“Me ei igatse “Tuvikesi” mitte sellepärast, et kõik sealsed naljad olid head. Paljud neist olid kohatud, õelad või piinlikud. Me igatseme aega, mil komöödia usaldas vaatajat piisavalt, et mitte öelda talle ette, mille üle tohib naerda,” filosofeerib Youtube´i kanal Millennial Rewind, tuues välja, et “Married… with Children” oli komöödiasari, mis pilas kõiki teisi komöödiasarju – n-ö anti-sitcom.

Bundyd ei õppinud kunagi oma vigadest.

Bundyd ei arenenud.

Me naersime.

Mõnikord õigel põhjusel.

Mõnikord valel.

Ja sari ei peatunud hetkekski, et otsustada, kumb neist õige oli.

Just selles seisnes kogu mõte.

Kui vaadata sarja seestpoolt, näeb see välja umbes nii:

Al tuleb kingapoest töölt koju ja vajub diivanile. Pere koguneb tema ümber. Peggy tahab raha, mida Alil ei ole. Kelly tahab autot, mida Al parandada ei suuda. Bud tahab tunnustust isalt, kellel said julgustavad sõnad otsa kusagil 1978. aasta paiku.

Koer on ainus pereliige, kelle ootused on realistlikud.

Esmapilgul tundub Peggy laiskus lihtsalt iseloomuveana. Kuid täna sarja üle vaadates hakkab paistma, et selles on oma strateegia. Ta valitseb kogu majapidamist lihtsalt sellega, et keeldub selles osalemast.

Ta ei tee süüa.

Ta ei korista.

Ta ei käi tööl.

Peggy avastas traditsioonilise abielulepingu ainsa tõelise loophole’i. Kui sa lõpetad töö täielikult tegemise, ei lasta sind lahti – sinust saab lihtsalt juhtkond.

Kelly ja Bud püüavad mõlemad pääseda samast ummikusse jooksnud pärandist, kuid täiesti erinevate vahenditega. Kelly loodab oma välimusele, Bud oma mõistusele.

Mõlemad strateegiad kukuvad igal nädalal läbi, sest selle sarja universumit ei huvita, millise tööriista sa valid. Plaanidega Bundy on endiselt lihtsalt Bundy.

Miks tühistataks Bundyd tänapäeval kohe ära

Aeg-ajalt ujutavad sarja “Married… with Children” (“Tuvikesed”) videoklipid taas sotsiaalmeedia üle. Al Bundy lösutab diivanil, käsi püksis, ja keegi kirjutab kommentaaridesse tuttava lause: “Sellist sarja ei saaks tänapäeval enam teha.“ Selle alla koguneb hetkega hulk vastuseid: “Liiga solvav“, “liiga labane“, “liiga poliitiliselt ebakorrektne“.

Ent “Married… with Children“ ei olnud hooletu ega sihilikult šokeeriv. Vastupidi – see oli erakordselt aus millegi suhtes, mida tänapäeva televisioon enam eriti kujutada ei oska.

See sari rääkis päris Ameerika perekonnast. Arvetest, seksita abielust, lastest, kes söövad õhtusöögiks hommikuhelbeid, sest keegi ei viitsi süüa teha. Kui enamik 1980. aastate lõpu komöödiasarju näitas perekonnaelu sellisena, nagu sellest jõulukaardil kirjutatakse, siis „Married… with Children“ näitas seda versiooni, mida inimesed pobisevad omaette autos pärast tänupühade pereõhtusöögilt koju sõites.

Ali ja Peggy abielu ei olnud silutud selleks, et mõnele kindlale vaatajaskonnale meeldida. Kõik selle suhtes – pettumused, kibestumine, tülid ja ükskõiksus – olid üksteistkümne hooaja jooksul ausalt vaataja ees. Just see ausus oligi „Married… with Children“ suurim tugevus.

Kui sellele sarjale mõelda, kerkivad silme ette kohe samad kujutluspildid. Al lösutab diivanil oma tühja pilguga, justkui ei vaataks ta midagi. Endiselt räägib ta uhkusega sellest, kuidas viskas Polk High kooli jalgpallimeeskonnas ühes mängus neli touchdown’i. Peggy kannab liibuvaid spandeksriideid, tema punased juuksed on kõrgele soengusse seatud ning ta nosib bonboone. Kelly kannab rõivaid, mille pärast saadetaks ta tänapäeval tõenäoliselt koolist koju. Bud aga nuputab lakkamatult uusi viise, kuidas mõne tüdrukuga voodisse saada.

Kõige selle taustal kõlab Frank Sinatra laul „Love and Marriage“, samal ajal kui kaamera liigub aeglaselt üle Chicago linnavaate – nagu kinnisvarareklaam põrgule.

Me vaatasime seda sarja siis, kui vanemad tähele ei pannud. See tundus nagu keelatud kaup. Nagu komöödiasari, mis pilas kõiki teisi komöödiasarju.

Ja seda ta tegelikult tegigi.

„Married… with Children“ oli omamoodi anti-sitcom. Juba idee sünnihetkest alates loodi see täpselt vastandina kõigele sellele, mida müüsid „The Cosby Show“ ja „Family Ties“.

Bundyd ei õppinud kunagi oma vigadest.

Bundyd ei arenenud.

Al sattus pidevalt alandavatesse olukordadesse. Peggy jäi sama laisaks. Kelly sama lärmakaks. Bud sama meeleheitlikuks. See oli nagu pesumasin, mis keerutab lakkamatult õnnetust, aga ei pese kunagi midagi puhtaks.

Sari võttis Ameerika perekonnakomöödia – žanri, mis oli juba Eisenhoweri ajast saadik olnud moraalse enesetäiendamise masin – ning muutis selle masinaks, mis muutis pettumused komöödiaks, kuid mitte kunagi elutarkuseks.

Abielu ei olnud selles loos tasu.

Töö ei olnud lahendus.

Bundyd elasid lõhes selle vahel, mida komöödiasarjad lubasid ja mida tegelik elu inimestele pakkus.

Bundyd elasid Chicagos väikeses majas. Al müüs kaubanduskeskuses naistejalatseid. Tema naine Peggy oli koduperenaine, kuigi enamasti tundus, et kodu peab ise hakkama saama.

See oli perekond, kus üks inimene teenis raha, teine kulutas selle ära ning mõlemad käitusid nii, nagu oleks teine neile pidevalt vabanduse võlgu.

Bundyde tütar Kelly suhtus kohtingutesse samamoodi nagu Al oma kunagistesse jalgpallisaavutustesse – ainult et tema statistika oli ajakohane. Nende poeg Bud oli tark, raamatulembene, seksist kinnisideeks muutunud ning iga tema plaan endale tüdruksõber leida kukkus läbi.

Igal nädalal paistis korraks, et midagi võiks minna paremaks. Siis vedas elu neid alt, nemad vedasid alt iseennast või juhtus mõlemat korraga.

Juba pilootosa teeb selle selgeks: sellest majast ei pääse keegi välja.

Bundyd alustavad iga osa justkui vee all. Komöödia sünnib sellest, kuidas sari leiab iga kord uue viisi neid sinna pidama jätta.

Kui vaadata sarja seestpoolt, näeb see välja umbes nii.

Al tuleb kingapoest töölt koju ja vajub diivanile. Pere koguneb tema ümber. Peggy tahab raha, mida Alil ei ole. Kelly tahab autot, mida Al parandada ei suuda. Bud tahab tunnustust isalt, kellel said julgustavad sõnad otsa kusagil 1978. aasta paiku.

Koer on ainus pereliige, kelle ootused on realistlikud.

Esmapilgul tundub Peggy laiskus lihtsalt iseloomuveana. Kuid täiskasvanuna sarja vaadates hakkab paistma, et selles on oma strateegia. Ta valitseb kogu majapidamist lihtsalt sellega, et keeldub selles osalemast.

Ta ei tee süüa.

Ta ei korista.

Ta ei käi tööl.

Peggy avastas traditsioonilise abielulepingu ainsa tõelise loophole’i. Kui sa lõpetad töö täielikult tegemise, ei lasta sind lahti – sinust saab lihtsalt juhtkond.

Kelly ja Bud püüavad mõlemad pääseda samast ummikusse jooksnud pärandist, kuid täiesti erinevate vahenditega. Kelly loodab oma välimusele, Bud oma mõistusele.

Mõlemad strateegiad kukuvad igal nädalal läbi, sest selle sarja universumit ei huvita, millise tööriista sa valid. Plaanidega Bundy on endiselt lihtsalt Bundy.

Kelly näib vähemalt kogu seda sõitu nautivat.

Bud peab arvestust.

Ja siis on kõrvalmajas elav Marcy – naaber, kes tegi elus kõik õigesti. Ta omandas hariduse, tegi karjääri, ostis maja ning järgis kõiki reegleid, mida Ameerika keskklass külmkapi külge kinnitab.

Ometi tõestab ta igas osas, et ka „õigesti elamine“ ei tee inimest õnnelikuks.

See muudab ta lihtsalt kibestunuks.

Selles maailmas ei võida mitte keegi.

Ja just selles peitubki kogu mõte.

Komöödia sünnib sellest, et inimesed pingutavad edasi maailmas, mis on juba ammu otsustanud, et sellel pole mingit tähtsust.

Igas komöödiasarjas leidub inetust, isekust, iha, õelust ja kõrkust. Need on komöödia algmaterjal.

Oluline küsimus on hoopis selles, mida sari nende omadustega osa lõpuks peale hakkab.

Sellistes sarjades nagu “Full House”, “Growing Pains” või “The Cosby Show” oli tavapärane lahendus muuta kogu segadus õppetunniks. Keegi tegi vea, jäi vahele, istus voodi serval koos inimesega, kes teda armastas, õppis sellest midagi. Taustamuusika tõusis, publik ohkas heldinult ning perekond oli taas koos.

1980. aastate Ameerika komöödiasarjad meenutasid 22-minutilist pereteraapiat, millele lisati naerulint ja lõppu kallistus. Mingil põhjusel olime kõik nõus uskuma, et just selline näebki välja päris pereelu.

„Married… with Children“ keeldus kogu sellest mudelist.

Al solvab esimeses vaatuses klienti ja on kolmandaks vaatuseks endiselt sama kibestunud.

Peggy nähvab Alile – ja siis veel kord.

Kelly teeb taas täpselt sama vea, ainult uue soenguga.

Bud kukub läbi, satub piinlikku olukorda ja naaseb järgmisel nädalal veelgi meeleheitlikumana.

Mitte miski ei liigu arengu suunas.

Mitte miski ei muutu paremaks.

Kõik see inetus ei viinud suure läbimurdeni.

See oligi igapäevaelu.

Ja me naersime Ali üle sellepärast, et tundsime ta ära.

See oli onu, kes ei suutnud lõpetada rääkimist oma keskkooliaegsest jalgpallikarjäärist.

See oli isa, kes tuli töölt koju nii kurnatuna, et tal polnud oma naisele enam midagi anda.

See oli abielu, mida hoidsid koos harjumus, võlad ja hirm otsast alustada.

Sari ei nõudnud, et me oleksime oma naeru pärast moraalselt üle.

Mõni naer tuli äratundmisest.

Mõni julmusest.

Mõni puhtast kergendusest.

„Õnneks istub diivanil tema, mitte mina.“

Sari lihtsalt mängis stseeni välja ega hoolinud sellest, millise põhjusega sina naersid.

Ja nüüd mõelge korraks sellele diivanile.

Mitte mõnele konkreetsele episoodile, vaid diivanile endale.

Peaaegu igas Bundyde elutoas toimuvas stseenis istub Al täpselt samas asendis – käsi püksivärvli vahel, lössis, pilk kas televiisoris või lihtsalt tühjuses.

Peggy liigub samal ajal ringi ja kurdab. Lapsed läbivad kaadrit teel kuhugi mujale.

Al istub üksinda mööbliesemel, mis peaaegu igas teises tolle aja komöödiasarjas oli kodu soe keskpunkt.

See oli diivan, mille ümber kogunes perekond Seaver.

See oli diivan, kus Danny Tanner rääkis oma tütardega.

See oli diivan, kus Cliff Huxtable jutustas lugusid.

Bundyde kodus on diivan aga valvepost.

Vaatetorn.

Al istub seal, sest magamistuba on veel hullem, köögis on Peggy ja garaažis on külm.

Ta istub seal sellepärast, et tema elus pole enam mitte kuskile minna.

See pilt tundub lihtne, kuid ütleb tegelikult kõik.

Ed O’Neill püsis sellel „valvepostil“ üksteist hooaega, sest Al Bundyl polnud lihtsalt enam ühtegi muud kohta, kuhu end paigutada.

See diivan ei ole pelgupaik.

See on tupiktee.

Ja siinkohal jõuabki arutelu tavaliselt tuttava väiteni: „Sellist sarja ei saaks tänapäeval enam teha.“

Inimesed süüdistavad liigsuurt tundlikkust.

Süüdistatakse poliitilist korrektsust.

Süüdistatakse ka Z-generatsiooni.

Ja kuigi kõigis neis etteheidetes on oma tõetera, selgitavad need toimunut vaid osaliselt.

Muutus on palju sügavam ja huvitavam.

Muutunud ei ole niivõrd see, mida me vaatame, vaid kuidas me vaatame.

Oleme harjunud kaevandama sarjadest üksikuid videoklippe, rebima need episoodidest välja ja hindama nalju ilma stseenita, millesse need algselt kuulusid.

Kolmkümmend sekundit telefoniekraanil. Ei mingit sissejuhatust. Ei mingit pööret. Ei seda hetke, kus tegelane kaks minutit hiljem oma sõnade eest lõivu maksab.

Alles jääb vaid üks kontekstist välja rebitud solvav lause, mis ootab hinnangut.

Selliselt komöödiat vaadates muutub iga nali omamoodi seisukohavõtuks.

Kas sari kiidab selle heaks?

Kas Al on siin kangelane?

Mida see ütleb stsenaristide kohta?

1989. aastal selliseid küsimusi praktiliselt ei tekkinud, sest neid ei saanudki tekkida.

Nalja nähti episoodi sees, hooaja sees, sarjas, mille maailm ise näitas iga paari minuti järel selgelt, et selle peategelane on luuser.

Kontekst tegi kogu töö ära.

Täna on see raam kadunud ning me ootame, et komöödia kannaks kogu oma moraalse sõnumi juba nalja sees.

Näita enne puändi, kelle üle sa naerad.

Anna juba sissejuhatuses märku, millised on sinu väärtused.

Ütle meile, kummal poolel sa seisad – vastasel juhul eeldame kõige hullemat.

„Married… with Children“ ei pidanud vajalikuks sellist aruandlust esitada.

See usaldas vaatajat.

See eeldas, et publik tunneb luuseri ise ära, ilma et sari peaks talle kõrva sosistama: „Vaata, see mees ongi luuser.“

Kas me sellist usaldust tegelikult väärime, on juba omaette küsimus.

Aga sari usaldas meid sellegipoolest.

Selle mõistmiseks tuleb vaadata ka tollast kultuurilist tausta.

1980. aastate lõpus oli Fox alles vaevu arvestatav telekanal.

ABC, NBC ja CBS valitsesid Ameerika teleõhtuid ning perekonnakomöödia oli nende kõige turvalisem formaat – soe, moraalne, lootusrikas ja justkui tervendava toimega.

Terve rahvas istus õhtuti diivanil ning sai televiisorist jutlust toimiva perekonna ideaalist.

Fox ei suutnud teistest kanalitest veelgi soojem olla.

Seetõttu valiti vastupidine suund.

Valjem.

Odavam.

Labasem.

Ja palju tõelisem.

Sarja loojad Michael G. Moye ja Ron Leavitt kirjeldasid oma ideed sisuliselt ühe lausega: „Mitte „The Cosby Show“.“

Kõik, mis traditsioonilises perekonnakomöödias toimis, pöörati pea peale.

Cosby pere isa on arst.

Meie isa müüb kingi, mida ta endalegi lubada ei saa.

Cosby lapsed õpivad igas osas midagi.

Meie omad muutuvad iga hooajaga aina rumalamaks.

Cosby pere ema hoiab perekonda koos.

Meie ema hoiab koos ainult diivanit.

1989. aastal algatas Michigani osariigist pärit koduperenaine Terry Rakolta üleriigilise kirjadesaatmise kampaania, kutsudes reklaamiandjaid sarja boikoteerima, sest tema hinnangul oli see pornograafiline.

Coca-Cola lõpetas reklaamimise.

Procter & Gamble tegi sedasama.

Fox muutis saate eetriaega.

Ja vaatajanumbrid hoopis plahvatasid.

Miljonid inimesed lülitasid sarja sisse ainult selleks, et näha, mille ümber selline kära käib.

Selline oligi ringhäälingutelevisioon ajal, mil pahameel oli suurepärane turundusvahend.

Kui mõni lapsevanemate ühendus sinu peale karjus, oli see odavaim reklaamikampaania, mida telekanal endale soovida võis.

Täna selline loogika enam ei tööta.

Rakolta-sarnane kampaania ei kasvataks enam vaatajanumbreid.

See tooks kaasa voogedastusplatvormi sisejuurdluse, vaikse montaažimuudatuse, mõne osa eemaldamise ning kriisikommunikatsiooni plaani.

„Married… with Children“ elas 1989. aasta üle, sest toonane televisioon oskas skandaalist kasumit teenida.

Tänapäeval ei pruugiks samasugune sari ellu jääda, sest voogedastusplatvormid oskavad skandaali lihtsalt kustutada.

Kui nüüd tagasi vaadata, ütleb see sari palju ka meie endi kohta.

Kunagi lubasime komöödial lihtsalt olla.

Tegelane võis olla täielik segadus esimeses osas ja samasugune ka kahesajandas osas ning keegi ei pidanud seda halvaks stsenaariumiks.

Naljakas ei olnud mitte tegelase areng, vaid tema hädade eriline tekstuur.

Tänapäeva kvaliteetkomöödia seda enamasti enam ei luba.

Iga peategelane peab läbima arengukaare.

Ted Lasso peab muutuma paremaks inimeseks.

Fleabag peab oma leinaga silmitsi seisma.

Isegi kõige küünilisemates sarjades peavad tegelased lõpuks oma tegude eest maksma.

Koletis saab arve.

Publik saab moraalse rahulduse.

Ja sari saab tõestada, et teadis kogu aeg, mis on õige ja mis vale.

Al Bundyle ei esitatud kunagi arvet.

Üheteistkümnendal hooajal oli ta sisuliselt sama mees, kes esimeses.

Natuke kibestunum.

Sama diivan.

Sama käsi püksivärvli vahel.

Samad kingad.

Ja endiselt neli touchdown’i Polk High’ meeskonnas.

Tema elu parim päev oli ammu möödas, kuid ta kavatses sellele mälestusele toetuda elu lõpuni.

Ja sari lubas tal seda teha.

Ning ligi kakskümmend miljonit inimest vaatas seda igal nädalal.

Tänapäeval ütleksime ilmselt, et selline tegelane on ebaõnnestunud.

Kui inimene ei arene, tundub ta katkine.

Kui sari keeldub moraali lugemast, tundub, nagu varjaks ta midagi.

Heaks näiteks on Ed O’Neilli järgmine suur roll – Jay Pritchett sarjas „Modern Family“.

Sama näitleja.

Sama karm sinikraest pereisa.

Aga nüüd on ta jõukas.

Tal on kaunis noor naine ning terve rida emotsionaalseid lugusid, kus ta õpib armastama oma homoseksuaalset poega, kasupoega ja lapselapsi.

Jay Pritchett on justkui Al Bundy pärast seda, kui kultuur saatis ta võõrutusravile, kolis ta Brentwoodi villasse ja pani moraalsed kodutööd ära tegema.

Sama mees.

Lihtsalt parem postiindeks.

Ja arengukaar on lõpuks läbitud.

Sarnase pärandi kandis edasi ka „It’s Always Sunny in Philadelphia“, mis päris peaaegu muutumatul kujul „Married… with Children“ DNA.

See sari on alles, kuid kitsal nišikanalil, publikule, kes on teadlikult valmis moraalselt ebamugavat huumorit vastu võtma.

Oma hiilgeajal kogus „Married… with Children“ nädalas 20–25 miljonit vaatajat telekanalis, mida pool Ameerikat ei saanud isegi korralikult kätte.

Niisugust peavoolu isu lunastamata inetuse järele enam ei eksisteeri.

Ebamoraalne komöödia ei surnud välja.

See lihtsalt suruti väiksemasse tuppa ja kästi vaiksemalt olla.

Sarja videoklipid levivad aga tänaseni TikTokis, YouTube’is ja Reelsis.

Me vaatame neid.

Osalt nostalgiast.

Osalt selle väikese keelatud vilja tunde pärast.

Kuid veel olulisem põhjus on see, et need klipid paljastavad midagi, millest internet ei näi kunagi tüdinevat.

Need näitavad vana televisiooni, mis oli kogemata aus nende asjade suhtes, mida uus televisioon on õppinud varjama.

Kingapoes tehtud paksunaljast ei saa enam lihtsalt paksunali.

See on artefakt maailmast, kus komöödiasarja tegelane võis olla kaamera ees julm ning sari ei katkestanud stseeni ülestunnistusega, kus ta selgitab, mida ta sellest õppis.

Just see puuduolev vabandus teebki need klipid nii elektriseerivaks.

Vaikus seal, kus tänapäeval oodataks selgitust, ongi nende suurim võlu.

Al Bundy neljakümnesekundiline videoklipp on justkui lühike puhkus lõputust vaidlusest selle üle, mida komöödia tohib või ei tohi teha.

See kergendustunne on päris.

Isegi nende jaoks, kes tegelikult ei tahaks sellises maailmas päriselt elada.

Me ei igatse seda sarja tagasi.

Me igatseme tunnet.

Seepärast need klipid levivadki.

Mitte naljade pärast.

Vaid selle hoiaku pärast.

Selle tunde pärast, et võis lihtsalt televiisori ette istuda, ilma et oleks pidanud enne läbi rääkima, mille üle on lubatud naerda.

Al diivanil.

Käsi püksivärvli vahel.

Tühi pilk.

Mõni märkus oma naise toiduvalmistamise kohta.

Viisteist miljonit vaatamist.

Kommentaarid täis inimesi, kes teesklevad korraga nii šokeeritust kui ka nostalgiat.

Sari teeb endiselt sedasama, mida alati.

Paneb meid teadlikult ebamugavust tundma.

Ja siit jõuamegi kõige olulisema mõtteni.

„Married… with Children“ ei kukkunud läbi tänapäeva kultuuris.

Meie oleme kaotanud võime sellega samas ruumis istuda.

Mitte sari ei muutunud võimatuks.

Publik muutus.

See ei ole etteheide.

Kultuur muutub alati põhjusega.

Ka tänapäevane nõudmine, et komöödia oleks moraalselt üheselt mõistetav, sündis täiesti reaalsetest probleemidest.

Julmus, mis maskeeriti teravaks huumoriks.

Koomikud, kes peitsid end vabanduse „see oli ju ainult nali“ taha.

Aastakümneid kestnud laisad ja pahatahtlikud naljad.

Vastutuse nõudmine ei tekkinud tühjale kohale.

Aga selle käigus läks midagi kaotsi.

Kadus meie võime vaadata inetuid asju selgelt, ilma et sari peaks meile kinnitama, et näeb neid täpselt samamoodi nagu meie.

Kadus Al Bundy oma diivanil.

Sari näitas neid inimesi lihtsalt sellistena, nagu nad olid.

Me naersime.

Mõnikord õigel põhjusel.

Mõnikord valel.

Ja sari ei peatunud hetkekski, et otsustada, kumb neist õige oli.

Just selles seisnes kogu mõte.

Seda me tegelikult taga igatsemegi, kui neid videoklippe jagame.

Mitte nalju.

Vaid seda kokkulepet.

Täiskasvanulikku.

Sentimentaalsuseta.

Ilma kättpidi juhendamiseta.

Just seda tunnet otsime iga kord, kui avame telefonis järjekordse neljakümnesekundilise katkendi.

Kui sa kasvasid nende sarjadega üles, kuid vaatad neid nüüd hoopis teise pilguga, siis kanal Millennial Rewind vaatab need sarjad uuesti üle ning püüb mõista, mis nende pinna all tegelikult toimus.

Allikas: Millenial Rewind