Raamat “Valguslapse ema päevik”: Milleks see kõik?

14. august 2018 kell 20:33



Äsja nägi trükivalgust Adeline V. Amaryllise raamat “Valguslapse ema päevik“, mis on kirja pandud noore ema poolt, kelle peres kasvavad ülivõimetega lapsed – uusima energiaga vertikaal- ja meisterlapsed. Oma esimeses raamatus toob ta lugejateni kogu oma tranformatsiooni ja ärkamise loo, mis puudutab valguslaste saabumist siia maailma. Laste sünd tõi kaasa noore naise võimete aktiveerumise ning avardumise kõige sügavamas mõttes, mistõttu muutus tema jaoks sagedaseks nähtuseks erinevate energiatega suhtlemine, nägemine ja kontakteerumine. Avaldame lugejate soovil raamatust veel teisegi katkendi, esimest saad lugeda siit.

 

Milleks see kõik ?

Lapseootuse ajal võisin oma nägemismeele ja olemusega sattuda paralleeldimensioonidesse ning näha seal kummalisi nähtusi.

Ääretult tihti tuli ette astraalrännakuid, mis olid oma olemuselt nii teadlikud, et võisin kogu oma teadlikkusega ükskõik, kuhu Universumi punkti liikuda. Astraalis liikumisel on erinevad tihkusastmed, see tähendab, et on vahe, kas liigutakse ringi lihtsalt vaimenergiana teadlikus unenäos või astraalkeha erinevate kihtidega. Lisaks on omaette kategooria veel kehavälised kogemused.
Kehavälised kogemused olid mu jaoks eriti põnevad, siis võisin lihtsalt kehast välja astuda magamise pealt ning kogu elamises ringi liikuda. Silmitseda end elutoa seinapeeglist või astuda aknast välja ja lennata maja kohale.

Mida lähemale jõudis sünnitusaeg, seda kummalisemaks muutusid asjalood. Kui tavaliselt suutsin astraalseid liikumisi enda tahte alusel kontrollida, siis tuli ette ka kentsakaid olukordi, kus mul leidis aset kehaväline kogemus, kuid ma ei suutnud mingil põhjusel kuidagi lõimuda kehasse. Olin kuulnud infot, et astraalrännak on täiesti turvaline ja ei sea keha tervist ohtu – see võib olla nii, et keha ei sure, aga füüsiliselt võivad esineda siiski mõjutused ja takistused, et kehasse naasmine on raskendatud.

Mõned kuud enne tähtaega, kui kõht oli juba päris suur, olin harjunud pea iga kahe tunni tagant öösel tualetis käima. Mees magas mul lapsega parasjagu teises toas, et end välja puhata saaksin, tütar kippus ju öösiti tihti ärkama. Tõusin voodist üles ja loivasin vaevaliselt magamistoa ukse juurde, et lampi põlema panna ja tualetti suunduda, aga nii kui hakkasin kätt lülitile asetama, libises käsi sellest läbi!

Proovisin veel uuesti ja kolmandat korda ja neljandat korda lülitit vajutada, enne kui taipasin: “Ahjaa, muidugi! Ma olen ju astraalis! Õigus küll,“ tuli mulle meelde.

Ma ei pannudki tähele, et ma ei astunud mitte füüsilise kehaga, vaid astraalse kehaga voodist välja. Andsin taotlused sisse ja tõstsin sagedust, et kehasse saada, koondasin ka energia kokku. Sekundike – ja välgukiirusel toibusin voodis – tõusin uuesti püsti ja hakkasin uuesti seina juurde kõndima ja jälle – käsi lipsab läbi lüliti ja seina ning ikka ei õnnestunud lülitit vajutada.

Astraalkeha tihedus ei ole nii tugev, et oleks võrreldav materiaalse keha tihedusega ning suudaks 3D füüsilises reaalsuses esemeid liigutada. Andsin kohe uuesti taotlused ja toibusin uuesti voodis.

“No nüüd peab kindlasti õnnestuma, proovin kohe järgi,“ mõtlesin endamisi.

Aga pidin pettuma, sest asjatut üritust juhtus neli-viis korda, lõpuks seisin ukse juures ja mõtlesin endamisi: “No mis jama see on, pean ruttu saama oma kehasse – vaja tualetti minna!“

Kuid, mis ei õnnestunud, oli kehasse naasmine, ükskõik, kui tugevasti ma ka ei üritanud. Minu keha oli sihilikult ümbritsetud madalsageduslike energiatega, sest tuttavad “külalised“ üritasid ilma hinge kohaloluta midagi mu keha kallal ponnistada.

Sammusin sirgel sammul maja teise otsa magamistuppa, kus magasid mu abikaasa ja tütar. Seisin nende voodi kõrvale ja karjusin kõigest väest: “Ärka üles, ma ei saa oma kehasse! Ärka üles, halloo!“  Mõlemad justkui nõiduslikus unes ja ei teinud liigutamagi. Siis mulle meenus, et vaimuna on väga rumal püüda karjuda inimkõrva juures, inimene lihtsalt ei kuule kehalise kõrvaga vaimu häält. See on umbes sama situatsioon, kui peale matuseid üritab lahkunud hing oma lähedaste juures kõndida ja neile kõrva sosistada: “Palun ära nuta kallis, mul on hingeliselt raske, kui sa mind leinad.“ Leinaja on teises sageduses ega kuule vaimu kõnelust, tuleb end sünkroniseerida, et tekiks häälestus ja vaba suhtlus.

Otsustasin, et aitan end ise jamast välja – võtsin end maksimaalselt kokku ja lõimusingi kehasse.

Mida lähemale jõudis sünnitustähtaeg, seda uskumatumaks muutusid minu jaoks kogemused. Kuigi “uskumatu“ oli minu jaoks vaid esmane väline verbaalne hüüatusviis – sisimas ma teadsin ju kogu aeg: “Jah, see kõik on tõesti võimalik! Kõik on võimalik! Inimene on kõikvõimas…“

Kord mõtlesin kõikidele nendele kogemustele, mis ma olin seljatanud ja küsisin oma vaimult: “Miks ma sellist sahmakat kaela olen saanud ja nii palju erinevaid tahke olen pidanud läbi tegema? Milleks kõik need kogemused, kui minu sõbrannad, kes kasvatavad samuti ülitundlike võimetega lapsi, piirduvad üksnes väiksemate löökidega?“

Ja ma sain vastuseks: “See on sellepärast, et kui sa hakkad oma lugusid emadele, isadele, lastele ja noortele rääkima, tunneksid nad ära iseenda kogemused Sinu loos. Sinu pagasisse koondub kõikvõimalikul erineval viisil juhtumeid, et ka see ema, kellel on olnud vaid üksainuke läbielamine, saaks kindlust, et ta ei ole üksi ning tunneks end ära – ta on täiskasvanuks sirgunud uue ajastu laps ja tema kodus kasvab uue põlvkonna valguslaps. Ta on Looja abiline Maal, kes valmistub õitsema oma kõige suuremas hiilguses.“

Tõepoolest, minuni hakkas jõudma imelisi lugusid noortest ja lapsevanematest, kes praegusel energeetiliselt aktiivsel perioodil hakkasid “aktiveeruma“ – see tähendas selgelttunnetamise, -nägemise, -tajumise teravnemist, aga ka oma tõelise olemuse mõistmist siin Maal.“

 

Adeline V. Amaryllis

 

Allikas: Adeline V. Amaryllis “Valguslapse ema päevik“ (Blessed Generation, 2018)

Fotod: valguslapsed.com, Michael Chiu (joonistus)