TED: Jeff Lieberman – teadusest ja vaimsusest

27. oktoober 2017 kell 18:40



Jeff-Lieberman-Photo

Jeff Lieberman on Floridas sündinud insener, leiutaja ja robootik. Tal on Massachusettsi tehnoloogiainstituudist kaks bakalaureusekraadi – matemaatikas ja füüsikas – ning kaks magistrikraadi – mehhaanikas ning meediakunstis ja -teaduses. Ta on Discovery Channeli telekanalis saate “Time Warp” juht ning tema kireks on uurida seoseid kunstide, teaduse, hariduse loovuse ja teadveloleku vahel.

 

Lieberman pidas oma kõne teaduse ja vaimsust kokkupuutepunktidest TEDx konverentsil Cambridge’is 2011. aasta novembris.

 

Teadus ja vaimsus

Kolm aastat tagasi oli minu elus pöördepunkt – lõpuks oli mul kõik, mida arvasin vajavat, et eluga rahul olla. Ometi ütles hääleke minu peas, et pean tegema rohkem, et olla õnnelik. Mida lähemalt uurisin enda kannatusi, seda rohkem nägin sama ka inimestes minu ümber. Me arvame, et õnn ootab alati ees millalgi tulevikus.

Otsustasin kasutada oma teaduslikku tausta ning uurida inimeste kannatuste tõelist põhjust ja allikat. See, kuhu ma sel teel jõudsin, on muutnud täielikult mu vaateid praegusele teaduslikule paradigmale. Mis veel olulisem, see on muutnud minu vaateid sellele, mis tähendab olla inimene ja olla elus.

 

Kes ma olen?

Olen 33 aastat vana inimene. Kuid mikroskoobi all vaadates on näha hoopis suurt hulka rakke – ma olen 50 miljardist rakust koosnev kogukond. Kui iga rakku eraldi veel tugevama mikroskoobi all vaadelda, siis näeme 20 miljardit aatomit. Ning kui omakorda neid aatomeid väga lähedalt vaadata, siis näeb vaid energiat. 13,7 miljardit aastat tagasi enne Suurt Pauku oli kõik Universumis leiduv üks lõpmata peen diferentseerumata puhas energia.

Me kõik oleme energia. Inimene on väga keeruline energiamuster. Olen paigalseisev 33 aastat vana inimene, kuid iga minu üksik aatom liigub valguse kiirusel ja on sama vana kui Universum. Aga kui me seda kontseptuaalselt teame, siis miks me seda ei tunne? Miks me kõnnime ringi, olles nii veendunud, et oleme inimesed ega tunne ennast energiakogumikuna? Arvan, et selle põhjuseks on see, et meie inimeseks olemise kogemus on meie tähelepanu hõivanud nii täielikult, et me ei märka seda, mis sügaval sisemuses kogu aeg olemas on.

 

Tähelepanu takistused

Püüa mõelda viis sekundit sellele, mida sa homme teed.

See, mida sa just tegid, on praeguse teadusliku arusaama kohaselt unikaalne omadus vaid inimesele – mitte ükski teine organism ei suuda enda mõistuses luua tervet alternatiivset reaalsust ja ennustada ette tulevikku. See võime on muutnud tervet planeeti alates põllumajandusest kuni inimeste pensionipõlve veetmiseni. See on tõenäoliselt kõige olulisem evolutsiooniline samm peale seda, kui inimene õppis kahel jalal käima.

Püüa võtta 10 sekundit ja üldse mitte midagi mõelda. Tihti juhtub nii, et pärast esimest kahte sekundit hakkame tegema plaane ja mõtlema, kuidas lõpetada mõtlemist. Sisuliselt on meie käsutuses looduse kõige võimsam tööriist ning see on täielikult meie kontrolli alt väljas. Me genereerime kompulsiivselt pidevaid võimalikke alternatiivseid reaalsusi ning võrdleme neid käesoleva hetkega, et edasist käitumist vastavalt oma eesmärkidele planeerida. See loob terve hulga inimlikke kannatusi – armukadedust, kahetsust minevikus tehtu pärast, muret tuleviku osas ning tervet hulka muid kannatusi, mida ükski teine elusorganism ei tunne.

Selleks, et mõista, kuidas oleks võimalik neid kannatuste allikaid vältida, peame vaatlema oma kogemuste kihte teaduslikult objektiivse pilguga. See on väga keeruline, sest oleme oma eluga väga tugevalt emotsionaalsel tasandil seotud. Samamoodi, nagu kinos väga huvitavat filmi vaadates, unustame, et tegemist on kõigest filmiga, oleme oma isiklikku filmi teadvuses vaadates veelgi enam emotsionaalselt seotud. On ääretult keeruline seda kõrvalt objektiivse pilguga vaadelda.

 

Mõistuse silmad

Füüsika põhjal teame, et kogu valgus on elektromagnetvälja võnkumine. Ühelgi valguslainel ei ole iseenesest värvi, on lihtsalt erinev sagedus. Aga kui need valguslained jõuavad läbi silmade meie ajusse, tekib subjektiivne kogemus värvi nägemisest. Kogu silmadega nähtav pilt on pea sees toimuv reaalsuse tõlgendus ning me oleme tähelepanu kõrvale juhtides võimelised jälgima seda, kuidas me vaatame seda enda peas näidatavat filmi.

 

Hääl sinu peas

Samuti oleme me keskendudes võimelised jälgima seda, kuidas me kuulame oma pea sees toimuvat juttu. Kui me jälgime pikka aega oma mõtteid, emotsioone, tähelepanekuid ning isegi seda, kuidas meie aju näeb aega ja ruumi, siis juhtub midagi uut. Mida enam juhime tähelepanu mõtteprotsessilt kõrvale, seda enam märkame iseennast sedasama mõtteprotsessi teadlikult kõrvalt jälgimast. Ning järk-järgult mõtteprotsessi sisemonoloogilt, tajudelt ja tähelepanekutelt kõrvale juhtides ei jää alles mitte midagi, mida tajuda. Nähes kõiki mõtteid ja tajusid endast väljaspool asetsevatena, jääb alles vaid üks taju – mina olen. See on kogemus, mida ei ole võimalik tajuda, kuid ometi saab seda kogeda. “Mina olen” on kogu meie eksistentsi kese. See kogemus on kogu aeg olemas, kuid samamoodi nagu kala ei märka vett, milles ta ujub, ei puugi me kunagi tajuda “mina olen” kogemust, sest see on peidetud.

“Mina olen” kogemus võib kaasa tuua arusaamise, et võib-olla ma ei ole inimene, kellel on teadvus. Võib-olla ma olen teadvus, millel on hetkel inimese kuju. Selles kogemuses puudub sisu, vorm, struktuur, aeg ja ruum – ma olen energia. Olen alati olnud energia ning jään selleks alatiseks.

 

Sa ei ole see, mida arvad ennast olevat

Einstein on öelnud, et mõtted kannatavad teadlikkuse optilise illusiooni all. See illusioon seisneb ettekujutuses, et inimene on eraldiseisev isik oma keskkonnas, tegelikkus on aga pidevas liikumises kõikjal olev energia. Just nagu pidevalt liikuv ookean – me võime ette kujutada, et ookeanilaine on eraldiseisev üksus, kuid see ei ole õige. Laine ei ole ookeanis – laine on ookean.

Seda kogemust ei ole võimalik kirjeldada sõnade abil, kuid seda on võimalik kogeda. See on väga oluline kogemus ning inimesed on püüdnud sellele juba tuhandeid aastaid nime leida. Kõige täpsem nimetus sellele on spirituaalne valgustus. Ning kõik, kes on seda kogenud, ütlevad ühte ja sama: selles kogemuses on täielik inimlike kannatuste lõpp. Kõik kannatused põhinevad illusioonil, et inimene on keskkonnas eraldiseisev üksus. Aga kui inimene kogeb, et kõik on energia ning keha ja mõistus on lihtsalt selle energia ajutine kehastus, siis on lihtne aktsepteerida isegi keha surma, sest “mina olen energia, mis on alati jääv”.

 

Valgustuse teadus

Selle kogemuse järel kaotaksid igasuguse võimu ka need hääled peas, mis ütlevad, et pean rohkem tegema selleks, et õnnelik olla. Kõigist elusituatsioonidest saab mäng. Me oleme seda kindlasti kõik kogenud, kui olime lapsed ja unustasime ennast mängima, nii et kogu muu maailm meie jaoks hajus. Me polnud õppinud planeerima – ainult käesolev hetk oli oluline. Usun, et see kogemus on nii oluline, et iga religioon oma põhiõpetuste kaudu püüab meid selles veenda. Kui see suudab lõpetada kõik inimlikud kannatused, siis peaks see olema kõige olulisem asi, mida teaduses uurida.

Kui vaatleme munki ja nunnasid, kes on tuhandeid tunde palvetanud ja mediteerinud, siis näeme olulisi muutusi nende aju ehituses, suur hulk aju närviühendusi on oma konfiguratsiooni muutnud. Lisaks sellele mõõdetavale muutusele kirjeldavad inimesed selle juures lõpmatut kõigega ühena olemise tunnet. Valgustumise teadus peaks uurima iidseid palve ja meditatsiooni tehnikaid, et aru saada, mis peab inimese ajus täpselt muutuma, et inimene suudaks ennast kogeda energiakogumina. Milline oleks maailm, kui igaüks meist võiks tunda ennast täieliku, tervikliku ja kõigega ühenduses olevana?

Kui sa lased lahti individuaalsest ellujäämisinstinktist, siis muutuvad kõik sinu prioriteedid, kuna näed tervet maailma enda kehana. Nähes teiste kannatusi oma kannatustena, tahad aidata. Milline võim oleks inimesel maailma muutmiseks, kui ta suudaks panna kogu maailma prioriteedid enda omadest ettepoole isegi sel juhul, kui maailma paremaks muutmise käigus nad ise hukkuksid. Mis oleks, kui kõik seitse miljardit inimest oleks valmis seda tegema… Võib-olla ainuke, mis takistab meil maailma probleeme lahendamast, on pidev vale mõttelaad, et oleme maailmast eraldiseisvad.

 

Kuula ja vaata Jeff Liebermani TEDx kõnet.

 

Lisaallikad: ABE, Wikipedia

Foto: Vebidoo

 

Toimetas Katrin Suik