Mihkel Mutt: “Demokraatlik õigusriik on hea ühiskonnakord üksnes teadlikele ja tublidele inimestele”

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

18. veebruar 2013 kell 18:58



sirp7_esikaas

Täna tähistab oma 60. sünnipäeva Mihkel Mutt. Telegram soovib kirjanikule palju õnne, avaldades osaliselt eelmisel reedel Sirbis ilmunud intervjuu. Küsijaks on Sirbi „Sotsiaalia“ rubriigi toimetaja Valle-Sten Maiste.

/–/

V.-S.M: /–/ Kirjeldad romaanis (“Kooparahvas“ – toim.) hiilgavalt tänast reaalsust, kus riigikogulastest ekskommunistid nännutavad avaõiguslikus hommikustuudios jõulupäkapikkude kogumise kirest. Kui aga küsin ajakirjanikuna kunagiselt kommunistilt, et räägime siis selgeks, miks mõnitasid vabadusvõitlejaid, kuidas suhtusid parteilasena 1987. aastal muinsuskaitsjaisse, siis on Reformierakonna lõbulehekülgedel üksjagu jutualdis eliit kuss. Oled viidanud mälu hoidmise vajadusele, kuid päris nii otseselt neid asju tänase poliitikaga vist ei taha siduda?

M.M: Otsene sidumine ei ole üldjuhul ilukirjanduse, vaid ajaloolaste või publitsistide asi. Kirjaniku ülesanne pole kaasa aidata süüdistuskokkuvõtete koostamisele ega koordineerida repressioone, vaid anda kuju oma imestusele ja panna seeläbi lugejad mõtlema. Miks on meil vaikus? Kui mingi nähtus tundub tervele mõistusele totaalselt ebaloomulik, siis tuleb esitada küsimus, kas tegemist pole pigem seaduspära, mitte juhuste kokkulangevusega. /–/

Meil toimus üleminek ühelt korralt teisele üsnagi ebaharilikult, see ebaharilikkus on jätkunud üle kahekümne aasta ja see pole sama hästi kui jätnud jälgi meie kollektiivsesse refleksiooni (kunst, kirjandus jne) – nii peame paratamatult tõdema, et see ongi osa eestlusest. Eestlus ühtaegu väljendub selles endamisi vaikselt urisemisega piirdumises, ja see urisemisega piirduv vaikimine ja leppimine omakorda süvendab eestlust. Kardan, et ka lähitulevikult pole ses suhtes eriti palju loota. Kuigi parimasse loomeikka jõuavad mõned autorid, kelle kooliiga möödus veel kaheksakümnendatel. Aeg teeb oma töö. Tänased noored poliitikud ei ole kuulunud komparteisse, seetõttu on osalt mõistetav, et nad ei taju, kui suurel määral nad mõnes suhtes meenutavad nõukaaja tegelasi. Muidugi mitte kõik ja igas suhtes, aga ühisosa on kindlalt olemas. /–/

 

V.-S.M: „Kooparahva” paljude häälte seas räägitakse kommunistliku minevikuga leppimise vajadusest ja oled märkinud, et meid on liiga vähe, et kommuniste maha kanda. Kui paratamatu see ikkagi on, et häbiväärsed pugejad, kellel rahvuslikud blondiinid stagnaõhustikus su raamatus põlglikult pihku lüüa soovitavad, täna presidendilt ordeneid saavad ja meile aateid õpetavad. Ka mu õpetaja, kellele kahelised õpilased Brežnevi pildiga klassis Vabadussõja olemasolu tutvustasid, sai mingi Ilvese medali. On see Linde, Ansipi, Maruste, Männi, Aru, Jentsi jt nimedega ehitud valitsuserakond tõesti Eesti ainus võimalus. See on ju omaaegse EKP ideoloogiatöötajate restauratsioon, mis on õnnestunud vene ohu vastu seismise sildi all eestlastele pähe määrida?

M.M: Ei, loomulikult pole see ainus võimalus. Ainult miks on su viimane lause umbisikuline? Kellel on õnnestunud pähe määrida? Ja kas need määrijad on mitte-eestlased või? Ja kas need isikud, keda mainid, on siis üldpildis väga olulised (kui muidugi valitsusjuht kõrvale jätta)? Kelle peale on rahvas kõige verisem? Eks vist ikka Jürgen Ligi peale, kuigi tema taust on ju igati hea. Ja samavõrd kui kirutakse rahandusministrit, manatakse mõnel pool Laari kui põllumajanduse hävitajat. Need asjad ei ole mustvalged. /–/ Muide, ka sul on võimalus oma õpetaja nimi avalikustada ja häbimärgistada.

Õigusriik on teatud mõttes kuratlik nähtus ja emotsioonide suhtes armutu, sest selle kaitse alla satuvad automaatselt ka need, kes selle kehtestamise vastu on varem aktiivselt võidelnud. Muide, sulid õpivad õigusriiki kiiremini ja paremini oma huvides kasutama kui korralikud inimesed (maffiaadvokaadid on tasemel). Sest korralikud juhinduvad korraliku inimese endastmõistetavast eetikast. Seetõttu on demokraatlik õigusriik hea ühiskonnakord üksnes teadlikele ja tublidele inimestele.

Üht aga tahaksin teema lõpetuseks öelda (ei saa selleta rahulikult kuuekümneseks saada!). Vahel tekib tunne, et ajalugu käsitatakse kas akadeemilise huvi avalduse, teooriana või siis meelelahutuse, lugude jutustamisena. Ometi on igapäevaseks eluks vähesed asjad praktiliselt veel tarvilikumad kui ajalugu. Ajaloo tundmine asetab meie jooksva igapäeva avaramasse perspektiivi, laseb seda vaadata distantsiga. Kui me näiteks mõne esile kerkiva olukorra puhul teame, et ka varasematel aegadel on seda ette tulnud, siis me suhtume sellesse juba ainuüksi sellepärast teistmoodi. Saame teada, et selle keerulise olukorraga on toime tuldud, ja näeme, kuidas seda tehti. Me saame seejuures õppida eelkäijate vigadest. Ja kui ka vältida pole kõike võimalik, siis ikkagi näeme, et nii on ka varem olnud, järelikult see kuulubki inimolusse ja see teadmine pakub juba iseenesest lohutust ja meelekindlust./–/

 

V.-S.M: Oled ka ise lühemat aega pärispoliitika serval kõndinud. Ehkki meie ilmavaated lahknevad, toetaksin sinulaadseid kandidaate pelgalt eruditsiooni ja intelligentsi pärast. Milles on siiski asi? Kas poliitika isepäisele ja rahuldamatu intellektuaalse uudishimuga inimesele ikkagi ei sobi või ei oska parteid väärikaid inimesi väärikalt kutsuda ja hoida ning ajavad heal meelel keskpäraste sabaliputajatega läbi?

M.M: Esindusdemokraatia on igal astmel konsensuslik, kogu aeg peab tegema kompromisse ja end tagasi tõmbama. Kunstnikule on see reeglina raske ja teistel on temaga tülikas. Parem hoidku eemale. Küll aga võiksid targad inimesed pärispoliitikutele rohkem nõu anda. Praegu on nõuniku koht pahatihti sinekuur truuduse ja parteistaaži eest. Ahvatlust olen tundnud minagi. Ma pole puhas vaim ja aeg-ajalt kogen tõmmet “tõelise” elu suunas, olgu selleks kõrtsid, turud või poliitika. Viimase puhul on ju tegemist päriseluga, mitte nagu kirjutamisel. See-eest on loomingu puhul vabadus peaaegu piiramatu. Olen siiski jõudnud arusaamisele, et mulle sobib see variant rohkem. Ühtaegu nõustun vanade kreeklastega, et poliitika on suurel määral kunst. See on protsessuaalne, ajas ja ruumis kulgev kunst, elu lõputu lavastamine ja ühiskonna kureerimine.

Mis puutub intelligentsi, siis on see poliitikutel ikkagi teistsugune kui loovisikul. Poliitikute eesmärk on korraldada võimalikult tõhusalt inimeste bioloogilise olemise taastootmist. Poliitikud on tugevad olmepsühholoogid, taktikud. Nemad ei pea väljendama „olemist” eredalt kujundlikus keeles ega juurdlema, kas see „olemine” on üldse tarvilik. Kunstnikud, kes sellega tegelevad, on päriselus sageli abitud. Ajaloost näeme, et kuigi mõlemad suundumused võivad ühes isikus koos esineda, on suured poliitikud keskpärased kunstnikud ning vastupidi. Ei meenu kedagi, kes oleks mõlemat tipptasemel suutnud.

/–/

 

V.-S.M: Oled loomingus olnud üsna oma kaasaja keskne, aina enam ka lähiajaloole tagasi vaadanud? Oled sa üldjoontes õnnelik ja rahul, läbinägelikkusele, kohatisele sarkasmile, jätkuvalt võimul kommunistidele ja kõigele vaatamata? Või oled pigem leppimatu, soovides siiski enamat eneselt, Eestilt ja maailmalt?

M.M: Enda suhtes ei kesta mu rahuolu kunagi kauem kui kolmkümmend sekundit. Ma olen maksimalist ja see, et paljud küünivad täiuseni minustki vähem, on mulle kehv trööst. Kahju muidugi, et elu on palju raisatud (sest veidi peab kindlasti raiskama, see on kooliraha). Aga uuesti alustada ei viitsiks kohe päris ausalt mitte. Oma nahk muutub elu jooksul ikka natuke armsaks ka, nagu palju päevi seljas olnud rõivatükk. Nii et, jah, olen väga õnnelik inimene.

Endised kommunistid ei ole enam päris kindlasti peamine takistus Eesti teel hüvangule. Pikas perspektiivis on Eestil uskumatult vedanud ning ka praegu on läinud suhteliselt hästi. Kes natukegi tunneb ajalugu ning nüüdismaailma, sel on raske jõuda teistsugusele järeldusele. See teadmine võiks meid innustada oma võimalusi targemini ära kasutama. On ohumärke, aga õnneks pole veel midagi pöördumatult kadunud. Mis puutub kogu maailma, siis on see meile seni teada olevalt ühes eksemplaris. Niikaua kui meil pole kinnitust, et mõistusega elu on kusagil mujal suutnud vältida neid karisid, mis on Maal, tuleb seda võtta kui üldjoontes paratamatust.

 

Loe tervikteksti Sirbist.

Foto: Sirp

 

Toimetas Õnne Puhk