Mida inimesed enne surma kahetsevad?

15. juuni 2013 kell 12:06



naerAustraallane Bronnie Ware töötas aastaid hooldusõena ja nägi oma töös sadu surijaid. Ta pidas oma tähelepanekute kohta blogi ning kuna see osutus nii populaarseks, avaldas ta ka raamatu “The Top Five Regrets of the Dying” (Viis levinumat surmaeelset kahetsust), kus kirjutab fenomenaalsest selgusest, millega need, kes on tee lõppu jõudnud, oma elule tagasi vaatavad. Pea kõik aga kahetsesid midagi. Võib-olla saame me nende elutarkusest midagi õppida?

 

Ma soovin, et mul oleks olnud julgust elada nii, nagu ma tegelikult tahtsin, mitte nii, nagu teised minult ootasid.

See oli kõige sagedasem kahetsus. Kui inimesed mõistavad, et nende elu on peaagu läbi ja vaatavad sellele tagasi, siis on kerge näha, kui paljud unistused täitmata jäid. Enamus inimesi ei olnud austanud isegi pooli oma unelmaid ja pidid surema teades, et see juhtus nende enda valikute pärast. Tervis võimaldab vabadust, mida vähesed hinnata oskavad kuni neil seda enam ei ole.

 

Ma soovin, et ma poleks nii kõvasti töötanud.

Seda ütlesid pea kõik mehed. Nad jäid ilma oma laste kasvamisest ja kaaslasega koosolemisest. Naised rääkisid sellest samuti, kuid kuna tegemist oli peamiselt vanema generatsiooniga, ei olnud naised üldiselt pere sissetuleku eest vastutavad olnud. Kuid mehed kahetsesid pidevat oravarattas jooksmist kibedalt.

 

Ma soovin, et mul oleks olnud julgust oma tundeid väljendada.

Paljud inimesed surusid oma tundeid alla, et teistega hästi läbi saada. Tulemuseks oli see, et nad leppisid keskpärase eksistentsiga ja saanud kunagi inimesteks, kelleks oleksid võinud. Sellest tekkinud kibedus ja vimm tekitasid paljudele omakorda haigusi.

 

Ma soovin, et oleksin oma sõpradega ühendust pidanud.

Paljud surijad ei saanud oma vanade sõprade tähtsusest enne aru, kui paar nädalat enne elu lõppu, kuid siis oli tihti liiga hilja. Inimesed olid nii hõivatud olnud enda eludega, et nad olid lasknud suurepärastel sõprussidemetel käest libiseda. Nad kahetsesid seda kibedalt, et polnud pühendanud sõprussidemetele aega ja tähelepanu, mida need väärisid. Kõik tunnevad sõpradest puudust, kui nad surevad.

 

Ma soovin, et oleksin lasknud endal õnnelikum olla.

See kahetsus on üllatavalt sage. Paljud ei olnud aru saanud, et õnnelikkus on valik. Nad olid olnud kinni vanades mustrites ja harjumustes. Nad olid lasknud lohutaval tuttavlikkusel oma emotsioonide ja ka keha üle valitseda. Hirm muutuste ees oli nad pannud teiste, aga ka enda ees teesklema, et nad on rahul, kuid sügaval sisimas tundsid nad puudust korralikust naerust ja väikestest lollustest.

 

Need on kõik väga lihtsad asjad, millega võib alustada juba täna. Et hilisemaid kahetsusi vältida, nautige nädalavahetust, minge sõpradega välja, naerge palju ja tehke mõni temp, sest elada tuleb täiel rinnal juba täna, mitte määramatus tulevikus.

 

 

Allikas: The Guardian

Loe ka juba ilmunud artiklit, kust saab lugeda lõiku raamatust.

Foto: rtrfm.com.au

 

Toimetas Maarja Aljas