X

10 eurot =

Raamat: Me kõik oleme ebatäiuslikud ja just see ongi täiuslikkus

5. juuni 2016 kell 12:46



Otsingud_esikaas_veebPühapäevaseks lugemiseks pakume katkendit värskelt ilmunud Tuuli Mäemati raamatust “Otsingud”, mis pärjati kirjaduskonkursil “Bestseller 2015” 2. kohaga aimekirjanduse žanris. Tuuli usub, et raamat sobib nagu kirss tordile meie tänapäeva ühiskonda, kus inimesed tahavad oma elu muuta, kuid julgusest ja oskustest jääb puudu – raamatu eesmärk on panna inimesi mõistma, kas nad elavad soovitud elu. “Ei ole võimatuid unistusi, on vaid piiratud mõtlemine. Kui sa midagi väga tahad, siis lihtsalt võta see ja ole õnnelik! Armasta ja ole armastatud,” arvab autor.

 

Ebatäius loob õnne

“Kui oled kindel, et sul praegu kohe ja siinsamas ei ole üldse õnne, siis ei ole sul seda ka tulevikus.” – Arvo Vallikivi

Inimkonna uueks viirushaiguseks on saanud stress. Seda võib nimetada isegi uueks moehaiguseks. Kui sul pole stressi, siis pole sa justkui õige inimene? Kui sa pole kunagi depressiooni kogenud, siis oled sa justkui millestki ilma jäänud.

Kui hakata mõtlema, siis meie elus võib alati olla kaaslaseks stress, sest alati on millestki puudus või miski on halvasti. Rahulolematus ajab meid põrgulikul kiirusel taga ja isegi, kui me mõistame, et oleme selle ohvrid, siis muutusi teha tundub liiga raske. Tavaliselt arvame, et stressi põhjustab kogu väline elu – väike palk, töökoht, mis ei motiveeri,  halb suhe või vallalisus, liigne kehakaal või mõni muu väline tegur. Millal me oleme valmis muutusteks, kui taipame, et kõik stressi tekitavad faktorid on tegelikult peidus meie sees? Millal mõistame, et ebatäiuses peitubki meie soovitud õnn?

Pinge, mis meie elus vahel võimust võtab, lähtub vaid meie endi seest. Sellel ei ole vähimatki pistmist sellega, mis toimub sinust väljaspool. Kõik põhjused on sinu sees. Muidugi võib põhjuseks olla ka teiste inimeste vale käitumine või pahameele tekitamine. Arusaadavalt võibki sul olla väike palk või halb suhe. Kuid tegelikkuses oled sina ise selle oma ellu valinud või vähemalt kaardid niimoodi lauale asetanud, et kõik su elus on täpselt nii nagu ta on. Kui nüüd aus olla, siis tundubki jabur leida põhjuseid enda seest, sest vahel neid põhjuseid justkui polegi seal. Miks? Sest me ei ole saanud veel valgustunuks oma sisemaailmast. Miks me elame pimeduses? Sellele on ühest vastust raske leida. Kindlasti on suur roll tänapäeva ühiskonnal, mis justkui sunniks meid elama väljapoole ning keskenduma just ümbritsevale elule. See väline tundub justkui lihtsam. Kellele siis meeldiksid raskused? Kellele meeldiks võtta ette see suur avastusretk iseendaga ning saada teadlikuks enda tegelikust sisemusest? Niisiis me valime lihtsama tee – pühendame oma elu välisele heaolule ja rikkusele, nii loome endale justkui imeilusat elu, mis tegelikult on enesepettus.

 

Ma tõsimeeli usun, et sul on olemas kõik, et oma ellu valgus tuua. Asi ei olegi selles, kui raske on keerata pirn lambi sisse või leida sobiv stepsel. Asi ei ole selles, kas on olemas tikud, et süüdata küünal. Küsimus on selles, kas sa oled selleks valmis? Kas sa oled valmis selleks, mille valgus nähtavale toob? Kõik halva ja hea – kogu oma rikkuses ja vaesuses. Ühes raamatus on väga hästi kirjeldatud oma ellu valguse toomist. See kõlas nii: „Kujuta ette, et keegi on su toa segamini ajanud. See võis juhtuda siis, kui sa magasid või kui sind kodus polnud. Kui sa silmad sulgesid või ukse enda järel kinni panid oli kõik omal kohal. Sa olid kindel, et tagasi tulles või silmi avades tead sa isegi pimesi, kus miski asub. Nüüd aga on kõik pahupidi. Mööbel on valesti ning isegi lamp on alla kukkunud. Sa vaatad seda tuba ning sind täidab segadus. Sulle on arusaamatu, mis juhtus, kuidas ja miks. Sa ei mäleta enam, kuidas asetses mööbel ning sul pole õrna aimu ka, kes aitab sul lambi lakke panna. Küsimus on, kas sa proovid? Kas sa paned selle mööbli tagasi, isegi kui sa pead muutma endist asukohta? Kas sa soovid elada edasi segamini aetud toas või sa siiski lood korra?” Nii on see ka inimestega – sinu, minu ja meiega. Meil on tegelikkuses olemas kõik, mida meil vaja on. Me oleme valmis avama silmi ning nägema valgust, seda valgust, mis näitab meile, mida me tõeliselt soovime ja milline on meie potentsiaal. Me oleme valinud elu, kus elame minimaalsega, sest me ei ole võimelised asju ümber paigutama. Meile tundub raske väljuda mugavustsoonist.

 

Nüüd ma jõuan sinna, kuhu oli minu eesmärk jõuda. Ma tahtsin jõuda ebatäiuse teemani. Kuidas on ebatäius seotud eelnevaga? Võib-olla sa juba mõistad seda. Kui me hakkame nägema valgust, leiame need tikud ning lüliti, siis me võime kohtuda ebatäiusega. Ebatäius on miski, millega ma ei ole oma elus veel kokku puutunud. Nüüd ma küll valetan, see on olnud pidevalt mu elus ning on olnud tegelikult minu peamiseks komistuskiviks. Alles nüüd ma mõistan, et selle võrrandi vastus oligi ebatäius ning selle täielik aktsepteerimine.

Nii kurb, kui see ka pole on meid õpetatud elama täiuses. Meile on väikesest peale õpetatud, et Barbie ja Ken on ideaalne paar, nad on lihtsalt nii ilusad ja perfektselt sobivad. Liigume nüüd nukkudest edasi. Vahele jääb lasteaed, mis iseenesest on ka huvitav aeg. Jõuame koolini. Selleks, et üldse kooli saada ning saada osa imelisest võimalusest õppida, on meil vaja olla täiuslik teadmiste kontrollis. Jumala eest, et meie vanemad ei peaks meie pärast häbi tundma. Väikese üliinimesena ei ole meil tõeliselt aimu ka, et peame need tegema ära nagu üliarenenud väikene inimene. Seda on lihtsalt meile sisendatud – peab olema parim laps klassis ja kindlasti teistest parem. Kui meid lõpuks visatakse tõelisse ellu, algab tõeline täiuslikkuse tagaajamine – me otsime seda oma kaaslases, kodus, töös, lastes ning selle kõige kõrval kõige enam endas. Me peame kõigega hästi ja veel paremini hakkama saama, me peame olema üliinimesed ning selle kõige juures ka ellu jääma. Kes ütles, et peame? Kes on need reeglid ette kirjutanud? Kurb, aga tõsi, me oleme iseenda suurimad kriitikud.

 

Kujuta ette, et ühel päeval hakkab meile meeldima see, et me ei olegi täiuslikud. Me ei ärka äratuskella peale, me ei pigista endalt viimast välja tööl, me ei oota täiuslikkust oma kaaslaselt, me ei mõista hukka oma ülekilosid või kiireid meeleolumuutusi. Me laseme endal olla. Lihtsalt olla, nii ebatäiuslikud nagu me oleme. Mis saab siis, kui me oleme või saame täiuslikuks? Milline siis elu on? Kas siis ongi veel elu? Kui me oleme saavutanud täiuse, siis polegi justkui enam kuskile minna, me oleme lõpp-punktis. Me oleme kohal. Kas sa tahad elada iga oma päeva justkui lõpp-punktis, kust ei ole enam võimalik edasi areneda? Kas sa proovid leppida oma ebatäiusega ning seda armastama hakata?

Kas sa mõistad, et me kõik oleme ebatäiuslikud? Ja just see ongi täiuslikkus?

 

Allikas: Tuuli Mäemat “Otsingud” (Pilgrim, 2016)

Foto: pilgrimbooks.ee

 

Toimetas Mariann Joonas