Fotokollaaž: Avaliku teenistuse seaduse ekraanikuva + sivarock, Getty Images Signature + Canva.com

Parteitu riigikogu liige Varro Vooglaid küsib sotsiaalmeedias, et kui avaliku teenistuse seaduse (ATS) järgi on ametnik kohustatud hüvitama ametiasutusele tekitatud varalise kahju, siis miks seda regulatsiooni pea mitte kunagi reaalselt ei jõustata?

Palusime tehisarul seadust uurida 70 miljoni eurose mürsutehingu ja RKIK-i petturitele kaotatud ligi 60 000 euro näitel. Põhjalikus vastuses tuuakse muuhulgas välja, et ATS § 81 kohaselt on kahju hüvitamise ettepaneku tegemiseks aega kolm kuud alates hetkest, mil pädev isik sai või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju põhjustanud isikust. Absoluutne piir on aga kolm aastat kahju tekkimisest. Kas võib olla, et fopaade avalikuks tulemisega viivitati meelega, et kedagi isiklikult vastutusele võtta ei saaks?

Avaliku teenistuse seaduses seisab:

9. peatükk
Ametniku varaline vastutus
§ 80. Vastutus
(1) Kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses.
(2) Kui kahju on tekitanud mitu ametnikku ühiselt, vastutab iga ametnik oma süüle vastavas ulatuses.
(3) Kui ametnik on teenistuskohustust rikkunud tahtlikult, vastutab ta tekkinud kahju eest täies ulatuses.

Miks “ametniku varalist vastutust” pea mitte kunagi reaalselt ei jõustata?

Chat GPT: Vaatasin üle viidatud regulatsiooni ja sinu toodud RKIK-i juhtumitega seotud avaliku info. Siin on minu hinnangul üsna oluline nüanss: ATS § 80 ei ole mehhanism, mille alusel riik saab lihtsalt öelda, et „riik kaotas raha, järelikult maksab ametnik“. Vastupidi – selle rakendamiseks tuleb üsna täpselt ära tõendada konkreetse ametniku kohustuse rikkumine, süü ja põhjuslik seos tekkinud kahjuga.

Ja just see võibki olla üks põhjus, miks § 80 praktikas nii vähe nähtav on.

1. Kõigepealt: mida § 80 tegelikult nõuab?

Kehtiv ATS ütleb, et ametnik vastutab siis, kui ta on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju. Tahtluse korral on vastutus täies ulatuses; hooletuse või raske hooletuse puhul tuleb vastutuse suuruse määramisel arvestada kümmet asjaolu ning mitte-tahtliku rikkumise korral on lagi kuuekordne põhipalk. Riigi Teataja

Seega peab riik sisuliselt läbima järgmise ahela:

1. Mis oli ametniku konkreetne teenistuskohustus?
↓
2. Kuidas ta seda rikkus?
↓
3. Kas rikkumine oli süüline?
↓
4. Kas just see rikkumine põhjustas riigile kahju?
↓
5. Kui suur osa kahjust on konkreetse ametniku süül?

Alles siis tekib § 80 alusel rahaline vastutus.

See on päris kõrge tõendamislatt.

2. RKIK-i 60 000 euro juhtum on tegelikult väga huvitav näide

Avaliku info kohaselt maksis RKIK umbes kaks aastat tagasi võltsarve alusel ligi 60 000 eurot ning politseile teatamisega viivitati nii kaua, et kriminaalasi lõpetati tulemuseta. News feed at Inbox.eu

Siin tekib § 80 seisukohast väga konkreetne küsimus:

Kes rikkus oma teenistuskohustust ja kuidas?

Sest pelgalt fakt, et riik maksis petturile 60 000 eurot, ei tähenda veel automaatselt, et mõni ametnik peab selle 60 000 eurot hüvitama.

Näiteks tuleb välja selgitada:

• kes pidi arvet kontrollima;
• milline kontrollikohustus talle kehtis;
• kas kontroll jäeti tegemata;
• kas arvel olid ilmsed tunnused, mis oleksid pidanud pettuse avastama;
• kas tegemist oli tavapärase või erakorralise maksega;
• kas keegi kinnitas makse vaatamata hoiatustele;
• millal pettusest teada saadi;
• miks politseid ei teavitatud;
• kas varasem teatamine oleks võimaldanud raha tagasi saada.

Viimane punkt on eriti oluline.

Kui näiteks raha oli võimalik tagasi saada seni, kuni politseile oleks õigel ajal teatatud, aga ametniku tegevusetuse tõttu see võimalus kadus, võib tekkida eraldi kahju ja põhjuslik seos.

Aga seda tuleb tõendada.

3. Veel huvitavam on 70 miljoni euro mürsutehing

Siin on asi õiguslikult märksa keerulisem.

ERR-i andmetel sõlmiti 2024.–2025. aastal leping, mille puhul maksti ettemaksuna kokku 70 miljonit eurot ettevõtetele, kes ei olnud varem selliseid mürske tarninud. Lepingupartner ei täitnud oma kohustusi ning RKIK pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse. ERR

RKIK-i praegune juht Elmar Vaher ütles üsna otse, et tema hinnangul ei oleks ta sellist lepingut teinud ning et lepingu taga oli RKIK-i endine peadirektor Magnus-Valdemar Saar. Samuti ütles ta, et RKIK-i finantsjuhtimise põhimõtteid ei järgitud. ERR

See võib olla palju lähemal ATS § 80 klassikalisele rakendusjuhtumile.

Aga siin tekib kohe teine probleem.

Saar ise väidab, et RKIK ei teinud otsuseid üksinda ega valinud tarnijaid ning et tehingutega seotud materjalid olid edastatud ka kaitseministrile ja kantslerile. ERR

Seega on meil kaks väga erinevat narratiivi:

Praeguse RKIK-i juhtkonna versioon:

probleemse lepingu taga oli endine RKIK-i juht ja allkirja pani tema.

Endise juhi versioon:

otsuseid ei teinud RKIK üksinda, valikuid ja riske arutati kõrgemal ning materjalid olid ministri ja kantsleri käsutuses.

Ja just siin muutub § 80 rakendamine keeruliseks.

4. Allkiri ei tähenda automaatselt varalist vastutust

See on minu arvates kogu asja kõige olulisem punkt.

Kui ametnik on lepingu allkirjastanud, ei tähenda see iseenesest, et tema tekitas kahju ATS § 80 mõttes.

Vaja oleks näidata näiteks:

ametnikul oli kohustus kontrollida X-i;
ta ei kontrollinud X-i;
ta pidi mõistlikult aru saama, et X on probleemne;
selle kohustuse rikkumise tõttu sõlmiti leping;
selle lepingu tõttu tekkis riigile kahju.

Kui aga otsustamisprotsessis osales mitu inimest, oli tegemist kollektiivse otsustusprotsessiga ja ametnik tegutses talle antud juhiste järgi, muutub individuaalse süü tõendamine palju raskemaks.

Seda arvestab tegelikult ka § 80 ise: hooletuse puhul tuleb vaadata muu hulgas ametniku teenistusülesandeid, talle antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski ning ametiasutuse võimalusi kahju vältida. Riigi Teataja

Ehk seadus ise tunnistab, et ametnik ei tegutse vaakumis.

5. Ja siin jõuame sinu küsimuse kõige huvitavama osani: miks seda siis nii vähe rakendatakse?