Fotokollaaž: erakogu + heliopix, Getty Images + Canva.com

“12. märts tõi kõigile Metsküla koolile kaasa elanud inimestele rõõmusõnumi – kool taastatakse valla koolina. Aga mitte ainult. Virtsu koolis avatakse ka 5. ning 6. klass. Samuti jäävad alles teised väikesed valla koolid. See on oluline võit kogukonnale. Kui piirkonnas kaotatakse ära koolid ja muud eluks olulised teenused, siis piirkond sureb välja.

Metsküla kool on minu jaoks tänaseks sümbol – julgusest, südikusest, tegutsemisest! Näide, et kõike on võimalik ümber pöörata! Säde selles alla andnud riigis. Eeskuju, millele toetuda ka siis, kui endal on keerukas ja lootus kaob,” kirjutab Telegramile kolumnist Merle Martinson.

Äärealasid suretatakse poliitiliste otsuste läbi kogu aeg välja. Need nagu enam ei loeks. On head maksu kogumiseks, aga mitte teenuste pakkumise jaoks. Kui aga olulised teenused kaovad, kaob ka inimene. Kui inimesed lahkuvad, siis kaob ka nendega kaasas käiv eelarve rahastus.
Ja nii kaotab kogu piirkond, ka keskuses elav inimene.

See pole vaid sõnakõlks, et lapsed on meie tulevik. Just lastega pered on need, kellel on alati suurim motivatsioon piirkonna elu elavdada. Lapsed on ka meie olevik, sest lapsi saavad just selles vanuses inimesed, kelle sissetulekutest sõltub suuresti valla enda sissetulek.

Inimesed ehk maksumaksjad unustavad ära, et nende käes on päriselt võim, sest nende rahakotist oleneb ka riigi rahakott. Me alahindame enda väärtust ja laseme poliitikutel ülbitseda. Metsküla rahvas ei lasknud.

Metsküla kooli rahvas näitas oma väärtust avalikult. Ütles väga selgelt välja, et ei luba end kiusata. Nad ei vingunud – nad tegutsesid.
Igal rindel, kus võimalik. Kaasates erinevaid kogukondi.
Kogu selle kaose keskel nad särasid ja kasvasid koolina.
Näitasid, kui suur väärtus on koduküla kool. Me oleme selle ära unustanud.

Kool ja selle kvaliteet on inimeseks kujunemise juures väga olulised.

Metsküla kool sai aasta kooli tiitli teenitult, sest seal on aru saadud päris õppimisest. Kooli teema on oluline ka täiskasvanutele. Me ootame vanematelt, et nad käiksid tööl, toodaksid raha ja maksaksid makse. Makse soovib ju see sama kogukond. Kogukond peab toetama perepoliitikat, kus vanematel on võimalikult vähe lisastressi. Toetama raha sissevoolu piirkonda, mitte ära peletama neid, kes kassat täidavad.

Mis ma panen ka meie koduvallas tähele. Oluliseks peetakse keskuse arengut ja seda sageli äärealade rahvastiku arvelt. Maksuraha oodatakse, aga teenuseid väga pakkuda ei soovita. Meil on isegi selline olukord, kus suvel, kui koolibussid ei liigu, ei saa valla keskusesse ühistranspordiga – kuigi me elame valla alas, mis on inimeste arvukuselt teisel kohal ehk väga suur osa kogu vallast. Ja isegi sellisesse tiheasustusega alasse ei pöörata vajalikku tähelepanu, rääkimata väiksematest kohtadest. Ehk probleem on üle-eestiline.

Miks Metsküla koolil õnnestus saavutada võit?

Sest nad kaasasid kogu kogukonna. Nad isegi ei piirdunud sellega – nad haarasid kogu Eestimaa tähelepanu. Ei lasknud nina norgu mitte ühegi takistuse ees. Ei käitunud kui õnnetud ohvrid, vaid lõvid, kes seisid enda õiguste ning õigluse eest.
Neil oli julgus ja tahe. Ei jäädud Facebookis emotsioone välja elama, vaid leiti erinevaid viise jõuda inimesteni. Näidata enda olulisust. Seda julgelt ning enesekindlalt.

Sealt edasi oldi valmis ka poliitikaga rinda pistma. Omavalitsusse ei valitud tagasi isikuid, kes seal on aastaid kahjulikke otsuseid teinud.

Ma sõidan läbi Virtsu, kui Saaremaale lähen, ja see piirkond õitseb. Inimesed tahavad teha ägedaid asju. Kui vallavalitsus seda ei toeta, vaid oksi kodaratesse viskab, siis on see suur probleem. Kui püütakse lämmatada vallas aktiivset kogukonda, siis pole ilmselgelt asjad õiged.

Pole vallavalitsustes ka ebatavaline lihtsalt psühholoogiline kius ehk ebaeetiline käitumine. Keegi ei kontrolli kahjuks valla ametnike vaimset tervist ja tööle sobivust. Ja inimesed ei ole alati ilusad ja head. Kõige enam näen ma seda isikute puhul, kes on pikaks ajaks võimule jäänud. Tekivad enda eelistused ja ei osata enam kogu rahva jaoks olemas olla. Kõigest sõidetakse ülbuse ja sisetehingute läbi üle.

Sellist süsteemi saab lammutada ainult rahvas ise, hakates poliitiliselt aktiivseks. Näidates julgust. Valides targalt. Teades ka näiteks, et sa ei vali inimest, vaid erakonda ning sinu eelistatud isiku asemel võid pukki aidata mõne limuka.

Näen liiga palju, et eestlane on alla andnud. Oma emotsioon oksendatakse välja Facebooki kommentaariumis, aga edasi? Ei toimu midagi, millel päriselt kaalu oleks.

Alustades juba petitsioonidest – kui kõik need inimesed ka allkirja paneksid, kes vinguvad, kui vähe sellest kasu on, siis oleks tulemused juba märkimisväärsed. Selle tõttu ei olegi, et inimene ei tee isegi allkirja pingutust.
Selle eesmärk polegi niivõrd poliitiliselt midagi muuta – selle eesmärk on näidata kaasmaalastele, et meid on palju, kes selle asja eest seisavad. Kogukonnatunnet tekitada meie endi sees. Julgustada üksteist ja anda jõudu järgnevateks sammudeks. Anna alati allkiri, kui on midagi, mis sulle on oluline! Toeta kaasmaalast ka temale olulises asjas! Ära jäta tegemata ka teisi olulisi samme nagu poliitikutele kirjutamine ning meeleavaldustel käimine.

Massimeedia pane kinni – seal hoitakse rahvas omavahel riius ja võimule see väga sobib. Kui sind kiusatakse mingi teemaga seoses ning levitatakse massimeedias valesid, siis teisi kiusatakse nendele olulistes teemades samamoodi – täna ei ole ükski ühiskonnagrupp rahvavaenulikust poliitikast puutumata.

Ma ei toeta ühtegi massimeedia poolt üles kistud tühistamiskampaaniat. Ära tee seda ka sina! Ma toetan enda kaasmaalast, olgu ta minust 200 km kaugusel. Tema kannatused lähevad mulle korda. Me koos moodustame riigi.

Plus, paljud inimesed ei saa aru, kuidas näiteks Rail Baltica või tuulikute teema neid linnas mõjutab ning suhtuvad leigelt. Aga raha nende projektide jaoks kantakse alati meie ühisest kassast. Makse tõstetakse kõigil – elad sa Rail Baltica trassi ääres või kesklinnas.

Me oleme sattunud olukorda, et teenused, mille jaoks me ühiskassat kogume, muutuvad aina enam kättesaamatuks ehk tekib küsimus, miks me üldse makse maksame?

Ära ole enam uinununa seal teleka ja uudiste ees

Ärme lase enda riiki veel sügavamasse auku kukkuda. Sa tahad ju hästi elada? Siis ei saa ignoreerida lõputuid poliitilisi vigu. Inimesed, kes hästi elavad, on selle jaoks alati midagi teinud! Meie tegevusetus on olukorda kõige suurem panustaja.

Võib ju Ligi poole näpuga näidata ja paar korda sajatada, kui ebameeldivad on tema sõnavõtud ja ülbed, aga kui sellega asi piirdub, siis tuleb ta iga kuu jälle selle sama suhtumisega sind tümitama. Tümitamine lõppeb siis, kui see lõpetatakse rahva poolt. Selleks on vaja hakata tegutsema.

Mulle jätkuvalt tundub, et Eesti rahvas ootab, et keegi teine teeb midagi tema eest ära. Et käputäis julgemalt rääkijaid üksi muudavad kogu poliitikat. Ise saab kodusoojas istuda ekraani ees ja punkt. Nii aga erilisi muutusi ühiskonnas ei toimu.
Kui sina ei tule uksest välja ja ei toeta aktiivselt neid isikuid ja kaasmaalasi, siis nad ei saa midagi üksi ära teha. See on kollektiivne probleem ja kollektiiv peab selle ka koos ära lahendama.

Kui ma käin protestidel, siis tekib veel üks küsimus… kus on Eesti mees?
Kas naised on rohkem lõvid täna kui mehed? Enamik ühiskondlikult aktiivseid isikuid on täna naised. See hakkab vaikselt naeruväärseks muutuma.

Mees võiks ka õllepudeli kõrvale panna, kaineks saada ja kaitsta oma maad ja peret, lõpetades ära selle vaenuliku poliitika. Öelda selge ei. Teha end päriselt nähtavaks ja kuuldavaks! Päriselt, mees, kus sa oled?

Merle Martinson