Ainult Telegramis: katkendeid David Icke´i uuest teosest “Meelepetted”, III

12. aprill 2014 kell 11:50



ickeJätkame eelmisel nädalavahetusel alanud järjejuttu. Inglise kirjanikul ja vandenõudeuurijal David Icke´il ilmus eelmise aasta lõpus uus 900-leheküljeline raamat “The Perception Deception” (“Meelepetted”), mida hetkel on eesti keelde tõlkimas Matrix Kirjastus. Kuigi tõlketöö pole veel lõpetatud, on Telegramil au esimesena Eestis juba valminud katkendeid oma lugejatele tutvumiseks pakkuda. Teos võtab kokku kogu Icke’i töö ning keskendub suurel määral uskumatuna tunduvale teooriale, mille järgi meie maailm on võltsreaalsus, mida kontrollitakse Saturnilt. Loe järjejutu esimest osa siit ja teist osa siit.

 

Jätkub 6. peatükist

Filmi vahetamine

Inimtaju vangistamine “häkitud” võltsreaalsusse on üks asi, kuid siiski püsib lakkamatult võimalus, et inimesed virguvad ning taipavad, et Keha-Mõistuse varjus on nad suletud Matrixisse, ja hoiatavad selle erakordse seiga eest teisigi. Nad ei saa lihtsalt installida Matrixi “koopiat” viisil, mida ma kirjeldan, ja siis käed rüppe lasta. Manipuleerimine jätkub eesmärgiga kontrollida inimtaju veelgi ulatuslikumalt, et keegi ei virguks ega mõistaks, mis on toimumas. Transhumanistlik tegevusplaan ristata inimkeha tehnoloogiliste seadmetega kuulub selle kõige juurde, nagu ma peagi selgitan.

Gnostikud kirjeldasid arhonte anorgaanilistena, tänapäevase väljendusviisi kohaselt küborgidena. Transhumanism soovib näha küborginimest – osaliselt inimest, osaliselt tehnilist struktuuri – ning selle eestkõnelejad räägivad juba uuest etapist, kuidas arhondid hõivavad inimese Keha-Mõistuse, et muuta inimesed veelgi rohkem nendesarnasteks. Päikesesüsteemi kataklüsmilised muutused olid fundamentaalselt seotud Häkkimisega. Demiurg/arhondid tekitasid tehnoloogiliselt kolossaalseid moonutusi meie reaalsuse laineinformatsiooni struktuuri (mina nimetan seda Lõhenemiseks).

Arvestades tõika, et arhondid kontrollivad Häkkimise informatsioonivälja ehk Matrixit, polegi see nii raske, nagu võiks arvata. See on umbes sama nagu arvutiprogrammi ümberkirjutamine, et ekraanile ilmuks midagi muud. Kui te moonutate ja disharmoniseerite reaalsuse lainetasandit, siis dekodeeritakse see elektrilisteks, digitaalseteks ja holograafilisteks väärdumusteks, mis holograafilises “füüsilises” maailmas avalduvad maailma ümber kujundavate geoloogiliste kataklüsmidena. Sellega võib kergesti kaasneda muutusi Maa pöörlemisel oma telje ümber (näiteks võbelemine), mis omakorda genereerib gigantse üleilmse hiidlaine – “suure veeuputuse”.

Kui laine väärdumine oli piisavalt suur ja sügav, siis moonutab see päikesesüsteemi energiatasakaalu nii suurel määral, et planeedid (ning kääbustähed nagu Saturn ja Jupiter) muudavad dramaatiliselt asukohta. Öeldu toetab Immanuel Velikovsky ning tema tööd jätkanud ja avardanud mõttekaaslaste vaateid. See on mõistmiseks ülioluline punkt. Loomine ning loodu moonutamine ja hõivamine ei toimu holograafilises ega illusoorses maailmas. See on lihtsalt ekraan, millel jookseb film nagu teokssaanud sündmus. Kui filmi kinos näidatakse, siis see enam ei muutu ja samamoodi on holograafilise reaalsusega. Aga kui te tahate muuta holograafilise reaalsuse kogemist või seda, mida optimistlikult peetakse teadlikuks mõistuseks, siis peate tegema muutusi selles, mida me nimetame “alateadvuseks” või lainetasandiks – metafüüsilises universumis. Just sealt manipuleerivad arhondid holograafilise maailma sündmustega; see muudab palju arusaadavamaks kõik, mis tundub olevat teile võimatu, kui mõtlete ainult olematu “füüsilise” terminites.

Toon ühe põgusa näite sellest, mida ma öelduga silmas pean; see on osa loost, mida avardan hiljem. Aprillis 2012 Peruusse naasnud, nägin ma ühes arhontidega seostatavas kohas suurt kaljumoodustist. Märkate kohe, et see sarnaneb draakoni või dinosaurusega. Siinsed fotod annavad ainult ettekujutuse, mismoodi see draakonikalju välja näeb, ega edasta tunnet, kui vapustavalt mõjub nende nägemine looduses. Ühes otsas paiknevast suurest peast kasvavad selg ja saba, mille küljes on teine peas, nii et kokku näib seal olevat topeltdraakon. Nähtu selgitamiseks “füüsilise” reaalsuse lähtekohalt tuleb oletada, et tuul ja vihm pidid imepäraselt uuristama kaljusid, et moodustada see erakordne loodusnähtus, aga mingit juhuslikkust pole vaja, kui mõistate, missugune on universumi, Matrixi ja Häkkimise tegelik struktuur. Draakonikaljusse kodeeritud informatsiooniväli on sisestatud lainetasandil (nagu arvutiprogrammeerijad teevad) ja kui see kodeeritud info dekodeeritakse holograafiliseks reaalsuseks, siis kuuledki: “Pagana pihta, see on kangesti draakoni moodi!” Draakonikalju paiknemine arhontide-reptiilidega seostatavas paigas pole juhuslik, nagu ma hiljem selgitan. Kalju loodi just sel viisil, teiegi võite seda teha, kodeerides laineinformatsiooni tarindit. Just sellepärast ei suuda peavoolu “teadus” selgitada isegi meie reaalsuse kõige fundamentaalsemaid tõdesid. See on otsekui kinoekraanilt vastuste otsimine, eirates seejuures projektorit ja arhontidest arvutiprogrammeerijaid. Kõik see tähendab, et informatsioonivälju saab kodeerida ajaloolisteks “leidudeks”, mis ei pärine aga olematust “minevikust”, vaid on kodeeritud PRAEGUSSE, et manipuleerida inimese reaalsusetaju ja “ajalooga”. See nõuab lakkamatut keskendumist tehtavale ning alalist valmisolekut kõikideks võimalusteks.

Korraldatud kataklüsmid hävitasid “Avatari” ühiskonna kuldaja, mille asemele astus sootuks teistsugune. Päikesesüsteemi kollektiivses energiaväljas asendus suhteline harmoonia äärmuslike moonutustega – Lõhenemisega. Astronoomiliselt, aga ka astroloogiliselt muutus kõik. Vähemalt Saturn, Veenus, Marss ja Jupiter paiknesid nüüd mujal, mis tähendas, et need sattusid vastastiktoimesse energiaväljaga teisiti kui varem. See omakorda mõjutas inimesi erinevalt, kui nad reageerisid vastastikku oluliselt muutunud energiaväljaga meie terminoloogia kohaselt astroloogiliste ühenduste kaudu. Selle välja moondumine omakorda mõjutas järgnenud tasakaalutuse kaudu fundamentaalselt inimeste teadlikkust.

Muidugi polnud pärast kõike seda Maal enam kuigi palju inimesi, kuid nendegi väheste järgi loodi uus, manipuleeritav inimkond – see, mis aretati orjadeks. Seda inimese uut “geneetilist” Keha-Mõistust (informatsioonivälja) ei loodud nullist alates, vaid ehtsal arhontide kombel originaali muudeti ja moonutati ning see häälestati ümber. Kõik need maailma paljudest paikadest pärinevad erisugused lood Aadamast, Eevast ja maost Eedeni aias, samuti Noast, kes päästis väljavalitud inimesed ja kaks igast loomaliigist (geneetilise materjali), seostuvad just selle teemaga. Seega kirjeldatakse piiblis ilmselt just seda, kuidas Jumala pojad (jumalad) ühtisid inimeste tütardega, et luua hübriidrass nefilimid, keda teatakse ka emiidide, anaklaste ja refalastena. Need olid hiiglaste rass, keda kujutatakse maailma paljude paikade koopajoonistel ning kirjeldatakse iidsetes tekstides. Piiblis on öeldud: “Sel ajal olid hiiglased maa peal.” Neid hübriide nimetati “pooljumalateks”, kes olid osaliselt inimesed, osaliselt “jumalad”. Nende hulka kuulub ka Sumeri kuningate loetelusse kantud Gilgameš. Ta on iidse Mesopotaamia kirjanduse kuulsaima säilinud teose, eepose “Gilgameš” peakangelane. Gilgameši kirjeldatakse veeuputusest pääsenud üliinimliku jõuga osajumalana, kes oli kahe kolmandiku ulatuses “jumal” ja üks kolmandik inimene. Nefilimidest hübriidid kontrollivad inimühiskonda ka tänapäeval, nagu peagi näeme, ehkki nende välimus pole enam samasugune nagu kunagi varem.

Peaaegu igas kultuuris teadaolevad legendid ning pärimused viitavad inimeste ja “jumalate” segunemisele ning inimeste geneetikaga manipuleerimisele. See on üleilmne teema. Sumeri savitahvlid pajatavad annunakide loo, suulude šamaanid ja teisedki Aafrika paljudes paikades kordavad chitauridelt pärit versioone. Ühendriikides elav hopide hõim räägib oma “maovendadest”, kes ühtisid nende naistega. Neid teatakse mitmel pool Valvajatena. Sinear, nagu piiblis Sumerit nimetatakse, on “Valvajate maa”. Egiptlased ütlesid selle kohta Ta Neter, mis tähendab sedasama.

 

Varjuinimesed ja maailm meie jalge all

Arhondid ei saa sageduste erinevuse ja atmosfääri sobimatuse tõttu jääda meie reaalsusse kuigi kauaks. Nad võivad ilmuda holograafiliste väljade projitseerimisel mitmesugusel kujul ja mitmesuguse maskeeringuga lühikeseks ajaks ning nemad ongi niinimetatud “mehed mustas”, kellega on kohtunud paljud UFO-uuringutega tegelejad. Nad on iseäraliku kujuga, käituvad kummaliselt ning kaovad sageli viisil, mida ei saa selgitada jalgsi või sõidukiga lahkumisega. Paljudes kultuurides kirjeldatud “varjuinimesed” tegutsevad sarnaselt arhontidega, samamoodi nagu need, keda Kesk-Ameerika šamaanid nimetavad lendolenditeks. Varjuinimestel polevat nägu, kuid millegi poolest jääb mulje, nagu seiraksid nad pingsalt. Nad sisestavad informatsiooni otse vaatleja ajju, vajamata selleks tavalist viie meele dekodeerimisprotsessi. Miski väga sarnane on “külastanud” öösel minu magamistuba, alati on sellega kaasnenud tugev elektromagnetiline aktiivsus. Mõnikord äratas mind vali sumin või kogesin elektromagnetilisi fenomene; niisugustel öödel nägin alati elavaid unenägusid. Kui need algasid mõni aasta tagasi, siis hoidsid need mind ärkvel, aga nüüd näitan neile ainult keskmist sõrme ja pööran teise külje. Minu isa rääkis sageli inimestest, kes on tühipaljad kiitlejad, just nõnda näen mina neid olendeid. Nende võim meie üle on ainult meie taju, nagu oleks neil meie üle mingi võim. Tegelikult on need lühikeste pükstega jõmpsikad. Arhondid ei saa jääda meie reaalsusse kuigi kauaks, ent nad ületavad selle takistuse, rakendades oma suhtlemisel enamasti robotisarnaseid olendeid (iseenda ilminguid). Need on reptiloidid ning neid seostatakse mitteinimlike olenditega (Hallidega). Ka arhondid võivad eksitamiseks ja segadusse ajamiseks ilmutada ennast mitmesugusel kujul, kaasa arvatud reptiloidid, kuid ainult lühikeste sööstudena, sest oma loomulikust sagedusest lahkumine nõuab liiga palju energiat. Arhontide-reptiloidide võimukese jääb samuti väljapoole meie sagedusriba, kuid nemad võivad ilmutada ennast kauem. Peale selle on ka muud liiki reptiloide, mis saavad tegutseda meie sagedusribas, kui välditakse otsest päikesevalgust (sellest pärineb vampiir Dracula, kes pidi päikesetõusu ajaks tagasi kirstu pugema). Seda tüüpi reptiloidid elavad Maa sisemuses allmaalinnades. Paljud varjusid viimase üleilmse kataklüsmi ajal sügavale maa alla koos teiste “maaväliste” rassidega, kelle hulka kuulusid ka blondid, sinisilmsed nordilised kosmosevennad, nagu UFO-uurijad neid nimetavad. On olemas palju teisigi inimeste tegevuse ja geneetikaga seotud mitteinimestest rasse ning rühmitisi, kuid ma keskendun inimeste kontrollimisega seotud põhiteemadele, peaosalistele ja tegevuskavadele, sest vastasel juhul muutuks kõik nii keerukas, et peamine kaoks silmist või muutuks vähemtähtsaks. Enamik neist on niikuinii ainult arhontide erivormid. Mainitud maa-alused süsteemid ning linnad pärinevad maailma paljude paikade legendidest ja pärimustest, mis pajatavad Maa-sisestest tsivilisatsioonidest kohtades nagu Šambala ja paljuräägitud allilm, mida saab seostada piibli põrguga. Allmaakoopaid ja kavernisüsteeme on avastatud meie planeedi paljudes paikades. Allilmalegende ning -mütoloogiat teavad türgi ja mongoli rahvad, asteegid, babüloonlased, budistid, keldid, hiinlased, kristlased, egiptlased, eestlased, fidži saarte asukad, soomlased, kreeklased, heebrealased, hindud, hopid, ungarlased, inkad, inuitid, moslemid, džainistid, jaapanlased, korealased, lätlased, malailased, indoneeslased, maoorid, maiad, skandinaavlased, polüneeslased, pueblod, roomlased, slaavlased ja sumerid ning paljud teised rahvad ja usuvoolud. Samast allikast pärinevad näiteks Iirimaa “väikeste inimeste” ja “haldjarahva” müüdid. Uurija Michael Mott kirjeldab “allilmarahva” üleilmseid müüte oma raamatus “Caverns, Cauldrons and Concealed Creatures” (“Koopad, nõiakatlad ja peitunud olendid”). Ta avastas seoses nende olemusvormidega palju kokkulangevusi.

Enamasti on nad reptiloidid või reptiloidsed humanoidid või siis heledapäised ja nordilised; nad on tugevate mentaalsete võimetega telepaadid; nad võivad kuju muuta ja luua illusioone; nad tahavad ristuda inimolenditega ning vajavad inimeste verd, ihu ja paljunemisrakke; neil on arenenud tehnika; nad tunnevad surematuse saladust; nad suudavad lennata kas ise või oma tehnikavahendite abil; enamasti kavatsevad nad inimestele halba; otseses päikesevalguses ei ela nad kaua; nad on pagendatud pealmaailmast või peidavad ennast maapinnal elavate inimeste ja/või päikesekiirte eest; nad varjavad oma aardeid, teadmisi ja tegelikku identiteeti; nad manipuleerivad salaja maapealse elu sündmustega; neil on inimeste hulgas käsilasi, kes teenivad neid preestritena ning mitmesuguste kultuste ja salaühingute kaudu; nende ümber levib roisulehk “nagu väävlihais”.

Mõne allilmaolendi reptiloidne välimus kajastub folklooris. Paljude kultuuride muinasjuttude sagedane teema on maokujuline abikaasa või madunaine, kes võib muutuda “inimeseks” või humanoidiks ning kes tingimata on omasuguste kuninglikust soost (rääkige veel romantilisest kohtumisest!). Sageli tõotab madumees abielu või tahab kihlumiseks alles sündimata inimlast, mis tunnistab maa-aluste soovi mitmekesistada oma geneetilist varamut.

Öeldu üks variant – konn-prints – peaks olema küll kõikide muinasjuttude lugejatele tuttav. Konn-prints on nägus kuningapoeg, ent samamoodi nagu jaapanlaste võrgutav draakon, on temalgi reptiili või kahepaikse kuju. Täielik seos allilmaga, sest sageli elab konn sügavas kaevus, kus naissoost peategelane ta leiab või päästab.

Võimalik seos ilmneb ka skandinaavia uskumuses, et mõni kääbus võib päikesekiirtes moonduda kärnkonnaks, samamoodi nagu Mimoto armsam muutus selsamal põhjusel mehest draakoniks. Sloveenias on oma haldjalood ja “väikese rahva” jutud, aga Sloveenia muinasjuttudes esineb ka maokuninganna – suur, valge, koopas elav olend, kes on osaliselt naine ja osaliselt madu. Usklikud hindud ja ka osa budiste arvab, et India, Nepali ning Tiibeti maasügavustes elavad maokujulised inimesed nagad.

Nõnda kirjeldatakse arhontide-reptiloidide ikka ja jälle korduvat käitumist ning tegutsemist. Väävlilehast on mulle korduvalt rääkinud need, kelle mitteinimestest reptiilolendid või Hallid olevat röövinud. Meenutage eespool kirjapandud rida, et nad tahavad ristuda inimolenditega ning vajavad inimeste verd, ihu ja paljunemisrakke. See lakkamatult korduv muistne, aga ka nüüdisaegne teema äratab ikka ja jälle tähelepanu, kui uurite arhonte, ükspuha missugune on nende nimi või väljanägemine. Nad manipuleerivad lausa painatult inimeste geneetikaga. Reptiloididest rääkides ei pea ma silmas kõiki eksisteerivaid geneetilisi liike, vaid ainult neid, kelle arhondid on tavaliselt viisil kohandanud oma eesmärkide teenimiseks. Nendegagi on geneetiliselt (energeetiliselt) manipuleeritud. Olen viimastel aastatel näinud rohkesti filme, milles meie planeeti ründavad mehaanilised või robotreptiloidid. Üks neist oli “Avengers Assemble” (“Kättemaksjate koondumine”), kus reptiloididest sissetungijaid nimetatakse chitarideks, seega peaaegu samamoodi, nagu on suulude chitaurid. Hollywood paiskab palju toimuvat – ja kavandatut – meile näkku, avaldamata sellegipoolest tõeliselt olulist. Määratlus “mehaanilised ja robotreptiloidid” ei tarvitse osutada mutrite, poltide ja metallvidinate tehnoloogiale. Arhontide tehnoloogia on bioloogilised vormid ning nemad näevad neid just sellena, mis need tegelikult on – bioloogilised Keha-Mõistus arvutisüsteemid, mida saab programmeerida, et need teeniksid nende huvisid, kuni neil pole enam mingit seost, mis vääriks tõelise Teadlikkuse ja Teadvuse nime. Samuti ei pea geneetilisi manipulatsioone sooritama sigimise kaudu. Tänapäeval saab lapsi “kasvatada” laboris; mitmesuguste geneetiliste manipulatsioonidega nagu geenide lõhestamine, aga ka geenmodifitseeritud (GM/GMO) viljade ja toidu kasutamine mõjutatakse loomi ning “elusloodust”. Arhondid algatasid kõik need programmid oma tavalise eesmärgiga moonutada juba olemasolevat, et kasutada seda inimeste kontrollimiseks. Korporatsioon,  nagu seda on GMO ja paljude muude jälkuste peamine levitaja Monsanto, tuleks täpsuse mõttes ümber nimetada Archon-toks. Inimgeneetikaga manipuleeritakse praegu palju keerukamalt, kui on tehtud geene muutvate preparaatidega ja muul viisil. Uurija Mike Barrette kirjutab:

Ehkki geene muutvad preparaadid aitavad tõepoolest sillutada teed inimese edasisele geneetilisele modifitseerimisele, on see ainult üks käik kogu selles mängus. Kõigest mõni kuu tagasi teatasime, et Ühendriikides on “loodud” esimene rühm geneetiliselt modifitseeritud beebisid. Teadlased tunnistasid, et geneetilise modifitseerimise tehnika tulemusena sündis 30 last. Peale selle leiti kahest kontrollitud imikust kolme eri vanema geene. Geneetikud nendivad, et niisugust geneetilist modifitseerimist võib ühel heal päeval kasutada, loomaks geneetiliselt modifitseeritud lapsi, kellel on “spetsiaalsed soovitud omadused nagu jõud või kõrge intelligentsus”.

Teisisõnu, nende informatsiooni/reaalsuse sagedusvahemiku dekodeerimispotentsiaali ahendatakse ja seatakse selle tulemüürid.

 

Jätkub.

 

Allikas: David Icke’i “Meelepetted”, Matrix Kirjastus 2014 (The Perception Deception, 2013)

Soovijatel on võimalik eestikeelset raamatut peagi ette tellida kirjastuse Facebooki lehekaudu.

Kuula ka David Icke intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013);
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013).

Fotod: philosophers-stone.co.uk, davidicke.com

 

Toimetas Mariann Joonas