
1. aprill 2025 kell 20:15
Foto: Austin Disteli / Unsplash
Äkki on kõik käeulatuses. Kolleeg Kaplinnas, koolikaaslane Balil, mängukaaslane Manchesterist – nad kõik on vaid ühe pühkimise, klõpsu või pingi kaugusel. Viimastel aastatel ei ole kommunikatsioon mitte ainult arenenud, vaid see on mitmekordistunud, kiirenenud ja pööratud pea peale.
Inimesed kirjutavad, räägivad, voogedastavad, reageerivad ja kommenteerivad kogu aeg ning kui tahate mõista, kuidas asjad nii kaugele jõudsid, ei pea vaatama tulevikku, vaid viimase kümne, võib-olla viieteistkümne aasta jooksul. Just seal on toimunud tõelised murrangud, mis on kirjutanud kommunikatsiooniajalugu – ja seda suure kiirusega.
Pikka aega oli ülemaailmne suhtlemine tehniline luksus. Tänapäeval on see normaalsus, mis on hiilinud märkamatult igapäevaellu nagu hästi õlitatud algoritm. Seda ei teinud võimalikuks mitte mõni maagiline leiutis, vaid kogu tehnoloogia, infrastruktuuri ja aruka igapäevase integratsiooni koosmõju.
Mobiilside muutus massidele sobivaks alles siis, kui mobiilsidevõrke järk-järgult täiustati. Närvilised 2G-ühendused, kus tekstisõnumid olid kaugside kroonijuveeliks, andsid teed 3G-le ja hiljem 4G-le, mis tegid liikuva videotelefoni kasutamise üldse võimalikuks. Lõpuks lubas 5G, et isegi otseülekanded liikuvatest rongidest ei pea enam olema soovunelm.
Samal ajal muutus Wi-Fi põhiteenuseks. Kõigepealt kohvikutes, siis rongides, hiljem isegi lennukites. Tänaseks on see paljudes eluvaldkondades sama tavaline kui vaikiv vesi supermarketi riiulil. Võimalus olla ühenduses kõigi seadmete vahel toimib aga tegelikult ainult tänu pilvele. Fotod, sõnumid, dokumendid – kõik on sünkroonitud, kõik on olemas, olgu siis mobiiltelefonis, sülearvutis või nutiteleris.
Nutitelefonist endast on saanud kaasaegse elu juhtimiskeskus. Telefonikõnede tegemine on muutunud peaaegu kõrvaliseks asjaks. Messenger, kõnesõnumid, videokõned, grupivestlused – inimesed kirjutavad, räägivad ja jagavad kõikvõimalikke sõnumeid. Vestlus on muutunud mobiilseks ja koos sellega ka kogu suhtluskäitumine.
Samal ajal kui võrgustikud on ühelt poolt muutunud suhtlusplatvormideks, on teiselt poolt tekkinud täiesti uued dialoogiruumid – otse mängu keskel. Igaüks, kes tänapäeval virtuaalsetes maailmades liigub, ei räägi mitte ainult mängust, vaid mängus. Hääl asendab vestluse, avatar muutub väljendusvahendiks ja peakomplektist saab sissepääsupilet uutesse sotsiaalsetesse ruumidesse.
Mitmikmängud nagu Fortnite, Valorant või League of Legends ei ole ainult võitlemine või hüppamine. Inimesed räägivad, naeravad, vaidlevad ja planeerivad. Striimijad, kes mängivad casino, lõbustavad oma suhtlemisega massiliselt vaatajaid ja seega on suhtlemine mängu keskne osa, sageli rahvusvaheliselt. Inglise keelest on saanud sillakeel, kus emotikonid, emotes ja siseringi släng on muutunud laiendatud grammatikaks.
Platvormid nagu Discord on selle arengu täiustanud. Nad pakuvad oma servereid, kanaleid ja keelealasid. Neid ei kasutata mitte ainult mängudest, vaid ka poliitikast, kunstist või lihtsalt igapäevaelust rääkimiseks. Twitch seevastu muudab suhtluse vaatemänguks. Streamer mängib, chat kommenteerib ja streamer vastab otseülekandes. Vaatajad ei ole enam lihtsalt publik, vaid osa dialoogist. Kommunikatsioonist saab sündmus, kollektiivne kogemus.
Varem oli Skype lahe. Mitte selles mõttes, et see oli stiilne, vaid selles mõttes, et see oli revolutsiooniline. Äkki oli võimalik tasuta helistada oma tädile Kanadas. Ja samal ajal teda näha. See oli 2000ndate alguses peaaegu maagiline. Muide, Skype’i ei arendatud mitte Silicon Valley’s, vaid Eestis – riigis, mis on meid oma digitaalse nutikusega üllatanud nagu vaikiv kangelane sellest ajast saadik.
Siis tuli Microsoft, võttis teenuse üle ja muutis selle mitte üleöö, vaid samm-sammult oma sideimpeeriumi ehituskiviks. Täna elab Skype edasi Microsoft Teamsis, osana platvormist, mis ei võimalda mitte ainult videokõnesid, vaid ühendab ka kalendrid, failid, vestlused ja ülesanded. Teams ei ole enam suhtlusvahend kitsamas mõttes. See on digitaalne töökeskkond, ruum, kus vahetamine, organiseerimine ja isegi pausivestlused eksisteerivad kõrvuti.
Ja see on oluline. Kommunikatsioon ei ole enam ainult suuline või kirjalik sõna. See on põimitud protsessidesse, seotud andmetega ja on osa igakülgsest digitaalsest igapäevaelust. Vahendid on muutunud platvormideks. Vestlustest on saanud süsteemid. Ja kommunikatsiooni turvalisus on suur väljakutse.
Rääkimine on hõbe, postitamine on kuld. See, mida varem arutati kooliväljakul või tööjärgse õlle juures, toimub nüüd avalikult – selfie’de, rullide ja kommentaaride vahel. Inimesed ei suhtle enam ainult ühe inimesega, vaid publikuga. Või õigemini potentsiaalse jälgijate, sõprade, fännide või juhuslike lugejate massiga.
Facebook oli privaatse suhtluse lõpu algus. See muutis vestlused nähtavaks, kommenteeritavaks ja eelkõige algoritmiliselt filtreeritavaks. Kes kellega suhtleb, sõltub nüüd vähem isiklikust võrgustikust kui nähtavusest, kaasatusest ja asjakohasusest. Instagram tõi visuaalsuse esiplaanile. Äkki sai suhtlemisest kunstivorm – ilus pilt, kiire tekst, paar hashtagi ja sõnum ongi valmis. Lõpuks andis TikTok sellele kõigele lava, koreograafia ja heliriba.
Kuid asi ei ole ainult jõudumises. Küsimus on ka tonaalsuses. Sotsiaalmeedia on muutnud vestluskäitumist – kiirem, teravam, emotsionaalsem. Meeldimised ja jagamised määravad, millised avaldused elavad edasi, mitte nende sisu. Kommunikatsioonist on saanud tähelepanu mäng, etendus minivormingus. Rääkimine ei ole enam see, mis see varem oli. See on lühike, see on vali ja tihti on see filtriga.
Siis tuli 2020. aasta ja äkki muutus see, mis varem oli sageli vabatahtlik, kohustuslikuks. Kui sa tahtsid rääkida, pidid sa klõpsama. Zoom-kohtumised asendasid kohvikuköögid, meeskonnakõned asendasid konverentsiruumid. Sünnipäevapeod toimusid puhkeruumides, tööintervjuud köögilauas veebikaamera ees. Plaandeemia ei leiutanud digitaalset suhtlust, kuid see andis sellele turboparandamise. Äkki ei olnud digitaalne suhtlemine enam lihtsalt mugav, vaid vajalik. Ja äkki oskasid isegi vanavanemad videokõnesid pidada. See, mis varem oli „midagi noortele“, muutus kõigi jaoks igapäevaseks eluks.
See ei loonud mitte ainult uut standardit, vaid ka uut väsimust. Suumiväsimus oli tõeline – tundidepikkused vestlused ilma kehakeeleta, kehva ühendusega ja pidevalt oma ekraani vaadates. Samal ajal õitses internetis uus loovus. Online-mänguõhtud, digitaalsed karantiinipidud, meemid kodukontori elust – suhtlus muutus ellujäämisvahendiks.
See, et inimesed räägivad rohkem, ei tähenda, et nad räägivad paremini. Kommunikatsioon on tänapäeval eelkõige üks asi: killustunud. Kümme sõnumit päevas ei asenda head vestlust. Kuid need hoiavad meid ühenduses ja hoiavad masinat töös.
Keelebarjäärid on kadumas tänu tehisintellekti tõlkijatele. Automaatsed ettepanekud täiendavad sõnumeid juba enne, kui mõte on lõplikult välja öeldud. Tööriistad mõtlevad ise ja sekkuvad seega ka inimeste sõnumite sõnastamisse. Emojid asendavad sõnu, GIFid terveid lauseid. Keel muutub lühemaks, kiiremaks ja sageli ebatäpsemaks.
Inimesed suhtlevad üha enam võõrastega – kommentaariumides, foorumites või livestriimides. See toob kaasa uusi võimalusi, aga ka uusi konflikte. Toon muutub karmimaks, anonüümsus kaitseb ja provotseerib. Samal ajal kasvab vajadus selguse ja pühendumuse järele digitaalses uudistetulvas.
See, mis selles maailmas juba reaalsus on, kõlab ikka veel nagu ulme. Tehisintellekt kirjutab e-kirju, vestleb klienditeeninduses ja peab dialooge. Mis on veel reaalsus, kui teine inimene on programm? Ja mis juhtub keelega, kui masinad kirjutavad paremini kui inimesed?
Metaversioon kuulutab kommunikatsioonivormi, mis ei sõltu enam ekraanidest. Avatarid kohtuvad virtuaalsetes ruumides, hääle, žestide ja digitaalse silmside abil. Kas see jääb mängumuutjaks või PR-trikkiks, on veel lahtine. Kuid suund on selge: suhtlemine muutub füüsilisemaks – paradoksaalne, kuid võimalik.
Toimetas sisuturundus
Märguanded
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.