrandamopp – sa oled kõigile kasulik ja kui miskit maha läheb, aetakse sind vannitoanurgast välja, et sinuga plekid eemaldada, aga tegelikkuses ei märka sind keegi. Ei armastust, ei tunnustust, ei lugupidamist … Väärtusta ennast ja pea meeles, et sa ei pea midagi välja teenima, sest sa juba oled väärtuslik.

Lapsed on maailma parimad õpetajad. Ühel minu sõbral on kolm imearmast last ja üks nendest suutis minu tähelepanu ja poolehoiu paari sekundiga võita. Paraku lapse isa teda oma lemmikuks ei pea, pigem vastupidi. Tüdruk saab isa poolt kõige enam “piitsa” ja hukkamõistu. Jäin mõtlema, miks see nii on. Mida see vaene laps on valesti teinud, et isa teda pidevalt maha teeb ja teisi lapsi rohkem esile tõstab? Ja siis taipasin: see on sama põhjus, miks minule see väike tegelinski kõige rohkem meeldib – ta julgeb mõelda ja ta julgeb öelda. Temas on väikese inimese julgus ja otsekohesus, ta julgebki oma isale piltlikult öeldes näkku lajatada, et jah, ma armastan sind, aga sinu teod sakivad. Ehk sinu laps ütleb sulle otse näkku, et sa oledki sitt mees. Ja see teeb haiget, oi kuidas teeb haiget, sest sa tead isegi, et sinus pole seda tugevust, et olla MEES. Loomulikult isale see ei meeldi, sest valus tõde kriibib hinge.

Olles ise aus ja otsekohene laps olnud, tean ma täpselt, kui keeruline on selle aususega elada. Enamik inimesi ei kannata tõde, eriti need, kes oma südames süümepiina tunnevad. Teie lapsed on teie suunajad, nende armastus on siiras ja tunnetus terav. Ära mõista hukka last, kes oma protestivaimu ja jonniga palub sul tegelikult vaadata sinu enda sisse. Ta püüab sind ju aidata. Lapsed vaid peegeldavad meile iseenda nõrkusi, tehtut ja tegematajätmisi. Lapse ignoreerimine või karistamine selle eest, et ta on aus, teeb temast õnnetu, tundeid endasse hoidva ja vaikselt kannatava ilmakodaniku. Pole suuremat lapsepoolset armastust ja julgust kui see, et laps riskib vanema pahameelega talle tõde näkku öeldes. Ta teeb seda vaid sellepärast, et pole veel õppinud valetama. Sinu laps usub sinusse … ära vea teda alt.

Allikas: Kadri Luik “Julgus mõelda, julgus öelda – 3” (Pilgrim, 2016)

Pilt: pilgrimbooks.ee