X

10 eurot =

Lihtne viis, kuidas suunata laps õigele teele

11. detsember 2016 kell 15:54



happy smiling kid outdoor doing OK portrait green toneÜks lastekasvatuse juhtiv ekspert juurdles hiljuti küsimuse üle, kuidas mõjutab laste vigade teadvustamine nende hilisemat maailma tõlgendamist. Lugege lähemalt, sest siin on nii mõndagi, mille üle järele mõelda, vahendab Hingepesa.

 

Ühe koduõppel oleva tüdruku käekirja harjutamise vihik nägi välja selline:

rohelise pastaka eelised

Kas märkad midagi erilist? Tüdruku vigu ei ole välja toodud punase pastakaga. Selle asemel on esile toodud rohelise pastakaga kõik see, mis on eriti hästi tehtud. Tüdruk nautis väga sellist lähenemist. Ta küsis alati emalt: “Millise ma kõige paremini tegin?“ Eriti õnnelik oli ta selle üle, kui mõne tehtud töö juurde sai märgitud suurepärane.

 

Mis on vahe vigade esiletoomises ja saavutustele keskendumises?

Mis on sul meeles sellest kui õpetaja sinu vigu parandas? Kas sa mäletad üldse seda, mis oli õige vastus või lahendus, mis oli peidetud kogu selle punase info sisse? Muidugi mitte, kuna lapsena keskendusid automaatselt kõikidele punastele märkmetele ning see tekitas halva tunde.

Aga mis siis kui keskenduksime lapse töö headele külgedele? Laps tunneb siinkohal midagi hoopis teistsugust ning see mõjutab ka elu mõtestamist. Kui lapsed näevad, mida nad hästi teevad, siis püüavad nad seda korrata, kuna tahavad uuesti kiitust saada. See on hoopis teine lähenemine, mis tekitab täiesti teistsuguse motivatsiooni lapses – mitte vältida vigu, vaid püüelda edu poole.

 

Siinkohal kerkib aga veel üks palju olulisem küsimus. Kuidas mõjutab lapse vigade esile toomine tema täiskasvanuks olemist?

Vastus on ilmselge. Lapsepõlves areneb meil kalduvus keskenduda oma puudujääkidele; sellele, mida valesti tegime ja mis teeb meid n-ö pahaks. Sellele aitavad oluliselt kaasa meie õpetajad oma punaste pastakatega ja vanemad, kes kulutavad rohkem aega rääkimaks, mida me valesti oleme teinud, mitte aga, mida me hästi oleme teinud. Seetõttu kujunebki see harjumus meis juba lapsepõlves välja ning seda on keeruline muuta. Seejuures kordame me seda taas järgmise põlvkonnaga. See juhib meid aga põlvkondade viisi inimesteni, kes keskenduvad negatiivsele ning tunnevad end õnnetutena nii iseenda kui elu suhtes üleüldiselt.

Võta hetk, et mõelda selle üle tõsiselt järgi. Kahekümnest kirjutatud tähest tuuakse alati esile see üksainus, mis on läinud valesti. Kui aga mõelda loogiliselt, siis on absurdne tähtsustada fakti, et laps kirjutas ühe tähe valesti, kui võiksime kiita teda selle eest, et 19 oli õigesti kirjutatud.

See, millele sa keskendud, areneb millekski enamaks. Millele iganes su tähelepanu on keskendunud, see muutub nii sinu kui teiste meeles olulisemaks. Kui mõelda, kui palju oma kogemusi ja esmamuljeid lapsepõlvest me anname edasi järeltulijatele, on oluline meeles pidada, et mitte kõik selles kogemuses ei ole positiivne. Meie eesmärk peaks alati olema vältida neid asju, millel oli negatiivne mõju meie jaoks, et mitte neid anda edasi oma armastatutele, ennekõike aga oma lastele. Niiet mõelge sellele, ehk on aeg hakata punase pastaka asemel kasutama hoopis rohelist. Kindel on see, et kui laste vigu mitte rõhutada, siis nad teavad, kuidas elus paremuse poole püüelda.

 

Allikad: Hingepesa (Real Parents)

Foto: iStock

 

Tõlkis ja toimetas Annamaria Venski