Häiriv hüpotees: kokkupuude ultraheliga võib kutsuda esile autismi?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

18. detsember 2019 kell 16:51



Avaldame peatüki raamatust “Sinu laps, sinu valik”, kus auhinnatud ajakirjanik Jennifer Margulis uurib tänapäeval tavaliseks saanud praktikaid raseduse, sünnituse ja lapse esimese eluaasta jooksul. Ta tõstatab küsimusi nõuannete kohta, mida jagatakse värsketele emadele ja julgustab vanemaid kahtlema selles, mida neile sünnituseelse ja vastsündinu hoolduse kohta räägitakse.

 

Margulis selgitab, kuidas emade ja beebide hooldus on tihti mõjutatud ärihuvidest ning vaatleb muuhulgas lähemalt järgmisi teemasid:

  • Miks keisrilõigete arv suureneb
  • Miks üha enam naisi loobub rinnaga toitmisest
  • Kuidas mähkmetööstus mõjutab vanemaid potitreeningut edasi lükkama

“Jennifer Margulise “Sinu laps, sinu valik“ on uuriva ajakirjanduse suurepärane näide. Küsitledes oma ala tippspetsialiste paljastab ta lõksud, millesse (Ameerika) heausksed lapsevanemad võivad sattuda, tehes otsuseid tervishoiuteenuse osutaja (kas suur või väike  haigla, naistearst või ämmaemand, laste- või perearst), ümberlõikamise, vaktsineerimise, rinnaga vs pudelist  toitmise või mähkmete valikul.” – Ingrid Kaoküla, 32-aastase staažiga ämmaemand (RM)

 

 

 

Häiriv hüpotees: kokkupuude ultraheliga kutsub esile autismi

Üks jätku-uuring, mis jälgis vastsündinuid, kellel oli sünnihetkel täheldatud üsasisest kasvupeetust, ei leidnud püsivaid neuroloogilisi kahjustusi, kuid teised uuringud on tõestanud, et kasvupeetustega lastel esines ka pikaajalist arengupeetust, ning üha kasvav tõendite hulk näitab, et pikaajaline kokkupuude ultraheliga võib kahjustada loote ajukudet.

2006. aastal leidis Yale’i Ülikooli meditsiinikooli arstikraadiga neuroteadlane Pasko Rakic, et sünnieelne kokkupuude ultrahelilainetega muutis neuronite jaotumist hiirte ajudes. Rakic ja tema tiim ei teadnud kindlalt, kuidas ajurakkude liikumise muutus võib aju arengut ja intelligentsust mõjutada, kuid nad märkasid murettekitavat trendi, et väiksem hulk rakke liikus hiire ajukoore ülemistesse kihtidesse ja suurem hulk rakke alumistesse kihtidesse ja valgeollusesse.

Kuigi alguses ei soovinud Rakic oma leide avaldada, kuna need olid esialgsed tulemused ja ta kartis, et see võib panna naisi keelduma meditsiiniliselt vajalikest ultrahelidest (hiirte uuring oli osa aastatepikkusest topeltpimedast katsest, milles vaadeldi, kuidas ultraheli mõjutab primaate), otsustas ta lõpuks, et tulemused olid ignoreerimiseks liiga olulised ning ta jõudis järeldusele, et igasugust ultraheli mittemeditsiinilist kasutust tuleks rasedate naiste puhul vältida. „Me peaksime ultraheliga olema sama ettevaatlikud kui röntgeniga,“ sõnas Rakic.

Manuel Casanova, kes on arstikraadiga neuroloog ja neurobioloogia professor Louisville’i Ülikoolis Kentucky osariigis, arvab, et Rakici hiirteuuring aitab kinnitada häirivat hüpoteesi, mida tema ja ta kolleegid on viimased kolm aastat testinud: kokkupuude ultraheliga on keskkonnategur, millel on otsene mõju autismi esinemise märkimisväärsele sagenemisele.

Kui Casanova hakkas 15 aastat tagasi autismi uurima, avastas ta, et neuroteadlased ei suuda paika panna autistliku ja normaalse aju erinevusi, erinevalt näiteks Parkinsoni või Alzheimeri tõvest, mille puhul on ajukahjustus lokaliseeritud. Casanova sai aru, et nii autismi põhjuste kui võimalike ravi viiside mõistmiseks peavad teadlased esmalt välja selgitama, kus autistlike laste ajudes kahjustus täpselt esineb.

Kuna konkreetsete neuronite kahjustusi polnud kunagi suudetud eristada, arvas Casanova, et aju polnud seni õigel viisil uuritud. Ta hakkas aju vaatama kui süsteemi, mitte selle eraldi osi.

Arusaamine, et aju on modulaarne, on esimene samm vaimsete häirete mõistmisel, nagu tõestab neuroteadlase Vernon B. Mountcastle’i töö. 1980. aastal oli Mountcastle Johns Hopkinsi Ülikooli Meditsiinikoolis professor ja Casanova oli seal teadur. Mountcastle avastas, et kui ta pani kassi ajukoore külge vertikaalselt joondatud mikroelektroodid, mis viisid otse läbi hallolluse, reageerisid kõik reas olevad neuronid ühtemoodi. Kuid kui ta läbistas neuronid horisontaalselt, aju pinnaga paralleelselt (või teaduskeeles öeldes tangentsiaalselt), ei reageerinud need koos.

Mountcastle nimetas neid vertikaalselt paigutuvaid ja koos töötavaid neuronite rühmi „väikekolumniteks“.

Nendes kolumnites koos töötavad neuronid vastutavad selliste kõrgemate kognitiivsete funktsioonide eest nagu nägude äratundmine, ühine tähelepanu (kui ma pööran pead ja vaatan kuhugi, siis pöörab ja vaatab ka laps – mitte sellepärast, et ma palusin tal vaadata, vaid kuna normaalne inimaju toimimine paneb ta seda tegema) ja paljude muude funktsioonide eest. Ühine tähelepanu on üks paljudest funktsioonidest, mis ei tundu autistlike laste puhul normaalselt toimivat. Mountcastle’I tööst inspireerituna mõistis Manuel Casanova, kui oluline on uurida autismi ja teiste vaimuhäiretega patsientide ajude impulss-skeeme. Tema ja ta kolleegid avastasid midagi huvitavat: autistlike patsientide ajudes on 10–12% rohkem väikekolumne kui tavaliste laste ajudes.

Ning nad leidsid ka teise anomaalia. Inimaju normaalse arengu käigus jagunevad rakud aju õõnsustesse (vatsakestesse) ja liiguvad siis pinnale (ajukoorele), moodustades vertikaalsed kolumnid. Samal ajal liiguvad teised rakud tangentsiaalselt ja kohtuvad kolumnidega. Casanova ütleb, et need liikumised on nagu „peen balletietendus“ ning selgitab, et tangentsiaalselt liikuvatel rakkudel võib olla inhibeeriv roll, need võivad olla nagu kest, mis takistab väikekolumni rakke valgumast teistesse ajuosadesse. Võrreldes teiste loomadega, isegi primaatidega, peavad inimaju neuronid läbima palju pikema maa ning selle pika teekonna jooksul on kahjuks palju hetki, kui miski võib valesti minna.

Casanova selgitab: „Kujutage ette, et dušikardin hoiab vee vannis sees. Kui kardin on katki, voolab vett välja. Kui radiaalse liikumisega ei kaasne inhibeerivate rakkude tangentsiaalne liikumine, siis on väikekolumnitel katkine dušikardin ja informatsiooni ei hoita enam väikekolumnide sees, see valgub kõrvalasuvatesse väikekolumnidesse ja mõjub üleüldiselt võimendavalt. Autistlike inimeste ajukoor on ülierutuv ning neil esinevad multifokaalsed krambid. Kolmandikul autistlikest lastest on enne puberteediikka jõudmist olnud vähemalt kaks krambihoogu.“

Mida see tähendab? Kui nn väikekolumnide ajurakud liiguvad väljapoole ja vastavad inhibeerivad rakud ei suuda sammu pidada, valgub väikekolumnides olev informatsioon kõrvalasuvatesse rakkudesse, põhjustades ahelreaktsiooni, mis võib tekitada krampe.

Casanova selgitab, et ultrahelilained on üks energiavorm, millega saab teadaolevalt deformeerida rakumembraane. Näiteks kiitis FDA 1990ndate alguses heaks ultraheli kasutamise luumõrade ravimiseks, kuna ultraheli aitab rakkudel rohkem jaguneda. Mõned inimkeha rakud on aga tundlikumad kui teised.

Millised rakud on ühed kõige tundlikumad? Need aju tüvirakud, mis jagunevad ja migreeruvad.

Casanova hüpotees on järgmine: pikaajaline ja ebakorrektne kokkupuude ultraheliga võib põhjustada nende rakkude jagunemist, liikumist ja liiga paljude väikekolumnide moodustumist. Need jagunevad, ilma et selleks oleks põhjust, ning puuduvad inhibeerivad rakud, mis neid kinni hoiaksid.

„Miski mõjutab tekkivaid rakke negatiivselt ja paneb neid jagunema siis, kui nad seda tegema ei peaks,“ ütleb Casanova. „Rakud liiguvad ajukoorele, kuid kuna see toimub valel ajal, ei liigu nad inhibeerivate rakkudega sünkroonselt ning eksitatoorsed ja inhibeerivad funktsioonid ei ole tasakaalus.“

Casanova osutab suurele hulgale tõendusmaterjalile, mis kinnitab tema teooriat, et kokkupuude ultraheliga võib põhjustada autismi.

1. Riskantsete rasedustega naistel, kellele tehakse mitmeid ultraheliuuringuid, on suurem autistliku lapse saamise risk.

2. Autismi esineb palju rohkem kõrgemasse keskklassi kuuluvates haritud perekondades, kes saavad endale lubada n-ö parimat sünnituseelset hooldust lubada ja kellele tehakse suurema tõenäosusega mitmeid ultraheliuuringuid.

3. Somaalias ei teata peaaegu midagi autismi juhtumitest (ning kuigi autismi esinemissageduse madalad näitajad võivad olla osaliselt seotud vähese testimisega, on epidemioloogiliste andmete põhjal selge, et arengumaades esineb autismi palju vähem), aga kui somaallased kolivad Ameerika Ühendriikidesse või teistesse arenenud riikidesse, kus neile saab osaks agressiivne sünnituseelne hooldus, tõusevad nende autismi näitajad hüppeliselt.

4. Inimestel, kes ultraheli ei kasuta (näiteks amišitel), on väiksem autismi tekke risk.

Seda kinnitavat tõendusmaterjali on lihtne ümber lükata. Nagu õpetatakse statistika sissejuhataval kursusel, ei tähenda seos veel põhjuslikku seost. Jah, samal ajal kui autismi esinemine on sagenenud, on Ameerika maanteedel kasvanud punaste maasturite hulk, kuid need kaks nähtust pole ilmselgelt teineteisega seotud. Casanova ütleb ka ise, et kaudsetel tõenditel pole suurt väärtust. Kuid paari viimase kümnendi jooksul on autismi esinemissagedus kasvanud üle maailma. Hetkel on Ameerika Ühendriikides rohkem neuroloogiliste kahjustustega lapsi kui kunagi varem. 2007. aasta seisuga on tähelepanuhäireid diagnoositud 5,4 miljonil lapsel (see võrdub terve Soome elanikkonnaga) ning praegu on Ameerikas autismispektri häire diagnoositud ühel lapsel 88-st. Jaapan, Norra, Island, Taani, Austraalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada ja Ameerika Ühendriigid on need arenenud riigid, kus on näha märkimisväärset, murettekitavat ja näiliselt seletamatut autistlike laste arvu kasvu. Need riigid erinevad üksteisest geograafiliselt ja kultuuriliselt. Nende vaktsineerimiskavad on erinevad. Ning sünnituskogemused on samuti erinevad: Skandinaavia maades ja Jaapanis valib palju rohkem naisi ravimiteta vaginaalse sünnituse. Nagu ütleb Caroline Rodgers oma artiklis, mis avaldati ajakirjas Midwifery Today, on nendel riikidel rohkem erinevusi kui sarnasusi – nad ei jaga sama õhku, vett, riideid, ehitusmaterjale, toitumisharjumusi, putukamürke ega esivanemaid. Ükski konkreetne geneetiline ega keskkonnategur ei saa seletada seda meeletut neuroloogiliste kahjustuste esinemissageduse kasvu, mida me väikelaste puhul näeme.

Kuid kõigil nendel riikidel on midagi ühist: enamik rasedaid naisi saab korrapärast sünnituseelset hooldust ja puutub läbi kehaskriiningute ja loote südametegevuse jälgimise kokku ultraheliga. Riikliku tervishoiusüsteemiga riikides, kus pea igale rasedale naisele tehakse mitu ultraheli, esineb autismi veelgi rohkem kui Ameerika Ühendriikides.

„Ma olen suurema osa oma elust töötanud meditsiiniuuringute valdkonnas,“ kirjutas üks kommenteerija ühe autismi ja ultraheli käsitleva veebiartikli alla. „12 aastat tootsin ma ultraheliandureid. Ma olen kasutanud ultrahelipuhasteid, et puhastada kirurgilisi instrumente (ja ehteid). Ma töötan koos ühe naisega, kes ütles mulle hiljuti, et oma raseduse ajal on ta seni lasknud teha üle nädala ultraheli ning nüüd, kus ta on jõudnud 19. rasedusnädalasse, tehakse talle ultraheliuuring, mis kestab pool tundi. See viimane märkus pani mind mõtlema. Ma ei tea kedagi, kellele oleks tehtud nii pikk ultraheliuuring. Ultraheli läbib niiskuse ja näiteks ultrahelipuhastid töötavad õõnestamise põhimõttel: nad tekitavad selle keha pinnale, mille vastu nad põrkuvad, süvendeid, nii et nad eemaldavad vibratsiooniga selle küljest mustust, kudesid, verd. Äkki võib see vibratsioon ka närvide müeliinkattesse tekitada väikeseid auke või midagi taolist. Minus tekitavad eelkõige muret teadmised selle õõnestamise võimalikkuse kohta – isegi rohkem kui südameprobleemid või loote kuulmise potentsiaalne mõjutamine – ning selle võimalik roll autismi esinemissageduse uskumatus kasvus.“

Tänapäeval rasedatele naistele tehtavad ultraheliuuringud kasutavad helilaineid, mis on kaheksa korda intensiivsemad kui need, mida kasutati enne 1991. aastat. See on enam-vähem sama aeg, mil meie elanikkonna seas hakkas autismi esinemissagedus murettekitavalt kasvama. Veelgi häirivam on asjaolu, et enamik ultraheliaparaatidega töötavaid tehnikuid (isegi kuni 96%) ei tea ohutuse piirnorme, mida nad peaksid järgima, et loodet ei kahjustataks.

Ultrahelitehnika muutub väiksemaks, odavamaks ja kergemini transporditavaks ning see on ilma mingite piiranguteta kättesaadav kõigile, kes oskavad internetti kasutada. Kas tahad oma beebit näha või kuulda? Siis võid endale osta Amazonist või eBayst ultraheliaparaadi osta.

„Enamik inimesi usub, et see on loodud lihtsalt ilusate piltide tegemiseks,“ sõnab Manuel Casanova, hääles sügav kahjutunne.

Kui röntgenid muutusid Ameerika Ühendriikides tavaliseks nähtuseks, olid inimesed elevil selle üle, kuidas see uus tehnoloogia sai inimkeha sisemust jäädvustada. Need pildid polnud just ilusad, kuid nad olid hämmastust tekitavad.

Röntgentehnoloogia avastati 1895. aastal ning see sai nii populaarseks ja laialtlevinuks, et kui mu ema 1940ndate lõpus Chicagos üles kasvas, ei mõõdetud enam tema jalgu selliselt, et paluti tal astuda joonlauaga metallplaadile. Selle asemel pisteti jalad röntgenisse, vajutati nuppu ja siis vaadati tema luid ekraanilt. Kui lõbus see tema ja ta kolme õe jaoks oli! Ning röntgenist oli abi ka avangardistlikel kingamüüjatel, kes hooplesid, et need masinad aitavad kõige paremini leida õiget kinganumbrit.

Nagu kingamüüjad, olid ka mõned teadlased ja arstid selle kahjutuks peetava ja imelise tehnoloogia üle väga elevil; üks 1935. Aasta artikkel nõudis, et röntgen peaks olema sünnituseelse hoolduse tavaline osa. Ajakirjas Proceedings of the Royal Society of Medicine väitis L. N. Reece: „Korrapärase röntgeni mittekasutamine sünnituseelses hoolduses on sama õigustamatu kui sellest loobumine luumõrade ravis.“ Raamatu „Born in the USA: How a Broken Maternity System Must Be Fixed to Put Women and Children First“ autor Marsden Wagner märgib, et toonastes sünniabi õpikutes ei räägitud sellest, et röntgenkiirgus võiks kuidagi lootele või emale ohtlik olla. Kuna mingeid ohutusuuringuid polnud tehtud, olid meditsiinitöötajad varmad kinnitama, et röntgenkiirguse kahjulikkuse kohta polnud ühtegi tõendit. See oli ametlik tõde.

Röntgeni kasutamine sünnitusabis muudkui levis ja sellest sai terve eraldi tegevusvaldkond. Vaja oli röntgeniaparaate ning koolitada spetsialistidest radiolooge ja radiograafe. Kuigi röntgentehnoloogia pani üha rohkem inimesi muretsema, kasutati seda ligi 50 aastat, et hinnata loote pea suurust, arvutada eeldatavat sünnikuupäeva ja teha kindlaks loote väärarenguid. Rase naine tõmmati rihmadega laua külge ning hiiglaslik masin kiirgas tema kõhu suunas röntgenikiiri ja tegi sellest pildi, et arstid saaksid seda analüüsida. Korrapärast rasedusaegset röntgenikasutust peeti õigustatuks, kuna arvati, et kogutav info aitab tagada ohutut rasedust.

Nüüdseks teame, et sünnitusarstid tegid kohutava vea. Tänapäeval püüavad arstid kõigest väest rasedatele seletada, kuidas röntgenikiirgust vältida. Nüüd on teada, et üsas oleva lapse korduv kokkupuude röntgenikiirgusega – mida peeti pikka aega heaks ja ohutuks – kahjustab loote rakke ja võib viia nii nurisünnituse, vaimse alaarengu, sünnidefektide, leukeema kui ka teiste lapseea vähivormideni.

Kas võib olla, et me kordame sama viga ultraheli puhul?

 

Jennifer Margulis

 

Allikas: Jennifer Margulis “Sinu laps, sinu valik” (Gorilla Press, 2019)

Raamat on saadaval ka Apollos ja Rahva Raamatus (varsti ka e-raamatuna)

Fotod: midwiferytoday.com, Gorilla Press



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt