Miks me vajame mõistmist?

2. november 2017 kell 21:18



We-are-oneKogu meie ühiskonna valusaim koht on see, et püüame pidevalt
kuulutada oma tõde ja mitte püüda mõista, mis on nende asjade taga, mis ei ole justkui meie moodi või meie vaatenurgast. Seega oleme pidevas võitluses.
Mõistmine ei pea alati tähendama nõustumist ja oma vaatenurgast loobumist, aga see annab võimaluse turvalisuseks, kust saab edasi liikuda, mõtiskleb suhteterapeut Urme Raadik.

 

Istun omaette ja tunnen, et olen süüdi.

Süüdi, et olen taas midagi valesti teinud. Süüdi, et ma ei oska seda valesti tegemist lõpetada. Süüdi, et ma ei oska ennast muuta. No ja kas üldse peaksingi?

Miks mina pean ennast muutma? See tunne on nii raske ja lämmatav, et oleksin valmis mida iganes tegema sellest vabanemiseks.

Ja nii ma siis kohandun – kas tõmbun iseenesesse ning hakkan veelgi enam ennast süüdistama. Sulgen ennast ja soovin sellest kõigest vaikida. Nagunii keegi ju mind ei mõista. Lepin justkui sellega ja panen kusagile sügavale enese salasoppidest.

Või aktiveerin kogu oma energia ja lähen rünnakule. Nõudes jõuliselt mõistmist.

Olen kasutanud oma elus mõlemat viisi ja kumbki pole toiminud.

Lahingutes puudub turvalisus, mis annaks võimaluse minu kaaslasel mind proovida mõista. Kuigi ma selles hetkes seda vajaksin. Kui aga vaikin, siis minu kaaslane ei oska mu mõtteid lugeda ega minu ehitatud müürist läbi murda.

Mis oleks, kui valiksin selle hetkel veel kolmanda tee – väljendades oma kaaslasele turvalisel viisil, mida ma parasjagu vajan. Ja püüdes samal ajal mõista teda, miks tal võib olla keeruline pakkuda mulle seda, mida hetkel vajan. Isegi, kui see ei tundu mulle loogiline ja tavaliselt just nii ongi. Püüdes mõista ja uskudes, et minu partner ei tee kunagi midagi just minu kiuste. Mulle meeldib mängida mõttega, et ma ei ole jumal, et elu vaid minu umber käiks ja kõik justnimelt mulle haiget tahaks teha. Ju meie käitumised on ikka meie endi kaitsed ja parim kaitse on võitlus. :)

Kui ma valin olla esimene, kes proovib hakata mõistma, miks minu partner käitub nii nagu käitub, siis annab see loa partneril hakata kild-killu haaval oma kaitsetest loobuma. Sest kui on mõistmine ja turvalisus, pole kaitseid vaja. Hakkame looma teadlikkust.

Ühel hetkel me suudame ka keerulistel hetkedel jääda kokku teades, et meis on usk ning lootus, et kõik on võimalik.

Meil ei ole vaja enam teha hirmpikki töötunde või kaotada ennast treeningusaalidese, et leevendada tunnet mõistmise puudumise ees.

Me ei pea otsima maailma heakskiitu, tehes mis iganes tobedaid tegusid, vaid saame jääda iseendaks. Iseendaks, sest meid mõistetakse ning see annab meile kinnituse, et oleme terviklikud kogu oma ebatäiuslikkuses.

Me ei pea otsima uusi suhteid, et loota leida mõistmist.

Me ei pea kurjustama oma lastega, et otsida kohta, kus saame ennast kindlalt tunda/oma võimu tunda.

Me hakkame suutma jagada kõigile ja kõigele mõistmist. Isegi, kui kogeme oma elus vaatenurki, mis erinevad meie omadest.

Me tunneme, et ei pea koondama enese umber vaid sarnase maailmavaatega inimesi, sest suudame tolereerida ka erinevaid maailmavaateid. Püüdes mõista, millest need on tekkinud. Ei ole enam ainult minu tõde.

Muutume terviklikuks, sest meid mõistetakse ja suudame mõistmist jagada ka kõigile ümbritsevatele. Isegi kiviklibus saavad kasvada lilled.

Ma proovin Sind mõista ja palun püüa ka Sina mind mõista! Palun! Luban, et annan endast parima! Alati!

 

Urme Raadik

 

Allikas: Urme Raadiku blogi

Foto: rmatakov.com