Sõja üleelanud mehe mõtted: elu on palju enamat kui õnne otsimine

6. september 2015 kell 15:20



Viktor_Frankl21942. aasta septembris arreteeriti Viinis tuntud juudi päritolu psühhiaater ja neuroloog Viktor Frankl, kes paigutati koos last ootava abikaasa ja vanematega koonduslaagrisse. Kolm aastat hiljem, kui sõda lõppes, oli enamik tema perekonnast hukkunud, kuid Frankl, vang number 119104, jäi ellu. Aasta pärast, 1946, kirjutas ta laagri kogemuste põhjal kõigest üheksa päevaga raamatu “Man’s Search for Meaning“ (eesti keeles “…ja siiski tahta elada“ ), millest sai müügihitt. Raamatus kirjutab Frankl, et nende erinevus, kes olid ellu jäänud ja kes hukkunud, seisnes selles, kas nad suutsid leida oma olemasolule mõtte. Elu mõtte olulisust mõistis Frakl juba noorelt. Keskkoolis olevat tema loodusteaduste õpetaja ükskord öelnud, et elu ei ole midagi enamat kui oksüdeerumisprotsess. Frankl olevat selle peale pingist püsti hüpanud ja vastanud: “Härra, kui see on nii, siis mis võiks olla elu mõte?“

 

Frank leidis vangilaagris, et need, kes ka kõige kohutavamates tingimustes leidsid elu mõtte, olid kannatustele palju vastupidavamad kui need, kes seda leida ei suutnud. Oma raamatus kirjutab Frankl: “Inimeselt võib võtta kõik, välja arvatud üht asja – viimane inimvabadus on valida igas olukorras enda suhtumine sellesse olukorda, leida oma tee.“

Frankl töötas vangilaagris terapeudina ning oma raamatus toob ta näitena välja kaks suitsiidset vangi. Nagu paljud teised, olid need mehed kaotanud lootuse ning arvasid, et neil ei ole enam elult mitte midagi oodata – neil pole mitte millegi nimel elada. Frankl selgitab, et mõlemal juhul oli vaja aidata neil meestel mõista, et neil on tulevikus elule veel midagi anda ning neilt oodatakse midagi. Ühel mehel oli väike laps, kes elas välisriigis, ja teisel, kes oli teadlane, oli sidemeks eluga raamatute sari, mis vajas lõpetamist.

Frankl kirjutab: “See ainulaadsus, mis eristab iga inimest ning annab meie eksistentsile tähenduse, lähtub sama palju loovast tööst kui inimestevahelisest armastusest. Kui mõistetakse enda asendamatust, siis võimaldab see võtta vastutuse enda eksistentsi jätkumise eest kogu selle ulatuses. Inimene, kes mõistab vastutust, mida ta kannab teise inimese ees, kes teda armastusega ootab, või vastutust, mida toob kaasa lõpetamata jäänud töö, ei suuda oma elust loobuda. Ta teab, “miks“ ta eksisteerib ning on seetõttu valmis taluma peaaegu ükskõik “kuidas“ eksisteerimist.

 

“Õnne otsimine iseenesest on õnnelikuks saamisel risti ees“

Aastal 1991 nimetati Frankli raamat USA-s kümne kõige olulisema raamatu hulka. Seda on üle maailma müüdud miljoneid eksemplare. Nüüd, enam kui kakskümmend aastat hiljem, näib raamatu kandev idee – elu mõte, kannatamine ja vastutuse võtmine millegi endast suurema nimel – vastuolus meie praeguse kultuuriga, mis rõhutab pigem isikliku õnne otsimist kui elu mõtte leidmist. Frankl leiab, et mitte kedagi ei saa käskida “õnnelik olema“. Õnne ei saa otsida, see peab elu mõttest johtuma. Inimesel peab olema põhjus “õnnelik olla“.

Ameerikas on küsitluste põhjal inimeste õnnelikkus viimase nelja aasta kõrgeim ning raamatupoodides on müügihittideks raamatud, mille pealkirjas esineb sõna “õnnelikkus“. Peagu 60% ameeriklastest väidab ennast olevat õnnelikud, kuid keskmiselt 40% tunnistab, et nad ei ole leidnud enda elu eesmärki. Uuringud on näidanud, et elueesmärgi ja tähenduse olemasolu aitab parandada üldist heaolu ja eluga rahulolu, parandab vaimset ja füüsilist tervist, vastupidavust ja enesehinnangut ning vähendab depressiooni võimalust. Lisaks sellele – iroonilisel kombel teeb ainuüksi õnnelikkuse otsimine inimesed vähem õnnelikuks. Nagu ütleb Frankl: “Õnne otsimine iseenesest on õnnelikuks saamisel risti ees.“

 

Õnneliku elu ja eesmärgistatud elu erinevus

See on põhjuseks, miks mõned teadlased hoiatavad selle eest, et seada oma eesmärgiks õnne leidmine. Uuringus, mille tulemused avaldati teadusajakirjas Journal of Positive Psychology, küsiti ligi 400 18–78-aastase ameeriklase käest, kas nad arvavad, et nende elul on mõte ning nad on õnnelikud. Vaadeldes küsitluse tulemusi ning kõrvutades neid kuu aja pikkuse perioodi vältel mitmete mõjuteguritega nagu stressitase, raha kulutamise harjumused ning laste olemasolu, leidsid teadlased, et tähendust omav elu ning õnnelik elu võivad mõneti küll kattuda, kuid kokkuvõttes on need väga erinevad. Õnnelikku elu seostatakse pigem “võtja“ rolliga ja tähendusrikast elu pigem “andja rolliga“. Töö autorid leiavad: “Õnnelikkus ilma eesmärgita iseloomustab pealiskaudset, enesekeskset ning isekat elu, milles asjad lähevad hästi siis, kui vajadused ja soovid on kergesti rahuldatud ning keerulisi, ebamugavaid olukordi on võimalik vältida.“

Kuidas õnnelik elu ja eesmärgistatud elu üksteisest erinevad? Õnnelikkus seisneb enda hästi tundmises. Õnnelikud inimesed leiavad, et elu on lihtne, neil on hea tervis ja nad saavad endale osta asju, mida nad vajavad ja tahavad. Rahaliste võimaluste halvenemine mõjutab eeskätt õnnelikkust, vähem elu mõttekust. Õnnelikku elu defineerib ka stressi ja murede puudumine. Sotsiaalsest perspektiivist on kõige olulisem asjaolu, et õnnelikkuse poole püüdlemist seostatakse iseka käitumisega – pigem “võtjaks“ kui “andjaks“ olemisega. Õnnelikkus seisneb soovide ja vajaduste rahuldamises – inimesed on õnnelikud, kui saavad, mis tahavad. Ka loomad on võimelised tundma õnnelikkust, kui nende vajadused saavad rahuldatud. “Õnnelikud inimesed saavad palju rõõmu hüvedest, mida nad teistelt saavad, tähendusrikast elu elavad inimesed saavad rõõmu teistele andmisest,“ selgitab üks uuringu autoreid Kathleen Vohs. Teisisõnu, elu mõte väljub ego piirest, kuid õnnelikkus seisneb ego vajaduste rahuldamises. Inimesed, kes elavad tähendusrikast elu, aitavad suurema tõenäosusega abivajajaid.

 

Käesolevast hetkest kaugemale vaatamine

See, mis inimesi loomadest eristab, ei ole õnne otsimine, mis toimub kõikjal looduses, vaid elu eesmärgi otsimine, mis on ainult inimestele omane. Ühe mõjukama tänapäeva psühholoogiateadlase Martin E. P. Seligmani sõnul tähendusrikka elu puhul “kasutad oma tugevamaid külgi ja andeid selle heaks, et kuhugi kuuluda ja teenida midagi, mis on sinust suurem“. Tähendusrikast elu elavad inimesed püüdlevad sageli elu eesmärgi suunas isegi siis, kui see tuleb nende isikliku õnne arvelt. Kuna nad on panustanud millessegi endast olulisemasse, kipuvad nad ka enam muretsema ning stressi ja ärevust kogema kui lihtsalt õnnelikud inimesed.

Näiteks laste kasvatamist on sageli uuringutes seostatud madalama isikliku õnne tasemega, kuid samas suurendab see inimeste elu tähendusrikkust. See, mis lisab meie elule mõtet, ei tee meid tingimata kohe õnnelikumaks. Elu eesmärk ei tähenda mitte ainult iseendast kõrgemale tõusmist, vaid ka käesolevast hetkest kaugemale vaatamist. Õnnelikkus on emotsioon, mida tunneme siin ja praegu, kuid ka see möödub, nagu kõik emotsioonid. Naudingute ja emotsioonide positiivne mõju on vaid hetkeline.

Elu tähenduslikkus aga on kestev. See ühendab omavahel minevikku, olevikku ja tulevikku. Käesolevast hetkest kaugemale, minevikku või tulevikku mõtlemine viitab sellele, et elu on tähendusrikkam, kuid samas võib olla vähem õnnelik. Inimesed, kes mõtisklevad mineviku või oleviku väljakutsete üle, tunnevad, et nende elul on enam tähendust, kuid nad on sageli vähem õnnelikud. Negatiivsed sündmused elus vähendavad õnnelikkust, kuid suurendavad elu tähendusrikkust. Inimesed, kelle elul on tähendus selgelt defineeritud eesmärgi näol, hindavad oma eluga rahulolu kõrgemaks isegi siis, kui tunnevad ennast hetkel halvasti, võrreldes nendega, kes ei ole oma elu eesmärki defineerinud. Frankl kirjutab: “Kui elul on üldse mõte, siis on mõte ka kannatustel.“

 

Viktor Frankli elu

See mõte toob meid tagasi Viktor Frankli elu juurde, eriti selle otsustava hetke juurde enne seda, kui ta koonduslaagrisse saadeti. See oli asjaolu, mis rõhutab erinevust elu tähenduslikkuse ja õnneliku elu otsimise vahel. Juba varajases täiskasvanueas oli Frankl tõstanud ennast juhtiva psühhiaatrina nii Viinis kui ka mujal maailmas. 16-aastase poisina oli ta kirjavahetuses Sigmund Freudiga ning saatis talle enda väikese uurimistöö. Frankli andekus avaldas Freudile muljet ning ta saatis töö avaldamiseks rahvusvahelisse teadusajakirja.

Meditsiinikooli õpingute ajal tõestas Frankl ennast veelgi enam. Ta algatas suitsiidiennetuse keskuste loomise üliõpilastele ning arendas välja oma olulisima panuse kliinilise psühholoogia vallas: logoteraapia, mis on loodud selleks, et aidata inimestel depressioonist üle saada ning heaolu leida enda elu eesmärgi defineerimise kaudu. 1941. aastaks oli ta saavutanud rahvusvahelise tunnustuse ning töötas peaneuroloogina Viini Rothschildi haiglas, kus ta riskis oma elu ja karjääriga, pannes valediagnoose vaimse tervise häiretega patsientidele, et vältida nende hukkamist natsirežiimi korralduste kohaselt.

Samal aastal pidi ta langetama elumuutva otsuse. Kuna tema karjäär oli tõusuteel, aga natsirežiimi oht varjutas tulevikku, otsustas ta esitada avalduse USA viisa saamiseks, mis ka 1941. aastal rahuldati. Samal ajal hakkasid natsid juba juute koonduslaagritesse saatma, alustades vanematest inimestest. Frankl teadis, et on ainult aja küsimus, kui tullakse järele ka tema vanematele ning kui see juhtub, siis on tema kohus olla vanematega koos, et aidata neil traumaga kohaneda. Samas oli tal vastabiellunud mehena vabadus põgeneda koos naisega Ameerikasse ja edendada oma karjääri.

Frankli biograafia autor Anna S. Redsand kirjutab, et Franklile oli selle raske otsuse langetamine väga raske, kuid tema jaoks sai määravaks päev, kui ta Viini Püha Stephani kirikust tulles leidis laualt tüki marmorit, mille ta isa oli koju toonud peale seda, kui natsid olid õhku lasknud lähedal asuva sünagoogi. Marmoritükil oli fragment kümnest käsust, mis rõhutas ema ja isa austamist. Selle mõjul otsustas Frankl jääda Viini ning loobuda võimalusest USA-s turvaliselt oma karjäärile pühenduda. Ta valis oma pere ja hiljem kaasvangide teenimise isikliku õnne poole püüdlemise asemel.

Tarkus, mille Frankl sai oma laagrikogemustest, keset kujuteldamatumaid inimlikke kannatusi, pole tähtsust kaotanud ka tänapäeval ja see kõlab nii: “Inimeseks olemine suunab alati millegi või kellegi teise kui iseenda poole – olgu selleks elu mõtte teostamine või teise inimesega kohtumine. Mida enam inimene ennast unustab – andes endale põhjust teenida või armastada –, seda rohkem on ta inimene.“ Elu mõtte otsimine on see, mis muudab meid ainuliselt inimesteks. Jättes kõrvale enda egoistlikud huvid selleks, et teenida kedagi või midagi meist suuremat – pühendades oma elu “andmisele“, mitte „võtmisele“ – ei väljenda me mitte ainult oma olemuslikku inimlikkust, vaid teadvustame ühtlasi, et hea elu tähendab midagi enamat kui lihtsalt õnne otsimist.

 

Vaata lisaks: Viktor Frankl: Miks ma usun inimestesse

Allikad: The Atlantic, Wikipedia

Fotod: Wikipedia, theoptimist.com

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.