Kuidas mõista ütlust, et meie ärkvelolek on uni?

13. september 2013 kell 20:31



Reality-and-DreamsKas sa oled kunagi kuulnud ütlust, et kogu meie elu ja reaalsus on tegelikult suur illusioon ja uni? Kas oled kuulnud kedagi rääkimas või kirjutamas ärkamisest, valgustumisest ja virgumisest? Muidugi oled. Me kõik oleme. Kuidas siiski mõista ütlust, et meie ärkvelolek on uni, kui me tegelikult tunneme end ärkvel olles täiesti ärkvel ja juba ärganuna, mõtiskleb Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

 

Unenägemise kogemused

Kas sa täna öösel nägid und? Kui nägid, siis suure tõenäosusega uskusid sa unenäo vältel täielikult sellesse, mis toimus. Minu isiklik tänane unenägu oli väga põnev ja kaasahaarav. Kuna ma tegelen lohesurfiga (ja viimase aja tuulepuuduse tõttu ei ole eriti merele saanud), siis oli tänane uni absurdilähedane kogemus sellest, kuidas me surfasime sõprade mööda majaseinu. Ma ei mäleta täpselt, mis oli see seadeldis, mida selleks kasutasime, aga igatahes kimasime mööda seinu üles-alla nagu multifilmis. Kas sel hetkel oli see kogemus minu jaoks nagu multifilmis? Ei, kahtlemata mitte! Ma uskusin ja elasin läbi sellest kogemusest iga sekundi, ja nautisin seda kõike “täie raha” eest. Alles hommikul ärgates sain aru, et see oli uni.

Mõned inimesed (ja mõnikord me kõik) näevad ka teadlikku und, mida nimetataksegi teadlikuks unenägemiseks. Sellises olukorras näeme küll und, aga me teame sel hetkel, et see kõik on uni (mistõttu saame ise otsustada, mida unes edasi teha). Enamus meist on saanud teadliku unekogemuse tõenäoliselt kriitilistes unesituatsioonides, kus olukord läheb liiga pingeliseks (põgeneme kellegi eest vms), misjärel tajume kuskil “kuklas”, et tegelikult pole asi nii hull, sest see on kõigest uni.

Niisiis, kui me oleme unenäos, oleme üldjuhul seal “täie raha” eest. Me ei teadvusta, et tegelikult toimub see kõik meie peas. Me elame täielikult oma rolli sisse ja tegutseme, nutame ja naerame viisil, nagu see olekski päris. Sel hetkel ongi see meie jaoks päris. Sellest, et see oli kõigest uni ja toimus virtuaalselt meie peas (meie teadvuses), saame teada alles siis, kui oleme üles ärganud.

 

Päris elu kogemused

Vaatame aga nüüd olukorda, mis toimub päris elus. Me ärkame hommikul üles, ja me teame, et see kõik oli uni. Meil ei ole enam kahtlustki, et võiksime edasi magada. Kuid just seda mõned inimesed meile väidavad (ärganud). Mida nad selle all siis mõtlevad?

Mõni aeg tagasi kirjutasin artikli sellest, kuidas meie kui isik oleme fiktsioon (vt siia). Me määratleme end isikuna, persoonina, mis koosneb meie isiklikust ajaloost (meie lugu iseendast), kuid kui me hakkame sisuliselt seda persooni otsima ja tuvastama, avastame, et see ei ole mitte midagi muud kui pelgalt üks mõte iseendast. Hirmutav, kas pole?

Juhul, kui me persoonina eksisteerime ainult kui mõte iseendast, siis usk sellesse persooni, rolli, karakterisse (ja selle rolliga kaasnevad kõik head ja halvad asjad) ei erine eriti palju sellest, kui me usume mingisse karakterisse või rolli unenäos.

 

Unenäos on kaks tasandit

Et seda selgitada, tuleme korraks tagasi unenägemise juurde. Me saame täiesti kindlalt väita, et kogeme unenägu iseenda peas (kõik toimub meie ainult teadvuses, kus leiavad aset mingid sündmused, kus me ise oleme teatud rollis ja kus kõik teised inimesed etendavad samuti oma rolli). Me arvame sel hetkel täie veendumusega, et me oleme see isik, roll, keda unenäos etendame, aga TEGELIKULT oleme ju hoopis unenäo nägija, mitte see roll, keda etendame. Niisiis avastame, et unenäos on kaks erinevat tasandit või vaatenurka:

1) Unenäo karakteri vaatenurk, millega oleme sel hetkel täielikult samastunud ja usume, et oleme see karakter;

2) Unenäo vaataja vaatenurk, mida me enamus juhtudel unenägemise ajal ei teadvusta (va teadlikud unenäod), kuid millest me saame aru hommikul ärgates.

Niisiis on mängus kaks “subjekti” – karakter (mina unenäos) ja vaataja (ka mina, aga teadvustan end alles ärganuna).

 

Ka ärkvelolekus on kaks tasandit

Tuleme nüüd tagasi päris ellu, kus me oleme unest ärganud. Kuna me ei suuda praktiliselt ka päris elus oma persooni (rolli, karakterit) tuvastada, sest persoon ja isiksus eksisteerib ainult mõttena meie peas (idee ja pilt iseendast), siis jõuamegi niimoodi tõdemuseni, et ärkvelolek ei erinegi nii palju klassikalisest unenägemisest, sest ka siin on mängus kaks tasandit ehk vaatenurka:

1) Isiku, persooni, rolli, karakteri vaatenurk (olen hea, ilus, õpetaja, isa jt rollid, mille kaudu end määratleme);

2) Teadvustaja vaatenurk, kes teab ja vaatleb seda kõike (sa ju tead, et sul on mõtted ja emotsioonid, sa tead iseenda minapilt iseendast, sa tead, et väiksena olid sul teistsugused arusaamised kui praegu, sa tead, et väiksena nägid sa teistsugune välja kui praegu jne).

Järelikult näeme isegi ärkvelolles tegelikult “und”, sest meie rollid on virtuaalsed, kuid me usume nendesse sama veendunult nagu unenäos, ja ka kõik tähendused ümbritsevale anname enda peas virtuaalselt (kõik on ju iseenesest neutraalne, meie enda mõistus annab kõigele ümbritsevale värvingu ja hinnangu).

 

Kuidas mõista, et ärkvelolek on uni?

Just nii, nagu me usume oma rolli unenäos, ja saame sellest eksitusest aru alles ärgates, usume oma rolli ka tavamõistes “ärkvelolles”, ja saame sellest eksitusest aru alles siis, kui hakkame kogema enda tegelikku olemust – puhast teadvelolekut. Kui me ärkame hommikul üles, siis tegelikult ärkame oma rolli – me oleme oma nimi, amet, abikaasa, lapsevanem jne -, mitte aga oma tegelikku olemusse, mis ei ole mitte midagi muud kui puhas teadvustamine.

Tegelikult on need mõlemad tasandid “aktiivsed” igal hetkel, sest vastasel juhul ei saaks me ju mitte midagi teada, isegi seda artiklit hetkel ega lille enda kõrval, kuid probleem seisneb selles, et me usume oma rollidesse ja karakterisse nii tugevalt, et jätame midagi nii ilmset lihtsalt tähelepanuta. Meie tähelepanu on kogu aeg rollil ja sellega seotud nähtustel, mitte aga rolli kogejal (unenäo vaatajal).

Kui aga tähelepanu ümber pöörata, ja hakata end kogema teadjana ja vaatlejana (alguses vajab see kahtlemata harjutamist), mitte rollina, toimub ühel hetkel samasugune ahaa-moment, nagu hommikul ärgates. Me saame aru, et oleme kogu aeg olnud “unes” – me oleme uskunud, et oleme Keegi, ja oleme elanud täie pühendumusega selle Keegi elu. Siiski, muutes vaatenurka, võime avastada, et selle Keegi elu ei erine palju selle Keegi elust, mida sa kogesid täna öösel.

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: wallpdb.com