Ole Dammegård tutvustab oma raamatut Olof Palme mõrva tagamaadest

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

7. märts 2013 kell 17:59



Olof_Palme_statsminister,_tidigt_70-tal

 

redice1986. aasta 28. veebruari õhtul mõrvati Rootsi peaminister Olof Palme. Kirjanik, kunstnik ja muusik Ole Dammegård uuris põhjalikult Olof Palme mõrva ning kirjutas raamatu “The Assassination of Olof Palme”. Käesolev artikkel põhineb Dammegårdi 7. jaanuaril 2013 Rootsi veebiraadiole Red Ice Creations antud intervjuul

 

Ole Dammegård on sündinud 1958. aastal Kopenhaagenis. Tema pere oli II maailmasõja ajal seotud Taani vastupanuliikumisega Saksa okupatsiooni vastu. 8-aastaselt kolis Ole perekond Rootsi.

 

Kennedy, King, Lincoln, Palme – sarnase mustriga poliitmõrvad

1963. aasta pöördelised sündmused – John F. Kennedy mõrvamine ja Kuuba kriis – vapustasid kogu maailma ja ka Ole Dammegårdi perekonda. Aastaid hiljem, nähes filmi Kennedy mõrvast, hakkas see teema Olet huvitama ja segase mõrvaloo uurimisest sai talle kinnisidee.

Kui Ole laiendas oma uurimistööd ka Robert Kennedy, Martin Luther Kingi ja Abraham Lincolni mõrvadele, hakkas ta nägema ühesugust mustrit juhtumites, mille käekiri viitas kõrgemate poliitiliste jõudude tegutsemisele.

1986. aastal mõrvati Rootsi peaminister Olof Palme. Esialgu oli üldlevinud seisukoht, et selle mõrva sooritas tõepoolest hullumeelne fanaatik. Aga kui hakkasid ilmnema loogikavead algses ametlikus versioonis, nägi Dammegård sarnasusi Kennedy ja teiste tapetud poliitikute mõrvade vahel.

Dammegård oli koostanud nimekirja asjaoludest, mis seovad kõiki tema uuritud mõrvu ja ka Olof Palme tapmine sobitus selle skeemiga, viidates, et tegu polnud juhusliku mõrvariga, nagu avalikkust taheti uskuma panna.

 

Dammegårdil kulus oma raamatu kirjutamiseks 15 aastat – selle aja jooksul suri kahtlastel asjaoludel kaks kirjaniku sõpra ja ta ise oli sunnitud Hispaaniasse põgenema, sest kartis oma elu pärast. Raamat “The Assassination of Olof Palme” sai valmis aastal 2001, ent seda pole siiani avaldatud, sest suuremad kirjastused ei julgenud seda trükki anda.

Ka Michael Moore’i (Moore on Ameerika Ühendriikide filmilooja, publitsist ja vasakliberaalne poliitikakommentaator, filmide „Bowling for Columbine“, „Fahrenheit 9/11“ ja „Sicko“ produtsent ja režissöör, kesteeb mängufilme, mis on sageli kriitilised USA valitsuse suhtes – toim.) esindaja kartis, et avaldamine toob kaasa kohtuasja. Dammegård aga soovis, et tõde päevavalgele tuleks ja pani oma raamatu internetti tasuta allalaadimiseks, kus see levis väga kiiresti tuhandete inimesteni.

 

Olof Palme kahtlane taust ja lahendamata surm

Avalikkus tundis Rootsi peaministrit Olof Palmet kui õiglast meest, kellel oli nõrkade ja vaeste kaitsja maine. Poliitikuna soovis ta sõlmida häid suhteid teiste riikidega ja proovis leevendada konflikte. Ta pälvis rahvusvahelise tunnustuse 1968. aastal, kohtudes Vietnami suursaadikuga Rootsis – sel kohtumisel mõisteti hukka USA sõjakuriteod Vietnamis.

Kui Ole Dammegård hakkas aga Palme isikut lähemalt uurima, hämmastas teda märtri oreooliga poliitiku tegelik taust – Palme oli nimelt pärit parempoolsete vaadetega kõrgklassist ja tema tegevus rahvusvaheliste relvakonfliktide lahendaja ja vaeste huvide eest seisjana tundus Dammegårdile kahtlane (Palmel puudus traditsiooniline sotsiaaldemokraatlik taust: tema isa oli rikas kindlustusärimees ja vanaisa liberaalist poliitik. Palme oli sotsiaaldemokraat ja erakonna Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei juht – toim.)

Ametliku versiooni järgi käis Olof oma mõrvaõhtul ilma turvameesteta kinos koos oma naise, poja ja poja elukaaslasega. Pärast filmi oli ta koos abikaasaga teel koju, mis asus umbes kilomeetri kaugusel. Ühel tänavanurgal seisis inimene, kes ootas peaministri möödumist, surus relva vastu Olof Palme selga ja tulistas. Kuna Palmed hoidsid teineteisel käest kinni, kukkus naine koos mehega. Laskja tulistas ka naist, haavates teda kergelt ja põgenes mööda kitsast tänavat, kadudes jäljetult. Keegi ei näinud tumedais riideis ja mütsi kandnud mehe nägu.

 

 Stockholmi kino, mida Palme oma mõrvaõhtul koos oma naise, poja ja poja elukaaslasega külastas.

800px-Biografen_Grand_Stockholm

 

 Kõrvaltänav, kuhu mõrvar väidetavalt põgenes.

Palmekiller_escape_route

 

Hiljem öeldi, et tegu oli hullumeelse kurjategija Christer Petterssoniga, kes olevat peaministri segi ajanud ühe narkodiileriga, kes kandnud samasugust nahkkaabut. Ametnike sõnul oli mõrvar vägivaldse taustaga joodik ja narkomaan, kes oli ka varem samas piirkonnas inimese tapnud. (1988. aasta detsembris arreteeriti Stockholmi allilmas tuntud Christer Pettersson Palme mõrvas kahtlustatavana. Lisbet Palme tuvastas ta oma mehe tapjana ning Pettersson läks kohtu alla, kus ta mõisteti 27. juunil 1989 süüdi, kuid ringkonnakohus vabastas ta hiljem süüdistuse vähese tõendatuse tõttu. 1990. aastate lõpus tuli ilmsiks uusi tõendeid Petterssoni vastu, kuid mais 1998 keeldus Rootsi ülemkohus uut menetlust alustamast – toim.)

 

Christer Pettersson

Christer_Pettersson

 

Tellitud mõrvade meetod – keegi ei tea kedagi, kes teaks midagi

Dammegård juhib tähelepanu asjaolule, et tavaliselt järgneb tänaval tulistamisele politsei või eriüksuse kiire saabumine, ent tellitud mõrva iseloomustab see, et juhtumile ei reageerita tavapärase kiirusega ja tasapisi ilmneb ka ebatavalisi asjaolusid.

Tunnistajate sõnul olevat enne Palme mõrva nähtud nii mõrvapaigas kui ka kino ees hulgaliselt raadiosaatjatega inimesi, kes rääkisid inglise keeles saksa aktsendiga – peaministril hoiti silma peal, veendumaks, et ta on kinos ilma turvameesteta.

Tänavail võis näha vastava tehnika ja raadiosaatjatega varustatud politseiautosid, millest osal olid võltsitud numbrimärgid. Kõik toimus väga avalikult – olukorda hoiti kontrolli all, suheldi raadiosaatjatega ning inimestele jäi mulje, et toimub tavapärane politseitöö ja olukord on turvaline nagu alati.

Dammegård ütleb, et suurte atentaatide puhul viiakse ühel ajal läbi mitu operatsiooni, mis ei ole üksteisega seotud, millest ei teata ning mis toimuvad erinevates kohtades. Kõik inimesed, kes nendes osalevad, teavad, et midagi toimub, ja neil on oma eesmärk, aga neil pole selget ülevaadet, mis tegelikult toimub. Ka CIA kasutab tänapäevani oma operatsioonides meetodit, mille puhul osalejad tunnevad ainult ühte inimest ja neil puudub teistega igasugune kokkupuude.

Mõrvar ei tea, kes tellis mõrva ja vahetud täideviijad ei pruugi teada ka seda, kes objekt täpselt on ja millega ta tegeleb. Mõrva tellijat ei teata ka väiksemates rühmades – harilikult on tellijast allpool olevad inimesed pärit eri riikidest ja eri taustaga, et neile oleks võimalikult raske jälile saada, ning kõige kõrgemad osalejad teavad võtmeisikuid meediast, õigussüsteemist, politseijaoskondadest, et tagada operatsiooni ohutus ka pärast atentaati.

 

Miks siis ikkagi mõrvati Olof Palme?

Kahe näoga Olof Palme oli suure mõjuvõimuga, rahvusvaheliselt tunnustatud poliitik, kellel oli rahva ja vaeste kaitsja maine. Ta oli kursis Bilderbergi grupi tegevusega, osales suurtes rahandusskeemides maailma keskpangas, teadis Rootsi riigi relvatehingutest ja mängis kahepalgelisi mänge arengumaadega, tegutsedes tegelikult ikkagi eliidi huvides.

Sel ajal, kui Palme mõrvati, oli tal käsil relvatehing Indiaga, kuigi Rootsi riik on olnud läbi ajaloo tuntud kui üks neutraalsemaid riike sõjalistes konfliktides ja relvaäris. Kõik võtmeisikud, kes selles relvatehingus osalesid, kõrvaldati, ja selles kontekstis ei tundu Rootsi peaministri mõrv sugugi imekspandav. Pole midagi lihtsamat kui instseneerida „hullu mõrvari“ lugu, mis on küllalt usutav, et varjata seda, mis maailmas tegelikult toimub.

 

 

Allikas: Ole Dammegård intervjuu Red Ice Creations Radiole, mida saad kuuta siit.

Lisaallikas: Wikipedia

Tasuta e-raamatu “Coup D’Etat In Slow Motion – The Assassination Of Olof Palme” saab alla laadida siit või siit.

SIS_online

 

Tõlkis Laur Raudsoo

Toimetas Õnne Puhk