Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Sõnade vägi: päevik perearsti asemel

3. juuli 2013 kell 12:35



thorniley_diaryAvaldame Kadi Küti jooga ja teraapia blogis ilmunud kirjutise “Sõnade vägi ehk päevikupidamise vajalikkusest”, milles autor jagab oma kogemusi kirjutamise teraapilisest maagiast.

 

Ühel päeval arvutis oma majapidamist korrastades jäin lugema oma viimast päevikut. Sealt mingit vajalikku katkendit otsides tabasin end mõttelt, et olen tegelikult kogu teadliku elu olnud päevikupidaja – lapsena lõikasin ajakirjadest välja oma unistuste elu fotosid ja kleepisin neid kaustikusse; teismeeas panin oma armumised kirja märkmikusse ja kritseldasin südamed kõrvale; esimese abielu ajal trükkisin segaduse ja valu arvutisse, printisin lehed välja ja peitsin need hoolega kappi voodipesu vahele. Millegipärast on mu päevikutel kalduvus mu juurest lahkuda – lapsepõlve õhkamised on kolimisega kaduma läinud, abielu üleelamised põletasin pärast lahutust kaminas, viimasest päevikust jäin ilma siis, kui mu arvuti kokku jooksis. Aga ma olen järjekindel, sest päevikupidamisest on saanud oluline osa mu eneseotsimisest.

 

Päevikuid on mitmesuguseid

Inimesi on ajast aega võlunud teiste inimeste elulood ja autobiograafiad, mälestuste raamatud, päevikromaanid ja reisikirjad. Tänapäeval on populaarsed ajaveebid ja blogid – kogu elu on avalik ja kõigile lugemiseks kättesaadav. Kui me elukaaslasega õhtuti möödunud päeva meenutame ja sealt “rosinad“ välja nopime, siis eks ole seegi omamoodi päevik-tänumärkmik. Ja mu koduleht veebis – seal kirjutatu on küll adresseeritud väljapoole, sihtgrupiks eelkõige kliendid, aga eks kajastub ka nendes tekstides minu kui autori mõttemaailm ja väärtussüsteem nagu igas päevikuski. Isegi kirjavahetus hea sõbra või kallimaga saab olla päevik, vahel neist kõigist siiraim ja intiimseim.

Miks on inimestel ometi vajadus oma elusündmused kirja panna? Millist kasu olen mina sellest saanud? Miks võiksid sina juba täna oma päevikuga algust teha?

 

Päevik aitab leida tähenduse

Olen täheldanud, et teen päevikusse sissekandeid siis, kui ma tunnen end ekstra hästi või kui toimuv valmistab mulle muret või pettumust. Teisisõnu, kirja läheb see, mis on mulle emotsionaalselt tähtis. Kui paneme olulised elusündmused kirja, siis jäädvustame hetke nii, nagu seda sel hetkel tajume. Me ei tea, mis sellest kõigest saab. Me paneme kirja oma mõtted, ootused, pettumused ja hirmud, aga ei oska kogetut terviku suhtes kasulikuks või kasutuks hinnata. Alles hiljem kirjapandut uuesti lugedes taipame, et kogemused on nagu pärlid üksteise järel reas, iga järgmine on välja kasvanud eelmisest, iga mõtte ja teoga loome oma tulevikku. Iga kogemus, rõõmus või kurb, õnnetunnet või pettumust valmistav on andnud teadmisi ja oskusi, mis aitavad järgnevaga paremini toime tulla.

Kui ma tulin neli aastat tagasi ära palgatöölt, siis leidsin end ühtäkki täielikust tühjusest. Ma oli harjunud käima tööl kellast kellani, täitma kohusetundlikult kellegi teise poolt määratud ülesandeid. Igapäevane rutiin oli nii tuttav ja omane, et tööst vabana oli keeruline oma päevi sisustada. Sõbrad ja endised töökaaslased elasid oma tempokat elu ja ma tundsin, et olen jäänud täiesti üksi. “Mis mõtet on üldse end voodist püsti ajada, kui mind miski ei oota?! Ma ei oska oma päevi muuga täita, kui teen joogat, mediteerin, loen meeletul hulgal raamatuid ja käin kodumetsas kõndimas. Kas see ongi minu uus elu?! Kes ma nüüd siis olen? Mis see on, millega ma õigupoolest tegelen?“ ahastasin päeviku lehekülgedel korduvalt. Täna neid ridu lugedes tean päris kindlalt, et just sellist tühjust oli mulle vaja, kuna hoolimata hirmust, et kõik tuttav laguneb koost, aitab just selline tühjus välja kasvada vananenud mõtetest, suhtumistest,  harjumustest ja endale seatud piirangutest. Iga raamat õpetab midagi, igast meditatsioonist saan kasvõi terakese meelerahu juurde. Ja ühel hetkel saabub pöördepunkt: ma tunnen, et olen vaba ja energiline, täis põnevaid tulevikuplaane, üllatades ennastki uute ideede ja värskete algatustega. Mul on hea meel, et taipasin oma toonased sisemised võitlused kirja panna. Õppisin nii elu loomulikku tsüklilisust – päikeselisele päevale eelneb paratamatult pilkane öö –, aga õppisin ka ennast paremini tundma. Nüüd suudan teisi samas olukorras olevaid inimesi mõista ja aidata, aga ka endale kiirete toimetuste vahel vajalikku tegevusetust lubada.

Kui asjad lähevad parasjagu elus halvasti, siis tundub kõik trööstitu ja enda alla mattev. “Appi! Absoluutselt kõik läheb allamäge!“ olen minagi suures hingevalus päevikus hüüdnud. Aga kui kogemused, mõtted ja tunded kirja panna, siis selgub, et ka kõige keerulisematel aegadel on vahepeal hulk õnnelikke hetki. Olen justkui juhuslikult kohtunud mõne huvitava inimesega või leidnud end kummalisest olukorrast aru saamata, mis on selle tähendus. Alles hiljem olen taibanud, et see inimene või olukord oli nagu teeviit, mis aitas mul suunda valida või hoidis tupikteele pööramast. Nii olen õppinud elu kuulama. Tal on palju öelda, kui me maldaksime vaid vähem rabeleda ja rohkem tähele panna.

 

Päevik perearsti asemel

Holistiline maailmavaade ütleb, et meie mõtlemine ja füüsiline tervis on seotud. Haigestumine ei toimu juhuslikult – iga meie mõte ja tunne tekitab liikumise meie energiaväljas ning muutused energiaväljas mõjutavad kehakeemiat. Seega mõjutab kõik, mis toimub meie meeles, ka otseselt meie füüsilist keha. Ja kuna iga inimene osaleb nii kas teadlikult või alateadlikult oma isikliku füüsilise reaalsuse loomisel, siis holistilise mõtteviisi järgi on inimesel endal vastutus ühtviisi nii haigestumise kui tervenemise eest. Sama seisukoht on tuttav ka iidsetest idamaistest terviseõpetustest.

Ma usun, et kõige arukam ja elutervem oleks mõelda haigusest kui õpetajast. Haigus on tulnud, et oleks võimalus (sageli ka sundus) jätta elus kõik muu kõrvale ja keskenduda olulisimale – oma vajadustele. Kui see on jäänud tähelepanuta, siis pikas perspektiivis ei anna paremat tervist ei perearst ega tablett. Võib-olla tuleb sul muuta mõnd negatiivset uskumust, lõpetada mittetöötav suhe, aeglustada hullumeelset töötempot või lõpetada pooleliolevad tööd? Et mõista, mis täpselt on energiavaeguse või haiguse põhjustanud, on jällegi hea oma eluaspektid kirja panna ja neid siis uurida. Õige kähku selgub, et tervisehäda ei tulnud sugugi „lambist“, vaid sa ise aitasid sellele ikka tublisti kaasa.

 

Päevik aitab leida elule suunda

Ma arvan, et päeviku kõige suurem kasu on selles, et ma saan ise ka teada, mida ma elult tahan. Leidsin päevikust 2009. aasta jaanuarist sissekande: “Milline on mu unistuste elu? Olen korduvalt selle teemaga tegelenud (ja üleski kirjutanud), aga täna mõtlesin, et olen teinud seda oma senisest kogemusest lähtuvalt – tänaste teadmiste-oskuste ning tänaste uskumuste ja harjumuste baasil. Kui tuleb mõni uljam unistus, siis hakkan seda mõttes kohe vähendama ja ennast materdama: kas ma saan ikka hakkama? kust ma võtan selleks raha? see ei ole üldse minu stiil… Õieti ei mõtle ma neid mõtteid korralikult lõpuni, vaid need lihtsalt sähvivad läbi mu pea ja juba ma lõpetangi unistamise. Aga kui prooviks unustada kõik „agad“ ja täiesti piirideta unistada?“ Tuleb tuttav ette? Meile on harjumuspärasem heietada mõtteid kõigest sellest, mida ei ole, ei saa, ei taha, ei ole ette nähtud, kuid mitte sellest, mida ma tegelikult tahan. Kuus kuud hiljem, juunis 2009, kui olin just palgatöölt ära tulnud ja maadlesin parajasti hirmuga nälga jääda, tegin päevikusse sissekande:

“Kui ma tulen töölt ära, siis leian endale tegevuse, mis on minu jaoks väga huvitav; kus ma saan rakendada oma andeid ja teadmisi ning neid teistele edasi anda; kus ma saan suhelda huvitavate, tarkade ja ennast armastavate inimestega; mis kutsub minus esile kirge ja pühendumust ning pakub loomisvõimalust ja rahuldust; mille üle olen ma uhke; mille kaudu saan inimesi aidata ja maailma paremaks muuta; kus pingutus ja töökoormus on just paras; kus ma saan oma ajakasutuse üle ise otsustada; mille kõrvalt jääb mul piisavalt aega enda jaoks ning mis toob piisavalt raha sisse.“ Pealkirjastasin selle osa oma päevikust “Minu unistuste elu“ ja täiendan seda regulaarselt siiani. Loen kirjapandut ikka ja jälle ja tõden rõõmuga, et suur osa sellest on täitunud. Ma ei ole kindel, kas oleksin selle kõik saanud, kui poleks soovitut enda jaoks läbi mõelnud ja sõnastanud.

Kui teed endale selgeks, mida tahad, ja sõnastad oma soovi, siis hakkab su enda alateadvus soovi täitumise nimel tööle – tõmbab ligi abistavaid inimesi ja soodsaid olukordi. Sa taipad, mis paneb sind end halvasti tundma, mis sind ärritab ja väsitab. Aga samamoodi õpid tähele panema ka seda, millised tegevused ja inimesed on just sinu jaoks rahuldustpakkuvad ja energiarikkad. Pane see kõik kirja, siis näed, kuhu poole liigud ja kui toetav on tegelikult sind ümbritsev maailm!

 

Kirjapandud sõnades on vägi

Päeviku pidamiseks ei pea olema kirjanik! Kui sa pingutad, et leida oma kogemuse kirjeldamiseks sõnu, siis teed midagi väga väärtuslikku – sõnadesse pandud kogemused muutuvad alateadvuse jaoks hoopis tõelisemaks kui sõnastamata jäänud elamused. Sõnadega annad oma unistustele ja kogemustele väe ja lood nii endale uut ja paremat elu. Pole tähtis, kas su sõnad meeldivad kellelegi teisele peale sinu. Need on sinu mõtted, unistused ja kogemused. Sa ei kirjuta ju kellelegi teisele!

Ja vahel meeldib mulle lihtsalt päevik juhusliku koha pealt lahti lüüa ja lugeda, mida elul on mulle öelda: “Eile tegin üle pika aja saia-õuna-vormi. Olen unustanud, et mõni lihtne asi võib nii hea olla. Elu on ilus.“

 

Allikas: Kadi Kütt. Jooga ja teraapia

Foto: bananamagic.wordpress.com

 

Toimetas Ksenia Kask