Vilepuhuja blogi paljastas USA lennujaamade turvakontrolli absurditeatri

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

27. veebruar 2014 kell 15:38



jasonJason Edward Harrington asus olude sunnil tööle USA transporditurvalisuse ametisse (TSA). Jaburad käsud, reisijate ahistamine ja nende privaatsuse rikkumine tekitasid Harringtonis järjest rohkem vastumeelsust. Lõpuks otsustas ta tööl toimuvatest igapäevastest sündmustest blogima hakata, paljastades absurdihõngulise bürokraatiamasina inimvaenulikku nägu.


Harrington sattus TSA-sse tööle üsna juhuslikult. Kolinud  2007. aastal Chicagosse, vajas ta kiiresti tööd, et oma õpingute eest tasuda. Kuna tema CV pakkus esimesena huvi just TSA-le, siis nii ta sinna tööle läks, plaaniga töötada seal vaid aasta või kaks. Tema tõeline kutsumus ja tõsisemad tulevikuplaanid olid seotud kirjutamisega.

Ametisse asununa hakkas Harrington aga peagi oma tööd vihkama ning lõpuks otsustas ta 2012. aastal hakata pidama anonüümset blogi, milles ta kogu tööst tekkinud frustratsiooni ja pahameele oma tööandja vastu sõnadesse valas. Blogi kandis pealkirja “Taking Sense Away” (Arulagedus).

tsabackscatter-imaging

Harringtoni blogi päis

 

Mulje jätmine ja moraalilagedus

Harrington kirjeldas oma blogis, milliseid jaburaid käske ta oma tööpostil O’Hare’i lennujaamas täitma pidi. Ta pidi patsutama läbi lapsi, vanureid ning isegi imikuid, et jätta muljet, nagu oleks kõik kontrollitud ja turvaline. Ta pidi konfiskeerima isetehtud õunamoose, kuna neid peeti ohuks rahvuslikule julgeolekule, ning võtma ära küünetange lennukipilootidelt.

TSA-s töötamine muutus Harringtonile ka moraalselt laastavaks. Näiteks oli ta kohustatud konfiskeerima Afganistanis jalad kaotanud noorelt sõdurilt šampanjapudeli, mille too oli kojusõidukingituseks saanud.

Pole ime, et TSA on üks halvima mainega USA valitsusasutusi: enamik töötajaid leiab ka ise, et nende igapäevased protseduurid rikuvad avalikkuse usaldust, on ebainimlikud ning raiskavad maksumaksja raha.

Security official demonstrates full body scanner during  photocall at Hamburg Airport

 

“Vale riigi” kodanikud erikontrolli!

Ameerika uudistest on käinud läbi mitmeid teateid TSA rassilistest erikohtlemistest ning kuni 2009. aastani, mil lekitati TSA töötajate käsiraamat, oli kõigil TSA ametnikel nimekiri riikidest, mille kodanikud tuli automaatselt suunata lisakontrolli.

Sellisteks “eriti ohtlikeks” riikideks olid Süüria, Alžeeria, Afganistan, Iraak, Iraan, Jeemen, Kuuba, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ja Põhja-Korea. Nende riikide kodanikud tuli järjekorrast välja noppida ja kogu keha läbiotsimisele suunata. Samuti kuulus põhjaliku läbivaatamise alla need pagas.

Muidugi oli nimekiri poliitiline ning ajalooliselt terroriste varjanud ja aidanud riike nagu Saudi Araabia või Pakistan seal nimekirjas ei olnud. Harringtoni sõnul oli moraalselt raske läbi otsida inimest, kelle ainus süü seisnes vale riigi kodakondsuse omamises.

tsadoc

 

“Aluspüksipommimees”

Kuigi paljud Harringtoni kolleegid pidasid töökäske valedeks ja põhjendamatuteks, täitsid nad neid siiski. Mõnikord suutsid inimlikumad ametnikud siiski natukene reegleid pehmendada, kuid peale “aluspüksipommimehe” intsidenti muutus kogu süsteem.

Nimelt jäi 2009. aasta jõulude ajal 80 grammi äärmiselt plahvatusohtliku pulbriga vahele keegi Umar Farouk Abdulmutallab, kes plaanis lennuki õhata. Tal õnnestus lõhkeaine lennuki pardale smugeldada aluspükste sisse peidetuna. Õnneks mees oma plaani ellu viia ei jõudnud, sest kaasreisijad said temast enne jagu. Selle intsidendi tagajärjel aga karmistati märkimisväärselt TSA protseduure.

umar-farouk-abdulmutallab-underwearjpg-b6b484382168cec5_large

 

Skannerid – kasutud, kahjulikud, kuid see-eest hirmkallid

Kasutusele võeti kurikuulsad röntgenskannerid. TSA töötajad said teada, et need seadmed on üsna kasutud juba enne nende paigaldamist. Asi tuli jutuks töötajate koolitusel, kus masinat tutvustav koolitaja vastas otsekohesele küsimusele ootamatu aususega, et tegu on äärmiselt viletsate seadmetega, mis pole suutelised eristama plastilisi lõhkeaineid keha rasvkoest ning ei suuda tuvastada relvi, kui need asuvad küljetaskus. Ainus, mida masinad hästi tegid, oli suures koguses aja ja raha raiskamine: ühe sellise kehaskanneri hind oli 150 000 dollarit.

Harrington kirjeldas oma blogis ka seda, mis toimus kehaskanneri pildi analüüsimise ruumis (I.O. room). Enamik inimesi tunneb ebamugavust mõtte ees, et keegi nende alasti keha vaatab, rääkimata selle üle naermisest. Paraku just see  IO-ruumis toimuski. Harringtoni sõnul pakkusid töötajatele nalja ülekaaluliste pekivoldid, needid ja rõngad, vähihaigete rinnaeemaldusoperatsiooni armid, songad ja ebatavalised näoilmed.

Kehaskaneeringute vastu olid nii reisijad kui ka TSA töötajad. Paljud töötajad tundsid muret ja ebamugavust, seistes päev otsa radiatsiooni eritava masina kõrval. Kui nad esitasid ametlikke palveid dosimeetrite kasutamiseks, et mõõta kiirguse taset skanneri läheduses, väitis tööandja, et selleks polevat vajadust, kuna masinatest eralduva kiirguse tase jääb normi piiresse. Mingeid tõendeid selle kohta aga ei esitatud, samas olid TSA töötajad kohustatud kinnitama avalikkusele, et masinad on 100% tõhusad ja turvalised.

2012. aasta märtsis avalikustas blogija Jonathan Corbett Youtube’is video pealkirjaga “Kuidas viia ükskõik mida TSA kehaskannerist läbi”. Videos paljastas Corbett masinate suurima nõrkuse, mida ka TSA töötajad teadsid: keha küljele peidetud metallesemed polnud skanneriga tuvastatavad. TSA üritas olukorda tühisemana näidata ning andis töötajatele käsu otsida edaspidi läbi iga viies reisija.

Vaata videot “How To Get Anything Through TSA Nude Body Scanners:

 

Blogi kuulsuse tuules vabaks

Harringtoni blogi “Taking Sense Away” sai väga populaarseks ning ta hakkas saama intervjuupakkumisi nii ABC Newsist kui ka Fox Newsist, talle tegi oma pakkumise isegi WikiLeaks.

Kui Harringtoni kirjutatu oli jõudnud suurde meediasse, oli TSA sunnitud midagi ette võtma ja nii vahetati välja hirmkallid kasutud skannerid teist tüüpi seadmete vastu. Kuna blogi kaudu oli Harringtoni kirjutajakarjäär hoogu võtmas, sai ta nüüd lahkuda ebameeldivast töökohast. Ta sai täisstipendiumi loovkirjutamise õppeprogrammi.

Vaadates tagasi TSA-s töötatud perioodile, leiab Harrington, et ainus väärtuslik asi, mis ta sealt sai, oli võimalus paljastada USA ühe viletsaima mainega ameti töö absurdne külg.

Selle aasta alguses avalikustas politico.com Harringtoni loo tema õige nime all.

 

Allikad: politico.com, Harringtoni blogi Taking Sense Away

Fotod: Twitter.com, youviewed.com, mlive.com, takingsenseaway.wordpress.com, salon.com

 

Toimetas Marlen Laanep