Foto: Considerate Agency / Unsplash

Ajal, mil inimesed on loonud muusikat — olgu see laulude kirjutamine, kitarride käest kätte andmine elutubades või pikad ööd stuudios — on muusika ja muutunud meeleseisundite vahel eksisteerinud vaikne, kuid püsiv seos. Loovus sünnib sageli teadvuse ja intuitsiooni piiril, kus kunstnikud katsetavad, otsivad inspiratsiooni ning lasevad ideedel areneda ilma liigse enesekriitikata.

Tänapäeval on see suhe omandanud uue tähenduse. Kanep on liikunud subkultuuridest laiemasse avalikku arutellu ning sellega kaasneb muutunud hoiak: stereotüüpe asendab nüansirikkam käsitlus ja varjatuse asemel räägitakse avatult. Keskmesse ei ole enam pelgalt tarvitamine, vaid meeleseisund, rituaalid ning see, kuidas taim sobitub inimeste emotsionaalsesse ja loomingulisse ellu. Sama muutus kajastub ka aruteludes kanepiseemnete ja -ürdi üle, mis on muutunud tehnilisest teemast laiemaks kultuuriliseks küsimuseks.

Muusikakultuur on olnud selle arengu üks kujundajaid, kuid samal ajal on see muutuv suhtumine jätnud selge jälje ka muusikakultuurile endale.

Kanep, loovus ja tähendused

Loovus ei seisne üksnes andes. See on seotud kohaloleku ja keskendumisega. Võimega lasta mõtetel rännata ilma hinnanguteta. Paljud loojad kirjeldavad vooseisundeid, kus ideed saabuvad pingutuseta – justkui laul paljastaks end ise, mitte ei sunnitaks seda vägisi sündima.

Mõne jaoks mängib kanep selles protsessis vaikset rolli. Mitte otseteena, vaid viisina pehmendada sisemist kriitikut – seda häält, mis kahtleb igas sõnas, igas noodis. Pinget, mis tekib siis, kui tühi leht tundub valjem kui ükski meloodia. Sellises pehmemas ruumis võib looming taas muutuda mänguliseks.

See nihe on muutnud ka seda, kuidas räägitakse kanepiseemnetest. Kasvanud on huvi päritolu, geneetika ning selle vastu, kuidas erinevad sordid mõjutavad meeleolu, energiat ja tajusid. Mõned suhtuvad kanepiseemnetesse kergekäeliselt, teised süvenevad teemasse põhjalikumalt, uurides ja õppides iseseisvate allikate kaudu – näiteks veebilehtedelt nagu hypnoseeds.com –, et mõista paremini, kuidas erinevad geneetikad on kujunenud.

Esile kerkib läbimõeldum suhe. Selline, mis põhineb teadlikul kavatsusel, mitte kuvandil.

Kuulamisrituaalid ja igapäevased kokkupuuted kanepiseemnetega

Kõik, kes kanepiga kokku puutuvad, ei ole kunstnikud. Paljude jaoks on see seotud muusikaga osana isiklikust rituaalist: vinüülplaat päeva lõpus, hoolikalt koostatud esitusloend või pikk jalutuskäik linnas, kõrvaklapid peas ja aega mõtlemiseks.

See atmosfäär on oluline. Muusika kujundab emotsioone ning kanep muudab mõne inimese jaoks seda, kuidas neid emotsioone kogetakse. Selle tulemusena on arutelud kanepiseemnete üle muutunud kirjeldavamaks ja vähem tehingupõhiseks. Räägitakse vähem siltidest ja rohkem sellest, kuidas teatud valikud sobituvad igapäevaste rutiinide, meeleolude ja loominguliste harjumustega.

Oluline ei ole terminoloogia ise, vaid vabadus kirjeldada kogemust ilma hukkamõistuta.

Muusika kui emotsionaalne lääts

Muusika võimendab tundeid. See loob ruumi vabanemiseks, enesevaatluseks ja mõnikord ka katarsiseks. Kanep võib toimida sarnaselt – mitte teemana, vaid läätsena.

Mõned loojad kirjeldavad, et hakkavad märkama detaile, mis muidu jääksid tähelepanuta: akordi tekstuuri, pausi nootide vahel, seda, kuidas sõnad emotsionaalselt mõjuvad, mitte ainult tehniliselt. Teised hindavad lihtsalt vaikust, mis saabub siis, kui vaimne müra taandub ning keskendumine muutub pehmeks, mitte pingutatuks.

Teadlikkuse kasvades kajastub see mõõdukam toon ka vestlustes kanepiseemnete üle. Avatumalt räägitakse tugevusest, tasakaalust ja isiklikest piiridest. Paljude jaoks ei ole eesmärgiks intensiivsus, vaid resonants.

Vanade stereotüüpide murenemine kanepiseemnete ümber

Üks märkimisväärsemaid kultuurilisi muutusi on karikatuuride taandumine. Tänapäeva kanepitarbijate hulka kuuluvad lapsevanemad, üliõpilased, juhid, kunstnikud, aktivistid ja sportlased. Inimesed, kes tulevad toime stressiga. Inimesed, kes otsivad loovust. Inimesed, kes püüavad olla kohal kiire elutempo keskel.

Muusika on alati peegeldanud ühiskondlikke muutusi, mistõttu pole üllatav, et see nihe on toimunud koos muutuvate helimaastike ja loominguliste kogukondadega. Kanepiseemnetest ei räägita enam üksnes põrandaalustes ringkondades – neist on saanud osa laiemast vestlusest elustiili, rituaalide ja isiklike valikute üle.

See ei tähenda, et kõik peaksid selles osalema. Ega ka seda, et kõik sooviksid. See tähendab lihtsalt, et inimesed tunnevad end turvalisemalt oma huvi ja uudishimu ausalt väljendades.

Ja ausus viib enamasti parema kunstini.

Kohalolule rajatud kultuur

Parimal kujul ei tähenda tänapäevane kanepikultuur põgenemist, vaid tähelepanu. Täielikku kohalolu loo mängimisel või plaadi kuulamisel, mis teisel pool tuba vaikselt keerleb. Hetkedele hingamisruumi andmist. Vaikuse lubamist maailmas, mis harva aeglustub.

Selles mõttes eksisteerivad kanepiseemned kõrvuti teiste vaiksete praktikatega: päeviku pidamine, meditatsioon, jalutamine, öise vihma kuulamine. Need on osa laiemast ökosüsteemist, mis toetab eneserefleksiooni ja autentsust.

Ja nagu muusika, jääb ka see kogemus sügavalt isiklikuks.

Iga looja.
Iga kuulaja.
Iga hetk.
On erinev.

Kuhu vestlus liigub

Legaliseerimise laienedes ja stigmade taandudes saavad kanepiseemned tõenäoliselt üha loomulikumaks osaks kultuurilisest jutustusest. Esseedes, dokumentaalides, taskuhäälingutes ja lauludes uuritakse edasi nende seoseid emotsioonide, loovuse ja eneseväljendusega.

Järeldus on lihtne.

Kanep ei loo kunsti.
Kuid mõnikord aitab see luua ruumi, kus kunst saab sündida.

Muusika areneb edasi. Nii areneb ka vestlus kanepiseemnete ümber. Ja kusagil rütmi ja mõtiskluse vahel kohtuvad need kaks jätkuvalt inimlikus, ajatus soovis tunda midagi tõelist.

Toimetas Sisu Turundus