Ainult Telegramis: katkendeid David Icke´i uuest teosest “Meelepetted”, V

18. aprill 2014 kell 11:50



tumblr_l6cy18ZA561qa1i34Avaldame selleks korraks viimase lõigu Inglise kirjaniku ja vandenõudeuurija David Icke´i eelmise aasta lõpus ilmunud raamatust “The Perception Deception” (“Meelepetted”), mida hetkel on eesti keelde tõlkimas Matrix Kirjastus. Kuigi tõlketöö pole veel lõpetatud, on Telegramil au esimesena Eestis juba valminud katkendeid oma lugejatele tutvumiseks pakkuda. Teos võtab kokku kogu Icke’i töö ning keskendub suurel määral uskumatuna tunduvale teooriale, mille järgi meie maailm on võltsreaalsus, mida kontrollitakse Saturnilt. Loe järjejutu esimest osa siit, teist siit, kolmandat siit ja neljandat siit.

 

Valgus on hea? Hmmm?

Pärast kõiki neid aastaid ning nii paljusid oma elu sünkroonsuse “vihjeid” ja osutusi olen jõudnud arusaamisele, et elektromagnetspekter on “Häkkimine”. Sellest sagedusvahemikust lähtub see, mida me nimetame “valguseks”, ning meisse sisendatakse arvamust, et “valgus” on hea ja “pimedus” paha. Inimesed räägivad “valguse nägemisest”, “valguses viibimisest”, isegi “valguse tööliseks” olemisest.

Ent kas mainitud valguse sagedusriba on tõepoolest see, milleks seda peetakse? Või on see reaalsus, mis hoiab meid illusiooni orjuses? Mina väidan viimast. On oluline alati meeles pidada, et arhontide vandenõu tugineb täielikult – täielikultpettusele, kusjuures see pettus ulatub sügavamale, kui inimesed oskavad arvatagi. Kõik on pea peale pööratud – pahupidi. Must on valge, valgus on “pimedus”. Või siis pimedus selles mõttes, nagu paljud halba kirjeldades seda kasutavad. Me peame valgust heaks, sest see on ainus viis, kuidas me “näeme”. Pidagem. Kas siis kogu arhontide vandenõu idee on panna meid “nägema” seda, mida nemad tahavad?

Valgus on sagedusvahemik, millele Keha-Mõistus arvuti häälestati geneetiliste manipulatsioonidega. Pole juhuslik, et salaühingud ja satanistid kummardavad Demiurgi/Saatanat/Luciferi kui “valgusetoojat”.  Kui me oleksime häälestatud mingile teisele sagedusribale väljaspool seda, mida me nimetame “valguseks”, siis dekodeeriksime seda informatsiooni ja “näeksime” ikkagi, mis oli dekodeeritud. Surmalähedase kogemusega inimesed “näevad” isegi siis, kui nad on kehast lahkunud ega oma seega “silmi”.

See kõik on illusioon, valgust on igati ja täielikult vääriti mõistetud ja moonutatud. Kui ma kogesin Brasiilias ayahuasca-seisundis rahulikku ja hääletut Kõike Seda, Mis On Olemas, siis ei tajunud ma seda “valguse”, vaid Kõike Teadva pimedusena. Väljaspool seda sagedusriba on reaalsus väga erinev, selles kehtivad sootuks teistsugused “füüsika seadused” ning see kätkeb endas piiritut potentsiaali võrreldes sellega, mida me kogeme Matrixis.

Ma ei usu, et väljaspool Matrixit eksisteerivad positiivne-negatiivne polaarsus sel viisil, nagu meie seda kogeme. Polaarsusi vajatakse jagamiseks ja valitsemiseks ning me näeme seda kogu inimühiskonnas nagu ka inimpsüühikas. Polaarsusi vajatakse elektri genereerimiseks, seega on elektromagnetism, mida ma mainin, Matrix.

Teine polaarsus on mees ja naine. Enne sekkumist olid inimesed pigem androgüünsed olendid, kelle juures ei ilmnenud iseloomulikke meesteks ja naisteks jaotumist. Piiblitekstid räägivad Jumalast (jumalatest), kes lõid inimesed “oma” näo järgi: “Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks…” (Esimene Moosese raamat 1:27). Eeva loomine Aadama “küljeluust” (elujõust) viitab samale süstemaatilisele jaotamistoimingule.

Väljaspool siinset reaalsust eksisteerib avardunud teadvuses Üksolemine, ühtsus, mitte jaotamine ja polaarsus. Räägitakse, nagu vajaksime polaarsust teineteise täiendamiseks ja tasakaalu saavutamiseks. Ent kas energiatasakaal ja harmoonia peavad ilmnema võitlevate jõudude kaudu või saab see olla jõud iseendas, mis ei vajagi võitlevaid polaarsusi? Mina arvan nõnda. Suurem osa sellest, mida teadlased püüavad mõista, ja oletused, mida meile faktidena pähe määritakse, on seotud võltsi Matrixi, mitte avarama reaalsusega. Püütakse mõista enda arvates “looduslikku” universumit, mis tegelikult pole midagi muud kui arvutisimulatsioon. Ei tarvitse imestada, miks nad on nii suures segaduses.

 

Ajakuritegu

Valguse kiiruse lähedal “aja” kulgemine aeglustub. Kuidas on see võimalik, kui aega pole olemas? Ja kuidas nõnda võis juhtuda isegi siis, kui aeg eksisteeris? Kas ei peaks aeg olema konstantne, kui see on “reaalne”? See aga pole nõnda. See on vaatleja suhtes relatiivne, nagu ütles Einstein. Kindlasti on paljud tundnud, kuidas vastumeelsete inimeste seltskonnas tundub aeg mööduvat väga pikaldaselt, aga köitvas ja nauditavas olukorras on see hoopis vastupidi. “Ajaks” nimetatava möödumine on relatiivne, sõltuvalt kogejast ning sellest, kuidas ta dekodeerib ja konstrueerib seda, mida me nimetame ajaks. Tean, kui kiiresti “aeg” näib mööduvat, kui ma viibin raamatute kirjutamise või esinemise “tsoonis”. Kui silmitsete rongi rööbaste kõrvalt, siis tundub see liikuvat palju kiiremini kui vagunis istujate meelest, aga valguse kiirust saavutavas kosmoselaevas erineb teie ajataju Maal viibijate omast. Leidsin selgituse ühest Interneti-artiklist.

Kui Mary rändaks oma kella järgi ühe aasta peaaegu valguse kiirusega, siis Maale naastes leiaks ta, et seal on möödunud peaaegu 20 aastat. Ja [tema kaasa] Bill ei ootaks teda enam. Mary jaoks oli möödunud kõigest üks aasta.

Maryl kulus ruumilaevas aasta möödumiseks rohkem aega kui Billil Maa peal. Ehkki Maal oli möödunud 20 aastat, tajus Mary ainult ühe aasta kulgemist, sest ta liikus Billist palju kiiremini, mistõttu tema aeg näis venivat, võrreldes Billi omaga. Näib, nagu peaks igaühe aeg mööduma kõikjal samamoodi, aga see pole nõnda. Aeg ise on illusioon.

 

Kõik on tõepoolest nõnda. See, mida me nimetame ajaks, on viis, kuidas Keha-Mõistus koondab PRAEGUSE sündmused ritta. PRAEGUSES toimub kõik üheaegselt ning “aeg” on see, kuidas me seame kõik PRAEGU toimuva näivasse jadasse, mis tundub liikuvat “ajas” A-st B kaudu C-sse ja ikka edasi. Kiirus, millega me näeme seda jada liikuvat, määrabki, kui ruttu või venimisi “aeg” näib mööduvat (illustratsioon 128). Pole olemas midagi niisugust nagu ajas rändamine, sest ei ole olemas ka midagi niisugust nagu aeg. See, mida me peame ajas rändamiseks, on meie tähelepanukeskme ülekandumine reaalsustesse, mis kõik eksisteerivad üheaegselt PRAEGU. Hoopis meie taju sildistab need “minevikuks” ja “tulevikuks”.

Aeg, ruum ja isegi liikumine on dekodeerimisprotsessi illusioonid. Teatud aju (dekodeerimise) häirete tõttu näevad inimesed seda, mis peaks voolama nagu vedelik, üheainsa stoppkaadrina, või siis nähakse ühel hetkel taamal autol, mis järgmisel juba möödub, nii et nende vahel pole midagi. See sarnaneb filmiga, millest on palju kaadreid välja lõigatud, mistõttu jada muutub äkki hüplikuks, toimuvad järsud üleminekud ühelt teisele. Veel midagi “ajast”: kui seda ei eksisteeri, siis miks me vananeme? Miks vananeb üks inimene peaaegu valguse kiirusega liikumisel palju aeglasemalt kui teine, kelle kiirus on väiksem? Vanus nagu ka aeg, ruum ja liikumine on programm – kodeeritud tarkvara, mida Keha-Mõistuse arvuti loeb ja reageerib sellele. Arhondid ei taha, et inimesed elaksid ääretult kaua, nagu see oli enne “Häkkimist” (iidsetes tekstides mainitud inimeste uskumatult pikk eluiga tunnistabki seda).

Mida kauem te kogete oma reaalsust, seda rohkem võimalusi on teil mõista, mis mänguga on tegemist, ja hoiatada teisi. Seega on sisestatud bioloogilisi programme, et elu jääks palju lühemaks, kui see peaks olema. See on surmaprogramm, ei midagi muud. Ent teadvus suudab alistada selle programmi ja kõik teisedki, kui me avame oma mõistuse ja lubame selle sisse. On veel üks põhjus, miks ajaillusioon kodeeriti Matrixisse. Kui Keha-Mõistuse reaalsus on lukustatud sellesse voolu, mida tajutakse mineviku, oleviku ja tulevikuna, siis Teadvus on ajatu PRAEGUSE seisundis. Ainuüksi see lahknevus katkestab tajuhäireid, mida arhontide Kontrollisüsteem soovibki saavutada.

Mainin siinkohal veel midagi. Matrixi illusioon ulatub ainult viie meele maailmast kaugemale. Ka gnostikute tekstid kirjeldavad seda omal viisil. Matrixil on teisi sagedusvahemikke, mis haaravad lõksu kehast lahkunud, kelle kohta öeldakse “surnud”, sest nad pole niisuguses laine/võnkumisseisundis, mis võiks pääseda Matrixi kärbsepüünise teistest tasanditest. Taas on tegemist tähelepanukeskmega. Kui illusoorse “surma” puhul jääb tähelepanukese Keha-Mõistuse režiimi, siis juhtub ainult see, et keha lakkab funktsioneerimast ning tähelepanukese jääb Mõistuse seisundisse ilma Kehata. Mõistus aga viibib ikka veel Matrixis ning tähelepanukeskme ülekandmisel ainult Keha-Mõistuselt Mõistusele jääb see Matrixisse teistes sagedusvahemikes.

John Lamb Lash kirjutab oma raamatus “Not On His Image” gnostikute uskumustest: “Arhontide taevas on otsatu hulga simulatsioonist petetud inimeste teispoolsus…” Gnostikud kinnitasid, et pääsemiseks sellest võltsreaalsusest pärast seda, mida nimetatakse surmaks, tuleb läbida arhontide kontrollitav planeetide sfäär. Me näeme neid ümber Päikese tiirlevate “tahkete” kehadena, kuid see on ainult holograafiline tasand. Sügavamatel energiatasanditel teisel pool nähtavat valgust on need teise energiamaatriksi tahud, loodud selleks, et vangistada kehatud “hinged” niinimetatud reinkarnatsiooni tsüklisse.

Gnostikud ütlesid, et planeetide sfääris ehk Archonis oli kaugeim Saturn ning et selle taga asus oma saba neelav madu Leviathan, kelle kujutist nimetatakse Ouroboroseks. Edaspidi selgub, kui oluline on mainitud Saturni kontekst. Gnostikute järgi pidid hinged paradiisi jõudmiseks läbima selle. See meenutab mulle Läbimatut Ringi. Sattusin palju aastaid tagasi sellele mõistele, mille väga asjakohase definitsiooni leiab G. de Puruckeri “Okultismi seletussõnastikust” (“Occult Glossary”).

See väga müstiline ja sisurikas termin tähendab ringi või piiride ala, millesse on suletud nende teadvus, kes ikka veel viibivad eraldatuse pettekujutluse võimuses – ja see kehtib hoolimata sellest, kas Ring on suur või väike. See ei tähenda mis tahes erilist juhtumit või tingimust, vaid on üldtermin, mida saab rakendada iga seisundi puhul, milles mõni iseseisev olemusvorm, kes on jõudnud areneva teadvuse evolutsioonilise kasvu teatud astmele, mõistab, et ta ei suuda seda läbida, jõudmaks kõrgemasse seisundisse, sest seda takistab mingi pettekujutlus, mille alluvuses teadvus toimib, olgu see pettekujutlus mentaalne või spirituaalne.

Pääsete Matrixist ainult siis, kui siirdate tähelepanukeskme Keha-Mõistuselt Teadvusele, iseenda tõelisele minale väljaspool Matrixit.

Enamasti on need kehatu Mõistuse piiresse jäävad tähelepanupunktid, mis on ühenduses lava- ja televisioonimeediumide kaudu ning jätkavad lähedast suhtlemist “füüsilisega”, sest sagedust arvestades asuvad need siinsamas meie lähedal. Just nendega on seletatavad paljud viirastusolendid, mida inimesed eeterlikus seisundis näevad.

Minu kirjeldatav selgitab reinkarnatsiooni. See uskumus pärineb muistsest Indiast ja idamaa religioonidest, mida oluliselt mõjutasid arhontide madujumalad. Reinkarnatsioon pärineb uskumusest, et “hinged” peavad alatasa inkarneeruma erinevates kehades ja situatsioonides, kuni need leiavad virgumise, pääsevad reinkarnatsioonitsüklist ja väljuvad sellest. See toimub viisil, mida mina nimetan Matrixi funktsioonideks. Arhondid ja nende Demiurgist käskija ei taha, et me pääseksime kärbsepüünisest, sest nad toituvad meie energiast põhjustel, mida selgitan hiljem, kusjuures see protsess toimub Matrixi kõikidel tasanditel. Meie oleme nende jõu ja loova kujutlusvõime allikas ning nad ei taha “kaotada” ainsatki meist.

Esiteks: me ei vaja virgumist, sest oleme juba virgunud Kogu Võimalikkus. Peame ainult kustutama programmid ja maha koorima energiakihid sibulalt, mis lahutab meid selle virgumise mõjust. Niinimetatud reinkarnatsiooni positiivne ilming on see, et meid virgutab pikaajaline ja jätkuv kogemus, kuni mõistame, et oleme juba virgunud. Ent kogetu võib lisada sellele sibulale rohkem kihte ning matta meid sügavamalt ignorantsusse ja unustusse. Kui Brasiilias ayahuasca-seansil hääl minuga rääkis, siis näidati mulle üle välja kulgevat rada. Taevast langes sellele rajale inimesi, kes kulutasid seda minnes, kuni sinna tekkis uure nagu vanal vinüülplaadil. Uure muutus üha sügavamaks ja väga tumedaks. Niisugune sümbolism ja sõnad osutasid, et holograafilisse reaalsusse reinkarneeruv vangistatud mõistus on selles “uurdes”, programmis, juba enne, kui algab uus programmeerimine.

Mida enam inimesed virguvad, mõistes oma tõelisele mina, oma reaalsuse olemust ja Matrixi illusioone, seda kindlamalt pääsevad nad kehast lahkudes selle haardest.

 

Allikas: David Icke’i “Meelepetted”, Matrix Kirjastus 2014 (The Perception Deception, 2013)

Soovijatel on võimalik eestikeelset raamatut peagi ette tellida kirjastuse Facebooki lehekaudu.

Kuula ka David Icke intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013);
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013).

Pilt: rodrigolab.tumblr.com

 

Toimetas Mariann Joonas