Esindusdemokraatia müüdist, 3.osa: kuidas sellega toime tulla

9. mai 2015 kell 12:23



jaanus-raimJätkame kolmanda osaga arvamusartiklist, kus esindusdemokraatia müüdi harutab lahti matemaatik ja poliitika analüütik Jaanus Raim. Esimest osa saad lugeda siit ja teist osa, kus Raim pakub välja ka mitmeid vägagi teostatavaid lahendusi, saad lugeda siit.

 

Inimene ei liitu Universumiga, kuni tal on millegi muuga liituda; neil, kes said osaleda mõne õitsva Kreeka linnriigi elus, olid paremad liitumisvõimalused… (T.S.Eliot)

 

Esindusdemokraatia müüt on praegu elujõuline, seda usutakse ja selles ei kahtle peaaegu keegi. Kui mul ei ole piisavalt kapitali, siis jään ma valimistel jätkuvalt ilma poliitilise otsustusõiguseta. Kogu otsustusõiguse omandavad suure kapitali omanikud ja see on enamuse minu kaasaegsete silmis legitiimne ja õiglane – just nii see peabki olema.

Kuna minul on vähem kapitali, siis pean ma ühiskonnaliikmete arvates kuuletuma suure kapitali omanike käskudele, kes on selle privileegi saanud seeläbi, et nad omandasid kapitali abil valijate toetuse. Nemad on seadusest kõrgemal ja käsutavad seda. Mina olen seadusest madalamal ja pean inimeste arvates sellele alluma. Ma olen teiste inimestega selles eriarvamusel. Ja siis?!

Muidugi kasutan ma iga võimalust oma kapitali suurendamiseks, aga need võimalused võivad kanda vilja alles tulevikus. Täna olen ma aga olukorras, kus mul tuleb teiste inimeste arvates suure kapitali omanike käskudele alistuda. Kuna mu kaasaegsed ei ole enda jaoks läbi mõtelnud seda, et valimistel minu (kui mitte suure kapitaliga inimese) jaoks sisuline valik puudub, siis arvavad nad, et olen selle alistumise ise vabatahtlikult valinud.

Ivar Tröneri sõnutsi on esindusdemokraatlik valimine samaväärne olukorraga, kus teekäijat ümbritsevad röövlid annavad talle “valida“, millisele konkreetsele röövlile oma rahakott loovutada. “Esindusdemokraatia“ eksituse tuum seisneb selles, et tänu võimalusele valida mitme röövli vahel loetakse hääle (kui poliitilise otsustusõiguse omandamise potentsiaali) äraandmine vabatahtlikuks. Sellele näilisele vabatahtlikkusele toetubki “esindusdemokraatia“ legitiimsus. Ülemklass jagab rahvale valijahäälte näol välja otsustusõiguse potentsiaalid ning kogub need enamiku inimeste eliidiusule (see inimeste eliidiusk on ülemklassile hästi teada!),tuginedes kõigilt taas garanteeritult kokku.

Väärib rõhutamist, et valijahääle puhul on tegemist üksnes otsustusõiguse potentsiaaliga, mitte otsustusõiguse enesega, ja just selle asjaolu tõttu on teda ka nii kerge röövida ehk ära korjata – samal põhjusel, nagu on inimeselt palju kergem ära võtta relva osa kui relva ennast. Liiskhääletamise Klubi eesmärgiks on panna algselt erinevate inimeste käes olevatest paljudest üksikutest relvaosadest enne nende ärakorjamist kokku relv ühe klubiliikme jaoks. Liiskhääletamine on katse röövlile üleandmise asemel enda käes olev relvaosa maha poetada, et selle võiks leida keegi mitte-röövel, kellel see relvaosa tervikliku relva kokkupanemiseks veel puudu oli.

bac1

 

Nagu näeme, on esindusdemokraatia näol tegemist üsna keskpärase keerukusastmega mustkunstitrikiga, mille tehnikast arusaamine ei tohiks olla üle mõistuse keeruline. Hea tahtmise korral peaks esindusdemokraatia olemuse mõistmine olema inimestele jõukohane. Häda on aga selles, et suurem osa inimesi pole olukorra mõistmisest ja selgest väljendamisest huvitatudki. Hoolimata sõna “demokraatia“ pidevast kordamisest ja sõnades ülistamisest ei ole valdav enamik ühiskonnaliikmeid demokraatiast huvitatud ega toeta teda.

Idee inimeste võrdväärsusest (kui demokraatia põhiline alus ja õigustus) on praegustele inimestele võõras: iseäranis perekonnast suuremate gruppide kohta rakendatuna. Usutakse, et mõned ühiskonnaliikmed on paremad ja väärtuslikumad kui teised ning et nendele peab kuuluma ka kogu otsustusõigus. Peatähelepanu on suunatud nende paremate inimeste väljaselekteerimisele. Viimast kinnitab ka Liiskhääletamise Klubide üliväike populaarsus.

Seega ei ole demokraatia puudumine nende jaoks probleem.

Kuidas selle olukorraga siin ja praegu toime tulla? Kuidas kõigele sellele tähendus leida?

Olen vähese kapitaliga inimese elu elanud 40 aastat ning kogu selle aja on mind vähemal või rohkemal määral painanud süü ja kahetsus.

 

Tunnen end süüdi

Praeguse inimkultuuri üheks alustalaks ja oluliseks koostisosaks on oma liikmetes süütunde tekitamine. Samuti on siin kujundatud kindlaks ja mittevaidlustatavaks seoseks, et kes on süüdi, seda tuleb karistada. Keda on karistatud, see kahetseb, et süüdi jäi. Praeguste inimeste üheks suuremaks hirmuks on hirm süüdiolemise ees (nii teiste kui ka iseenese silmis).

Süüdi jääd siis, kui pole teinud kõike ja nii nagu peab. Minu süütunne tuleneb sellest, et ma ei ole enda arvates teinud piisavalt palju selleks, et röövlitele vastu hakata.

Kui koolis poisid mu taskud puhtaks tegid, siis küsis direktor sellest teada saades, et miks ta laseb endalt ära võtta. Sellise suhtumise kohaselt oleks nagu iga röövimine vabatahtlik ja alateadvuse tasandil olen ka mina sellise suhtumise vähemalt osaliselt üle võtnud: sunniviisilisust ei olegi olemas, järelikult ei ole ka tõelist röövimist olemas; kui mind röövitakse, siis olen oma raha vabatahtlikult röövlitele loovutanud. Kes on süüdi röövlitele mitteeduka vastuhakkamise eest, see on võtnud vabatahtlikult vastu karistuse oma rahast ilmajäämise näol.

Mind kummitab idee, et mul oleks olnud võimalus mandaati mitte ära anda. Kuidas? Pikemas vaates kapitali kogumisega (millele tänavaröövlite puhul vastavad karate-õpingud). Lühikeses vaates ehk hetkes valimiste saboteerimisega (millele tänavaröövlite puhul vastab röövli käsu täitmatajätmine): võin panna ennast valimisjaoskonna ees põlema, kaelas metallist silt, millele on graveeritud sõnad “Mina ei soovi oma poliitilist otsustusõigust loovutada“. Tänavaröövlite ees võin ma ennast pikali visata, noa otsa viskuda, lihtsalt mitte raha röövlitele oma käega anda – siis peavad nad selle ise minu taskust ära võtma ja äkki nad ei leia mind kobades seda üles…

Jah: rikkaks saamine või terrorism. Et tuleb valida üks kahest ja sellele alati kindlaks jääda, sest kui sa oled läbi torgatud, siis enam karated ei õpi. Kui istud võimudele vastuhakkamise pärast kinni kirstus, haiglas või vanglas, siis enam raha ega mainet ei kogu.

Terrorism on see, kui sa ei anna rahakotti oma käega röövlile ära, kuigi oled tast nõrgem (kuritegu on see, kui nõrgem püüab võtta tugevamalt või mitte anda temale oma osa). Rikkaks, suure kapitali omanikuks saamine on see, et sa võid ise röövliks hakata ega pea enam ise röövlile andma. Röövel = tugevam.

Mul on hirm, et olen mõlemaks– nii terroristiks kui ka rikkaks saamiseks – liiga nõrk. Ma tunnen selle nõrkuse pärast süüd. Võib-olla olen ma selle süüga ära teeninud karistuse. Võib-olla ma olengi selle alistumise (karistuse) ise vabatahtlikult valinud?

Süü on olla nõrgem.

 

Süü ületamine

Süütunde ületamine on esindusdemokraatia müüdiga toimetulemise esimene, asendamatu ja võib-olla olulisim samm. Seda tegemata jättes hakkangi ennast pidama nõrgaks orjaks, kes vääribki karistusena igasugusest poliitilisest otsustusõigusest ilmaolemist.

Süütunde ületamine algab süütunde olemasolu tunnistamisest, omaksvõtmisest. Süütunne on olemas ja võib-olla inimese kui vaimuhaige looma puhul paratamatu – see on meie keskkonna, kasvatuse ja geneetilise pärandi ühisprodukt. Süütunde olemuse kohta saame palju teavet oma unenägudest. Olen tähele pannud, et unenägudesse ei ilmu midagi ebaolulist, vaid ikka see, mis minu alateadvuses mõjukal kohal. Saame asuda oma süütunnet vaatlema ja jälgima.

Vaatan oma süütunnet. Vaatan hinnanguteta. Ma ei otsusta, et ta on hea või halb. Piibli muinaslugu hea ja halva tundmise puu viljade söömisest ning seetõttu põrgusse langemisest on mu meelest väga tabav selles mõttes, et inimeste, kogu inimkonna vaimuhaigus algab surmkindlate otsuste vastuvõtmisest selle kohta, mis on hea ja mis on halb. Kõigepealt teeb iga inimene sellised otsused isikliku hea ja halva osas (mis on hea ja halb temale isiklikult) ning siis laiendab neid ka teistele (mis on hea ja halb maailmale, inimkonnale, sellele või teisele konkreetsele üksikisikule jne). Inimkonna üldine vaimuhaigus seisneb rahulolematuses elu ja maailmaga ning suutmatuses võtta ja nautida elu sellisena, nagu ta on. Selle haiguse tulemuseks on terve müriaad ravivõtteid (ehk inimlikke nn saavutusi), mis aga pakuvad piinale parimal juhul vaid ajutist leevendust. Ta põhineb kujutlusel enda tarkusest. Kui arvad teadvat tulevikku, siis kaob võime nautida olevikku.

 

Loogikat ülehindamata

Ma arutlen, et kui iga tagajärg, mida ma oleksin mingi minevikutegevusega saanud vältida, oleks seetõttu minu poolt vastu võetud vabatahtlikult, siis ei saakski sunniviisilisust kunagi olemas olla. Sest mis oleks siis sel juhul sunniviisiline? Isegi oma surma saaksin ma vältida sündimata jätmisega. Alati on olemas mitu valikut. Järelikult senikaua, kuni eeldame maailmas sunniviisilisuse kui sellise võimalikkust, ei tähenda valikute olemasolu veel automaatselt vabatahtlikkust – vahel on alternatiivsed valikuvõimalused lihtsalt väga halvad. Sunniviisilisus on olendi asetamine olukorda, kus talle on kättesaadavad vaid halvad valikud. Minu valikud röövlite ees on halvad ning järelikult ei saa ma ennast süüdistada neile vabatahtlikus annetamises. Mul ei ole mingit loogilist põhjust tunda süütunnet. Nii tähistaksin ma oma võitu süütunde üle ja teeksin sellega oma kõige rängema eksimuse…Sest süütunde jõud ei põhine mitte loogilisel arutlusel, vaid – nagu kõik muudki tundmused – sügaval alateadvuses, mille saladused on arutleva mõistuse eest varjatud.

Veelgi enam: süütunde peamine jõud tulenebki sellest, et ma teda eitan ja loogika abil ületatuks, olematuks arvan. Mina arvan, et teda ei ole ja tema saab vabalt tegutseda. Nn valgustusajastuga kaasnenud loogilise mõistuse ülehindamine on viinud tundmused (sh süütunde) põranda alla ning andnud neile sellega inimeste üle senisest veelgi suurema mõjuvõimu. Sest psüühika ei kuula loogikat ning igasugused mõistuslikud arutlused on tema jaoks tühised.

Süütunne on ja tõenäoliselt ka jääb veel pikaks ajaks, sest inimeste psüühika toimimise mehhanismi on olemasoleva kultuuri poolt programmeeritud seos: nõrgem olemine, teistele jõu (kapitali) poolest alla jäämine tekitab süütunnet. See ei ole loogiline, see lihtsalt on praegu nõnda. Paradoksaalselt saab süü tegelik ületamine toimuda vaid tema omaksvõtmise kaudu, et võiksime teda aeg-ajalt ka nautida kui väga seksikat nähtust praeguse inimkonna üleüldises sado-maso mängus.

 

Süütundega käsikäes

Kui liigun oma süütundega sõbralikult käsikäes teda tunnistades ja võimalust mööda nautides (à la “ma olen seksikas ori“), ilma talle hinnangut andmata, siis on tal jätkuvalt oluline mõjuvõim minu psüühika üle, kuid see mõjuvõim ei ole enam absoluutne. Lisaks süütundele mahub minu ellu ka palju muud, sealhulgas teadlik tegelemine esindusdemokraatia müüdiga. Hästiteadvustatud süütunne on mulle esindusdemokraatia müüdiga toimetulemisel isegi mõneti abiks, kuna võimaldab mõista oma kaasaegseid ning nende suhet selle müüdiga.

Nüüd, kui olen oma süüga sõbrunenud, saame koos taas pöörata pilgud esindusdemokraatia müüdi välise külje poole. Ma ei saa täna muuta oma olukorda välise võimu suhtes, aga ma saan hoiduda suure kapitaliga inimeste käskude täitmisest niivõrd, kuivõrd ma oskan seda sõnakuulmatust teiste inimeste eest varjata. Ma olen saanud teadlikuks, et elu peremeeste “õigus“ minu varale ja elule on täpselt samasugune nagu tänavaröövlitegi õigus – see on tugevama õigus nõrgema üle koos kõige sellega kaasnevaga. See teadlikkus annab mulle sisemise vabaduse nende käskudest võimalusel mööda hiilida. Seega piirdub röövlite saak vaid mul hetkel kaasas oleva rahaga – ma ei pea neile südametunnistuse sunnil järele viima oma ülejäänud varandust. Kunagi avaldas üks kõrge maksuametnik oma hämmeldust selle üle, et keegi riigialam oli julgenud talle otse näkku valetada…Kindlasti oli ka too alluv oma süütundega sõbraks saanud.

Ma saan parandada teiste väiksema kapitaliga inimeste olukorda seeläbi, et muudan otsustusõiguse vähem sõltuvaks kapitalist: liiskhääletamise ja minu kapitali suurenedes ka Liiskhääletamise Klubide kaudu. Ma saan oma teguviisi põhjendada ka teistele hingelt demokraatidele (saan neile seletada lahti esindusdemokraatia mustkunstitriki). Oma süütundega leppimine muudab mind erksamaks nii esindusdemokraatia mustkunstitriki läbinägemisel kui ka selle mõjude leevendamisel (võimumeeste käskude täitmisest kõrvalehiilimisel).

 

Tähenduse otsimine

Kui kedagi röövitakse, siis on röövlil reeglina hea tunne ja röövitaval väga sant tunne. Mina olen esindusdemokraatia müüdi elujõulisuse ja oma kapitali vähesuse koosmõju tõttu röövitava rollis ning mul on seetõttu halb olla. Kuid ühtlasi toimub minuga ka väga huvitav muutus. Kui jään elu peremeeste kasuks pidevalt ilma oma poliitilisest otsustusõigusest – aasta aasta järel, kümnend kümnendi järel –, siis kaob minust pikkamööda ära enda teistest olenditest eraldiseisvaks pidamise tunne.

Laste vaimuhaigeteks treenimise (ehk nn kasvatuse) üheks peamiseks meetodiks on nende pidev võrdlemine teistega. See võrdlemine paneb muretsema, kuidas ma näen välja teiste inimestega võrreldes: kas ma olen neist parem või halvem? Kas ma olen neist väärtuslikum või väärtusetum? Edaspidi kujuneb pidevast teistega võrdlemisest inimese peamine elusisu. Selle võrdlemise eelduseks ja ka tagajärjeks on enda tajumine teistest eraldiseisvana (à la “mina olen mina ja tema on tema ning nii see jääb alatiseks“) ehk ego olemasolu. Ego kui Universumist põhimõttelise ja alatise lahusoleku kujutlus.

Tunnen, et esindusdemokraatia müüdi elujõulisus mõjub mu egole hävitavalt. Vähenevad edevus, ülbus ja soov end teistega võrrelda. Sest mida sa ikka võrdled, kui tulemus on juba ette teada: 1988. a 0 mandaati, 1989. a 0 mandaati, 1990. a 0 mandaati, 1992. a 0 mandaati, 1993. a 0 mandaati, 1995. a 0 mandaati, 1996. a 0 mandaati, 1999. a 2 korda 0 mandaati, 2002. a 0 mandaati, 2003. a 0 mandaati, 2004. a 0 mandaati, 2005. a 0 mandaati, 2007. a 0 mandaati, 2009. a 2 korda 0 mandaati, 2011. a 0 mandaati, 2013. a 0 mandaati, 2014. a 0 mandaati, 2015. a 0 mandaati, 2017. a 0 mandaati, 2019. a 2 korda 0 mandaati, 2021. a 0 mandaati, 2023. a 0 mandaati, 2024. a 0 mandaati, 2025. a 0 mandaati, 2027. a 0 mandaati, 2029. a 2 korda 0 mandaati, 2031. a 0 mandaati, 2033. a 0 mandaati, 2034. a 0 mandaati, 2035. a 0 mandaati, 2037. a 0 mandaati, 2039. a 2 korda 0 mandaati, 2041. a 0 mandaati, 2043. a 0 mandaati, 2044. a 0 mandaati, 2045. a 0 mandaati. Mandaadist garanteeritult ilmajäämine peseb mu ego maha. Hakkan tasapisi teistega kokku sulama, nagu sulab taas loodusesse hukkunud looma surnukeha.

“Esindusdemokraatia“ tähenduseks võibki minu jaoks olla see teistega ühtesulamine.

 

Jaanus Raim

Mees, kes ei andnud mandaati

 

Fotod: erakogu

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.