Julm meelelahutus: mõõkvaalad ei ole loodud vangis elamiseks!

2. oktoober 2013 kell 18:09



SeaWorld2010. aastal sai Orlando SeaWorldi veekeskuses Tilikumi-nimelise mõõkvaala rünnakus surma kogenud treener Dawn Brancheau. Selle juhtumi puhul oli eriti häiriv asjaolu, et see polnud esimene kord, kui Tilikum oma treenerit ründas – sama juhtus ka 1991. aastal, kui veekeskus ta just ostnud oli. Kuigi mõõkvaalad võivad rünnata inimesi vangistuses olles, ei juhtu seda vabas looduses. See paneb loodusuurijaid kahtlema selles, kas ikka on mõistlik hoida neid suuri ja intelligentseid ning oma territooriumi vajavaid loomi inimese meelelahutuse nimel vangistuses.

 

Filmitegija Gabriela Cowperthwaite hakkas pärast Dawn Brancheau hukkumist uurima mõõkvaalade elu vangistuses. Tema film “Blackfish“ (2013), mis esilinastus Sundance 2013 filmifestivalil, pakub võimast ja vastuolulist vaatemängu, mille keskmes on see imeline loom, keda inimesed siiani lõplikult ei mõista. Kõige suurem probleem on see, et veeparkide ja kuurortide rahalised huvid on vastuolus nende loomade huvidega, keda nad esitlevad.

Gabriela Cowperthwaite

Gabriela Cowperthwaite

Orcinus orca’d ehk mõõkvaalad (mõõkdelfiinid või mõrtsukdelfiinid) on suurimad delfiinlased ja ühed maailma võimsamad kiskjad. Nad toituvad mereimetajatest nagu hülged, merilõvid ja isegi vaalad, kasutades hambaid, mis võivad kasvada 10 cm pikkuseks. Mõõkvaalad söövad ka kala, kalmaare ja merelinde. Mõõkvaalu leidub kõikides ookeanides, alates Arktikast kuni troopiliste meredeni. Nad on väga sotsiaalsed ja emotsionaalsed imetajad. Mõned populatsioonid moodustavad matrilineaarseid perekondi, mis on stabiilseimad kõikidest teistest loomaliikidest. Emaste mõõkvaalade eluiga on hämmastavalt pikk, kuni 90 aastat, samas kui isased elavad maksimaalselt 60 aastat.

orca

Samantha Berg on endine mõõkvaalade treener SeaWorldis, kes on esinenud paljudes tuntud vestlussaadetes, et rääkida mõrtsukvaalade vangistamise eetikast ja treenimise ohutusest. Treeneriks saamine ei nõudnud kõrgharidust ja inimesi valiti pigem iseloomu ja ujumisoskuse järgi. Treenereid hämmastas mõõkvaalade suurus ja intellektuaalsus ning õppimise protsess oli väga põnev. Ajapikku sõbrunesid treenitavad treeneritega, kuni ühel päeval lõi sellesse idülli mõra väga kogenud treeneri Dawn Brancheau’ga juhtunud tragöödia. Teda ründas mõõkvaal Tilikum, keda meedias nimetati seejärel ohtlikuks ja hiljem koguni hullunud loomaks. Selleks aga, et leida rünnaku tegelik põhjus, tuleb minna ajas kaugele tagasi.

 Samantha Berg 

Samantha Berg

 

Mõõkvaalade püüdmine

1970. aastal andis SeaWorld sukeldujale John Crowe’ile ülesande – püüda noori mõõkvaalu. Selleks kasutati erinevaid paate ja lennukeid ning visati vette pomme, et parve kokku ajada. Kuna mõõkvaalad tajusid ohtu, eraldusid emad parvest, et päästa oma poegi. Paraku ei suutnud nad lennuki eest põgeneda ja piirati võrguga sisse. Noored mõõkvaalad tõmmati veest välja, samal ajal, kui nende pere seda meeleheitlikult häälitsedes pealt vaatas. Delfiinidele, kes olid võrgus surnud, seoti köiega kivi külge ja uputati ära. 1976. aastal keelas valitsus SeaWorldi julma tegutsemise, kuid ettevõte jätkas püüdmist Islandi vetes.

püük

 

Tilikum

1983. aastal püüti Põhja-Atlandi ookeanist noor isane mõõkvaal, kes oli 2-aastaselt juba 3,5 meetrit pikk. Talle pandi nimeks Tilikum ja ta paigutati Kanadas Vaikses ookeanis asuvasse Sealandi basseini. Eric Walters alustas vaala treenimist siis, kui too oli 4-aastane, 4 meetrit pikk ja kaalus 2 tonni. Sealand kujutas endast tollal vaid sadamasse paigaldatud suurt võrku, millele olid ujuvmajad ja tribüünid ümber ehitatud. Tilikumi treeningud sujusid hästi, kuigi eelmise treeneri kasvatusvõtted olid sisaldanud ka karistust. Tilikumi treeniti koos mõõkvaaladega, kes olid eelnevalt väljaõppe juba saanud, kuid Tilikumi eksimise korral karistati kõiki. Loomadega käituti Sealandis ebainimlikult – neid näljutati ja see tekitas frustratsiooni, mis pani teised mõõkvaalad Tilikumi hammastega vigastama. Peale selle pidid loomad olema koos ühes väikeses metallist hoidlas, kus Tilikum sai teiste käest pureda.

tilikum1

vigastused 

 

Tilikumi esimene ohver

21. veebruaril 1991 töötas Sealandis osalise tööajaga treener ja meistrivõistluste kogemusega ujuja Keltie Byrne. Sealand meenutas siis väikest lõbustusparki ja ujumisbasseini, kuhu oli mahutatud kolm mõõkvaala. Nad hüppasid veest välja, et puudutada palli, vehkisid sabauimega ja pritsisid piruette tehes vett. See kõik näis valmistavat asjaosalistele ja vaatajatele palju lõbu, kuni kummisaapaid kandev treener libises basseini serval ja kukkus vette. Ta proovis end käte abil basseinist välja hiivata, kuid mõõkvaal tõmbas ta jalast uuesti vette. Delfiinid tirisid ta põhja ja tõid uuesti pinnale mitmeid kordi, kuni treener lõpuks uppus. Loomulikult tõusis suur meediakära, milles veekeskus õigustas igati delfiinide vangistuses hoidmist. Juhtum nimetati õnnetuseks ja Tilikum viidi üle Orlando SeaWorldi veeparki, kus teda hakati kasutama emaste delfiinide viljastamiseks. Vaikse ookeani Sealand aga suleti varsti pärast õnnetust.

Keltie Byrne

keltie_byrne

Ent ka SeaWorldis hakkasid Tilikumi ründama emased delfiinid – looduslikes tingimustes ei juhtu seda kunagi. Selle vältimiseks hoiti Tilikumi suurem osa ajast eralduses ja lasti emastega kokku ainult paaritumiseks – nüüdseks on üle poole SeaWorldi mõõkdelfiinide tema järglased.

 

SeaWorldi julm ja valelik käitumine

1985. aastal sünnitas mõõkvaal Katina emase järglase Kalina, kes esines juba kahe aasta pärast Baby Shamu nime all koos oma emaga. 12. veebruaril 1990 viidi Kalina üle SeaWorld Ohiosse. See oli suur šokk töötajatele, kes teadsid, et looduses on mõõkvaalad väga perekesksed loomad. Nad polnud ainsad, kes üksteisest lahutati, ka emane vaal Kasatka ja tema tütar Takara olid olnud väga lähedased, enne kui nad eraldati. Töötajad mäletavad siiani Kasatka meeleheitel häälitsusi – ta leinas sügavalt oma tütre kaotust, kes viidi Floridasse.

Kuna delfiinid elasid vangistuses 25 aastat, siis töötajatele valetati, et see on nende loomulik eluiga. Paljud töötajad informeerisid ka külastajaid valesti, öeldes, et loomad elavad just vangistuses kauem, sest nende eest hoolitsetakse paremini. Tegelikult teati väga hästi juba 1980-ndatel, et nad elavad sama kaua kui inimesed. Samuti levitati valeinfot selle kohta, et 25%-l vabas looduses elavatel mõõkvaaladel vajub uim ära, kui nad saavad vanemaks, kuid tegelikult juhtub seda alla 1% mõõkvaaladel. Kurb tõde on see, et 100%-l vangistuses olevatel isasvaaladel vajub uim ära.

Levinud vale oli ka see, et külastajatele ja personalile kinnitati, et näidatavad vaalad on ühest perekonnast, kuid tegelikult olid ühes basseinis segi nii juurde ostetud kui ka seal sündinud vaalad. Peale selle on mõõkvaalu nelja erinevat tüüpi, kellel kõigil on erinevad elukombed ja -kohad. See põhjustas loomadel omavahelist agressiooni. 1988. aastal purustas mõõkvaal Corky teisel mõõkvaalal Kandul ülemise lõualuu, mille killud lõikasid läbi looma elulised arterid ja ta suri 45 minutiga.

 

Õnnetuste varjamine

1971. aastal ründas mõõkvaal noort neidu San Diego SeaWorldis. https://www.youtube.com/watch?v=S9Ip_XRDWgI

 

1987. aastal lömastati John Sillick kahe delfiini poolt San Diegos. SeaWorld ütles, et tegu oli treeneri veaga. Hiljem avastasid töötajad videot vaadates, et treener ei olnud süüdi. https://www.youtube.com/watch?v=oSc5GtRxoJM

2002. aastal tõmmati 28-aastane treener Tamaree vette.

https://www.youtube.com/watch?v=v3Bfpv7xUzc

2006. aastal haaras Kasatka oma treeneri Kenneth Petersi jala ja tiris ta mitu korda basseini põhja. Treener pääses vaevu pärast üheksat hirmuäratavat minutit.

https://www.youtube.com/watch?v=rOVMf-QgvfI

2009. aastal suri 29-aastane Alexis Martínez, keda mõõkvaalad peaproovil enne jõulupühi Loro Parque pargis Hispaanias rindu rammisid, mille järel mees kaotas teadvuse. Ta ülakeha lömastas 14-aastane Keto, kes oli sündinud Orlando SeaWorldis. Loro Park väidab, et see ei olnud rünnak ja mees uppus õnnetuse tagajärjel. SeaWorld pesi oma käed puhtaks, öeldes, et Loro Parque ei kuulu neile ja SeaWorldi peatreeneril ei ole nende loomadega mingit seost.

Kokku on teada üle 70 juhtumi, kus mõõkvaalad on rünnanud treenereid, kuid mis on maha vaikitud. Siin on nendest avalik raport http://www.orcahome.de/incidents.htm.

 

Tilikumi teine ja kolmas ohver

1999. aastal leiti 27-aastane Daniel P. Dukes surnuna ja alasti Tilikumi seljalt. Ta oli jäänud veeparki ööseks pärast uste sulgumist ja otsustas minna basseini ujuma. Mees oli saanud tugevasti põrutada, ta nahal olid haavandid ja marrastused, kuid lahkamine tuvastas, et ta suri alajahtumise ja uppumise tagajärjel. Lisaks muljumistele oli tal rebitud küljest suguelundid. Kahtlane on see, et keegi ei teadnud öösel toimunust midagi, kuigi öine valve ja kaamerad on veepargis kohustuslikud turvaelemendid.

Daniel P. Dukes

teine ohver

24. veebruaril 2010 tappis Tilikum kogenud treeneri Dawn Brancheau. Alguses ütles Orange’i maakonna politseiülem uudistes, et tegu oli õnnetusega: teener libastus ja kukkus vette ning uppus. Selle info aga kummutasid pealtnägijad, kes ütlesid, et naine tõmmati vette. Seejärel tuli veepark välja uue versiooniga, mille kohaselt tõmmati naine juustest vette, kui ta pats jäi mõõkvaala hammaste vahele. Tööohutuse ja töötervishoiu amet (OSHA) trahvis Seaworldi 75 000 dollariga turvalisuse reeglite rikkumise pärast, mis põhjustas Brancheau surma. SeaWorld nimetas OSHA järeldusi “põhjendamatuks“, kinnitades, et Tilikum ei ole agressiivne, jäädes kindlaks oma versioonile, et selle traagilise sündmuseni viis treeneri enda tehtud viga.

 Dawn Brancheau

dawn brancheau

 

Vangistus ei ole õigustatud

Mõõkvaalade etendused ja nende kasutamine meelelahutuse eesmärgil tuleb ära lõpetada. Kõik piisavalt noored ja terved isendid tuleb vabadusse lasta. See pole normaalne, et me viime oma lapsi neid intelligentsed loomi vaatama paika, kui neid hoitakse julmades tingimustes betoonist basseinides vangistuses. Pole täpselt teada, miks Tilikum oma treenerit ründas, aga selge on see, et tingimused, milles need loomad elavad, tekitavad neis frustratsiooni. SeaWorld ja teised sellised veekeskused on miljardeid teenivad korporatsioonid, mis teenivad raha mõõkvaalade vangistuses hoidmisega.

ema koos pojaga

Need emotsionaalsed ja imelised imetajad väärivad elu vabas looduses. Loodame, et 50 aasta pärast vaadatakse sellele ajale tagasi kui barbaarsele ajastule, mil inimene polnud veel võimeline taipama, et käitub loodusega valesti.

Selleks, et kaitsta treenereid, soovitas OSHA võtta SeaWorldil kasutusele turvameetmed, et koolitajad oleks kaitstud füüsilise tõkkega või ohutus kauguses mõõkvaaladest.

 

 

Vaata filmi “Blackfish“ siit.

Mõõkvaalade vangistamisega seotud veebilehed: Black Fish Movie, Human Society, Earth Island, Dolphin Project, Voice of the Orcas

Fotod: upload.wikimedia.org, blog.seattlepi.com, ufrgs.br, 4.bp.blogspot.com, 1.bp.blogspot.com, farm3.static.flickr.com, for-the-masses.com

 

Toimetas Laur Raudsoo