Tom Valsberg: Oled sa mesilane või porikärbes?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

2. detsember 2013 kell 20:20



Tom Sedona ArizonaMuusik ja maailmarändur Tom Valsberg arutleb Linnateatri etendusest “Kassirabal” šokeerituna teemal, kuidas see, mida me vaatame ja tarbime, mõjutab meie elu ja teadvust.

 

Käisin vaatamas Linnateatri etendust “Kassirabal”, mis lõppes sellega, et lapsepõlves hingelise trauma saanud karismaatiline preili Swan paneb põlema oma maja, valab bensiiniga üle karja vasikaid ja lõikab kõri läbi oma seitsmeaastasel tütrel. Seejärel tuleb kummitus ja lõikab kõri läbi ka temal. Ei saa muidugi mainimata jätta, et varem selle etenduse käigus oli preili kõri läbi lõiganud ka oma heatahtlikul vennal. Tõeline teatrielamus, eks! Lavastaja ja näitlejad võivad rahul olla, sest etendus sai paarisadat inimest “hingeliselt liigutada”, aga kas see liigutus oli samm ilusa elu poole, kus kõik on võimalik või destruktiivsete mõttemustrite poole, kus kõik olenemata heast tahtest totaalselt untsu läheb? Noh aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

 

Valgus tunneli lõpus on läheneva rongi tuli

Peale seda morbiidselt depressiivset elamust tulid mulle meelde sellised eesti filmid nagu “Vasaku jala reede”, “Sügisball”, kus Taavi Eelma mängitud tegelane peksab Raivo. E Tamme tegelaskuju näo ilma suurema põhjuseta veretombuks, ning Ilmar Raagi film “Klass”, kus tagakiusatud koolipoisid oma kaaslasi püssiga maha kõmmutavad. Lisagem siia veel muud avalikult meieni jõudvad sõnumid: Õhtulehe pealkirjad, kuidas keegi kedagi pussitas, pood külastajatele peale varises või maja koos perega maha põles ning kirsiks tordile Pöffi filmid, kus peategelasteks on näiteks nekrofiil, kes veedab intiimseid hetki enesetapu teinud naistega ja milles saame kaasa elada üksteist tulistavatele tänavalastele või narkodiileritest jalgpalluritele.

Ma saan aru, et ilmselt on mõned neist üllitistest lihtsalt kunstniku sisemaailma väljendused ja igal inimesel on õigus end väljendada. Mõistan ka seda, et negatiivne ja šokeeriv müüb ning sellega saab võita tähelepanu. Proovin aru saada ka sellest, et mõne depressiivse filmi taga on heatahtlik moraal, mis proovib inimesi õpetada. Küll aga tundub, et kõik negatiivseid uudiseid tootvad ajakirjanikud ning masendavate filmide ja lavastuste loojad pole aru saanud ühest kõige elementaarsemast elu seaduspärasusest: see, millele me tähelepane pöörame, see meie elus ka kasvab ja suureneb. Kas tõesti on inimesi, kes ei usu, et see, millest me kõige enam mõtleme ja heietame, mida vaatame ja arutame, seda me oma ellu ka toome ja loome? Muretsevad inimesed suplevad muserduses ja kardavad, et isegi valgus tunneli lõpus on läheneva rongi tuli. Kõigele positiivsele tähelepanu pööravatel ja tänulikel inimestel jällegi hakkab kõik järjest enam sujuma. Kas tõesti on see uudis?

 

Inimeste loomuses on käituda halvasti?

Etendus “Kassirabal” näitab meile luubiga läbi ropendamise ja konfliktide ühte masendavat eluseika, jättes publiku lõpetuseks õõvastavasse õudusesse. Teatritegijad võtavad meie aju ja südame ning viivad suplema laipadest kubisevasse solgijärve – vaadake ise, kuidas välja ujute! Eesti inimeste talvine sombune tuju ja ilm on niigi masendavad, miks me siis segame sellesse morjendavasse suppi veel lisaks mõrusid maitseaineid, mis panevad meid veelgi tugevamalt lootusetuse vibratsioonil võnkuma? Ehk panevad napsugi võtma, et see kõik ununeks?

“Aga negatiivsus ja masendavad saatused on osa elust, see on osa tõest, mida ei tohi varjata!” väidavad kibestunud kunstnikud ja depressiivset vaatemängu armastavad lavastajad. Jah, tõepoolest, kuskil on kindlasti selliseid masendavaid elusid, lootusetuid olukordi ja sogaseid solgijärvi, aga kas meile tõepoolest tuleb kasuks, kui me päevast päeva selles negatiivses energias supleme ja seda korduvalt kogedes seda ka elus esile kutsume? Kas tõesti on vaja maailma kurapoole väljaheiteid ikka ja jälle uurida ja nuusutada, enne kui saame edasi liikuda ja lendu tõusta?

Paljud inimesed saavad tundideks stressi ja muserdava tunde ülemuse käratavast sõnast, solvavana tunduvast Facebooki kommentaarist ja ärritusest liiklusummikus. Kas tõesti mõjub see kuidagi tervendavalt, kui vaatame sinna otsa veel dramaatilisi etendusi, õudseid filme ja negatiivseid uudiseid?

Näidendi “Kassirabal” autor Marina Carr, suur “eeskuju”, keda teatrimaailmas taevani kiidetakse, on öelnud: “Julgen väita, et meie kõigi loomuses on käituda halvasti.” No, kas pole see imeline seeme, mida tema üllitiste kaudu üle kogu maailma levitada ja inimeste teadvusesse istutada: uskumus, et meie kõigi loomuses on käituda halvasti…

 

Negatiivne toode valmib tarbija tellimuse peale

Meedia toodab negatiivseid uudiseid, sest meediafirma omanike põhieesmärk on teenida raha ja neil on täiesti savi, mida müües raha sisse tuleb, peaasi, et tuleb. Kuni rahvas ostab ja tarbib negatiivset uudist, seni seda ka pakutakse. Samamoodi on supermarketites müüdava söögiga. Poekettide omanike peaeesmärk on teenida raha ja kuni inimesed on endiselt nõus ostma säilitusaineid, maitsetugevdajaid, antibiootikume, aspartaami ja taimekaitsemürke täis olevaid toite, siis seda meile ka pakutakse. Ma saan aru, et selle taga on ühelt poolt firmaomanike rahahimu ja teiselt poolt tarbija rumalus ning lugupidamatus oma teadvuse ja keha vastu, ja leian siit isegi mingi paratamatu loogika.

Aga miks näidatakse Eestis, kus on niigi palju pimedaid öid ja kehva ilma, veel nii palju depressiivseid filme ja meid negatiivselt häälestavat kunsti? Näen selles tegijate vastutustundetust ja mõistmatust selles suhtes, et sarnane tõmbab ligi sarnast. Kas on tegu kunstnike ja näitekirjanike eneseväljendusega, mida peab kuidagiviisi austama ja kiitma? Kas te tõesti usute, et nendes muserdavates lugudes peitub vaatajatele mingi produktiivne lohutus, kahjurõõm, et kellelgi läheb kuskil veel halvemini kui meil? Või pole kunstnikele lihtsalt veel koitnud, et näidates muserdust, loome muserdust juurde?

 

Energy flows where attention goes*

Kui ma kutsuksin rahva kokku, hakkaksin pidama järjekordset loengut küüditamisest ja sellest, kuidas eestlasi on aastatuhandeid tagakiusatud, kas see muudaks meie elukvaliteedi ja õnneindeksi siis paremaks või halvemaks? Kui me hakkaksime koos laulma massiliselt viha, armukadeduse ja nutulaule (põhjuse leiab alati), kuidas see mõjuks meie lastele? Kui me näitame filme ja teatritükke nagu “Kassirabal”, kus olenemata inimeste heatahtlikkusest ja kusagil sisimas pesitsevast armastusest lõpeb kõik nii halvasti kui vähegi võimalik, siis mis juhtub nende inimeste teadvuses, kes seda emotsionaalselt läbi elavad? Me sõna otseses mõttes häälestame publiku tähelepanu, tema sisemise raadiokanali ilu, armastuse ning selguse kanalist depressiivsuse, lootusetuse ja masenduse kanalile.

Kui ma aga kutsuksin inimesed kokku ja räägiksin neile imelisi lugusid, kuidas kõik on võimalik… Näitaksin filme, kus olenemata negatiivsetest asjaoludest leiab peategelane oma õnne ja enesearmastuse ning muudab oma usuga oma elu positiivseks… Laulaks laule, mis tekitavad ühtsustunnet, andestamist ja probleemidest lahtilaskmist… Kas me siis mitte ei tegeleks vastupidisega – enese häälestamisega destruktiivsetelt kvaliteetidelt ja mõttemustritelt produktiivsetele ja inspireerivatele?

 

Nii, lapsed, tõstame käed, kes soovib oma ellu juurde masendust!

Vaevalt et keegi tõstaks käe, kui keegi küsiks sellise küsimuse, isegi need teatritegijad mitte, aga ometigi näitame ja toodame me kunsti, näidendeid ja filme, mis seda teevad. Peaasi, et tükk võidaks tähelepanu ja oleks efektne, kasvõi vägivalla ja depressiivsuse kaudu, olenemata sellest, kas näidatuga propageeritakse elutervet või ängistavat mõttelaadi. Kallid sõbrad, me kõik oleme elus kogenud piisavalt draamat! Me ei pea lisaks sellele, mis reaalselt vasakule läheb, veel lisaks häda lähemalt uurima ja seeläbi esile kutsuma. Me võime selle depressiivse maitsega nätsust lihtsalt keelduda ja hammustada peale midagi tervislikku ja maitsvat.

 

Alateadvuse kõvaketast tuleks puhastada, mitte sinna õudusi salvestada

Kõrgevererõhu haiguste spetsialist George Barkis ja professor Bruce McEwen on viinud läbi mitmeid uurimusi, millest selgub, kuidas vägivalla- ja õudusfilmid, seebiooperid ning kõik dramaatiline silmade ja kõrvade kaudu tajutav aktiveerib meie lapsepõlvetraumasid, ärritab meid vahel isegi mitmeks päevaks, kõrgendab vererõhku, jätab minitraumasid meie alateadvusesse ning sellised kogemused mõjutavad ka meie unenägusid. Meie ajus toimivad mehhanismid hakkavad pärast radikaalselt raputavat emotsionaalset kogemust meenutama (olgu see päris elus või filmis) sarnase tundega olukordi ehk me nagu kaevaks oma tagaaiast välja luukeresid ja meenutaks vanu traumasid ikka ja jälle.

Mõned aastad tagasi olin Vipassanā meditatsioonilaagris, mida nimetatakse meie alateadvuse pesumasinaks. Sellel konkreetsel kursusel veedetakse kümme päeva vaikuses ja mediteerides. Peaaegu kõik osalejad hakkavad kursuse lõpupoole kogema midagi kummalist: meie alateadvusest hakkab esile kerkima sinna salvestunud jama, millest me üldse teadlik ei ole, aga mis meid tegelikult igapäevaselt mõjutab. Kuidas on muidu võimalik, et minu peas jooksid selgelt reklaamid: Dosia, Delma ja autokaubad Ravorist… Ma kuulsin selgelt oma peas Üllar Jörbergi ja Sal-Salleri laule koos sõnadega (mida ma teadlikult pole kunagi kuulanudki) ja eelkõige nägin lõike kõikvõimalikest õudusfilmidest ja mind emotsionaalselt raputanud olukordadest. Võin täiesti veendunult väita nagu ka teadlased, nagu ka budistid, et kui me tarbime oma silmade ja kõrvadega õudusi ja valulikku draamat, siis need salvestuvad kuskile meie ajusoppidesse. Kas meie pea on prügikast?

 

Eluterve egoism

Kas ma nüüd väidan, et me peakski elu vaatama kogu aeg läbi lillede ja kõigest negatiivsest eemale hoidma, sest negatiivne mürgitab meie sisemaailma? No, kui päris aus olla, siis austades oma keha ja vaimu, oleks see kõige targem tegu küll. No vähemalt võiksime mitte rohkem kui 5% ajast vaadata seda, mis on halvasti ja 95% keskenduda positiivsele, sest see, millele me tähelepanu suuname, suureneb. Olen täiesti nõus Charlie Chapliniga, kes ütles: “Kui ma hakkasin ennast armastama, hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale. Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks” – täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

 

“Yesterday” ja “Imagine” peavad käima käsikäes.

Vahel on oluline õpetamise eesmärgil näidata ka elu tumedat poolt ehk juhatada inimesed korraks “sohu” sookollide ja pahade mõtete keskele, et avada nende silmi teisele vaatenurgale. Kui see on tehnika, mille kaudu me inimesi õpetada proovime, siis on iga lavastaja, muusiku, filmitegija ülesandeks publik sealt sohust ka välja juhatada, mitte jätma nad pärast kogetut masendusse justkui hõigates: noh, arvad veel, et elu on ilus või! Tõde on karm ja valus! Kes kannatab, see kaua elab! Noh, mine nüüd veel soojast teatrist välja külma vihma kätte ka ja vaata, mis sa oma eluga peale hakkad!

Biitlitel on kaks väga kuulsat laulu. “Yesterday”, mis räägib sellest, et eile oli parem ja täna on kõik pekkis, pakkudes omamoodi lohutust, ja “Imagine”, mis unistab rahulolu ja harmooniat täis tulevikust, kus pole konflikte ja sõdu, andes meie tulevikule lootuse. Leian, et kui me laulame publikule laulu, et täna on kõik pekkis ja pole hullu, nagu “Yesterday”, siis peame me ilmtingimata laulma neile sinna otsa ka ilusast tulevikust, uutest võimalustest ja lootusest, sest muidu nad jäävadki negatiivse mõttelaadi foonile. Vaid mõned eriti eluterved inimesed on nagu parun von Münchausenid, kes end ise kraedpidi soost välja tirivad, teised jäävad sinna lihtsalt hulpima.

No nii. Ei saa väita, et see kirjatükk siin oleks just positiivne. Ta näitab teravalt ühte vaatenurka, mis on seotud muusikute, ajakirjanike, filmitegijate ja näitekirjanike vastutusega nende publiku ees. Eelkõige selle ees, millisesse meeleseisundisse kogetu publiku jätab. Küsimus on, kas selliste teoste tagajärg on inspireeritud publik, kellel on palju häid mõtteid, kuidas enda ja teiste elu paremaks muuta või masenduses publikle negatiivsed mõttemustrid võimendusid ja pettumus elus suureneb veelgi?

Mõni võib isegi öelda, et see tekst siin on kriitiline, terav ja irooniline, aga see artikkel lõpeb naljaka looga mesilasest ja porikärbsest ning pakub peale probleemi näitamise ka lahendust. Vähemalt ühte võimalikest.

 

Miks ma peaksin oma harjumusi muutma?

Kord elas mesilane. Ta oli õnnelik ja lendas iga päev ringi lillelt lillele, maitstes parimate õite kõige magusamat nektarit ning nautis päevast päeva ilu ja armastust. Mesilasel oli ka nõbu, kelleks oli porikärbes ja porikärbsele meeldis kõige rohkem istuda päevad läbi junnide otsas ja püherdada soojas sitas.

Mesilasele ei mahtunud pähe, kuidas porikärbes võib päevad läbi veeta ühe junni otsas ja magada maha kogu selle ilu, mida maailmal on pakkuda. “Kallis nõbu, tule minuga kaasa, ma näitan sulle, kuidas maitseb kõige magusam nektar – kui sa oled seda maitsnud, siis pärast ei taha sa enam siin istuda!” kutsus ta. Kärbes aga vastas nagu alati: “No kas sa siis aru ei saa, mind ei huvita sinu lilled, mul on siin sita sees väga hea ja olen sellega rahul, mis mul on. Mine ära, jäta mind rahule!” Mesilane aga käis sügavast kaastundest sugulase vastu järjekindlalt iga päev kärbest meelitamas! Ikka ja jälle! “Kallis porikärbes, tule minuga ainult ühe korra kaasa ja ma ei tüüta sind enam,” palus ta. Kärbse kannatus katkes ja ta ütles: “Olgu! Ma tulen, aga ainult ühe korra, ja siis jätad mu rahule.”

Mesilane läks nüüd põnevust täis ja palus porikärbsel talle järgneda. Nad lendasid üle põldude tohutult ilusa roosiaiani ja mesilane valis kõige ilusama ja magusama õie ning palus porikärbsel sinna istuda. Mesilane küsis: “Noh! Kas tunned seda aroomi! Seda magusat lillenektarit!? Porikärbes kehitas õlgu, nuusutas korra ja ütles, ei tunne… “Ma tunnen ainult sitahaisu!” teatas ta. Mesilane avastas, et tõepoolest, porikärbes oli üleni kakane ja nad lendasid koos jõe äärde, et kärbes puhtaks pesta. Peale pesemist tundis kärbes ennast palju kergemana ja ka lennata oli palju mõnusam. Nad lendasid koos, kuni mesilane leidis kõige, kõige ilusama lootoseõie ning palus kärbsel sinna istuda. Kärbes istuski ja seekord polnud enam pääsu…

Ta tundis elu magusat lõhna, joobus lille nektarist, ta nägi kogu lilleaasa tervikuna ja iseennast selle täiusliku osana ja hakkas naerma, sest sai aru, kui ajuvaba oli istuda terve elu sitahunnikus. Mesilane mõistis, et kärbes on nüüd leidnud ilu ja jättis ta õiele istuma. Tuli öö, lootoseõis sulgus ning kärbes magas oma elu kõige ilusama une. Varahommikul tulid mungad, et templisse lilli korjata ning nad võtsid endaga kaasa ka õie porikärbsega. Seesama õis, kus kärbes parasjagu sees istus, oli kõige ilusam kõigist õitest ning see asetati templisse suure õpetaja Buda kätele. Porikärbes mõtles: näe, on alles elu, eile istusin junnil, aga täna olen täies rahus kõige ilusamal lootoseõiel valgustunud õpetaja süles. Elu on imeline!

Peagi oli aeg uusi õisi otsima minna ja templist ära lennates nägi porikärbes aia ääres värsket lehmakooki. Mmmm… kui nostalgiline… läheks prooviks korra veel sinna istuda… või mitte?

porika_rpsed

 

Oled sa mesilane või porikärbes?

Vaat selles ongi kõige suurem küsimus. Sina, kes sa oled kindlasti omal moel juba kõige magusamat nektarit maitsnud, ilu näinud, usaldust tunnetanud, armastust kogenud, sina saad nüüd teadlikult valida, kas lendad edaspidi ainult õielt õiele või maandud vanast harjumusest vahel ka junnile. Oled jälle haisuga koos, unustad iseennast ja ei tunne enam ilu lõhnu ega maitseid. Matsutad mõnuga kiirtoitu, negatiivseid uudiseid, seebioopereid, depressiivseid teatritükke, õudukaid ja reklaame?

Tundub, et mõned eestlased on valinud olla porikärbsed. Nad meelitavad ka teisi enda leitud junnide peale püherdama ning tunnevad sellest isegi mõnu. Neil on ju vaja teistelt kinnitust, et negatiivne mõttelaad on õigustatud.

Teised on nagu mesilased. Nad valivad teadlikult, mida nad tarbivad, mida nad loovad ja valivad hoolikalt ainult kõige ilusamat. Kuigi junne leidub endiselt siin ja seal, otsib mesilane järjekindlalt lootuse ja inspiratsiooni õisi ja ei lepi enam vähemaga.

Kumb sa siis oled, mesilane või porikärbes?

 

Tom Valsberg

Fotod: erakogu

 

* Sinu energia liigub sinna, kus on su tähelepanu