Foto: YuriArcursPeopleImages / Freepik

Liikumisvabadus Euroopa Liidus on vaid üks lugematutest põhiõigustest, mida on alates koroonapettusest mitu korda piiratud. Isegi EL-i digitaalset COVID-sertifikaati põhjendas Brüssel sellega, et see peaks hõlbustama inimeste vaba liikumist EL-is, kuid see oli tehtud oluliselt lihtsamaks nende jaoks, kes on vaktsineeritud. Juba siis rääkisid pahatahtlikud keeled kohustuslikuks jääva vaktsineerimispassi esialgsest versioonist. 

Nüüd on rahvusvahelised koroonaterroristid astunud uue sammu selle “vandenõuteooria” elluviimise suunas. G20 tippkohtumisel Balil (Indoneesia) leppisid osalejad kokku digitaalse vaktsineerimissertifikaadi kasutuselevõtmises, “et tugevdada tulevaste pandeemiate ennetamist ja neile reageerimist”.  

“Olemasolevad standardid ja digitaalsed COVID-19 sertifikaadid” peaksid olema eeskujuks – selle orwelliliku detaili leiab vaid see, kes viitsib kogu deklaratsiooni läbi lugeda, täpsemalt punktis 23. Seal on muu hulgas kirjas: “Tunnistame IHRi (2005) raames ühiste tehniliste standardite ja kontrollimeetodite tähtsust, et hõlbustada sujuvat rahvusvahelist reisimist, koostalitlusvõimet ning digitaalsete ja mittedigitaalsete lahenduste, sealhulgas vaktsineerimise tõendite tunnustamist. Toetame jätkuvat rahvusvahelist dialoogi ja koostööd usaldusväärsete ülemaailmsete digitaalsete tervisevõrgustike loomisel osana jõupingutustest, mille eesmärk on tugevdada tulevaste pandeemiate ennetamist ja neile reageerimist, mis peaks olemasolevate standardite ja digitaalsete COVID-19 sertifikaatide edust kasu saama ja tuginema neile.”

G20 to adopt Vaccine Passports using WHO standards

“Let’s have a digital health certificate acknowledged by WHO… if you have been vaccinated or tested properly, then you can move around”, said the Indonesian health minister in Bali…

No thanks …

🔊sound …🤡🌎 pic.twitter.com/VDM1qK4xW5

— Wall Street Silver (@WallStreetSilv) November 16, 2022

Reisimise lihtsustamine või õigusi rikkuv nõue? 

IHR-i ehk rahvusvahelised tervise-eeskirjad võtsid allakirjutanud riigid vastu 1969. aastal Bostonis, need jõustusid 1. jaanuaril 1971 ja neid mõistetakse kui õiguslikult siduvaid eeskirju, mis kehtivad ainult WHO suhtes. Samas on IHR ainus rahvusvaheline õigusleping, mis annab Maailma Terviseorganisatsioonile (WHO) volitused tegutseda peamise ülemaailmse järelevalvesüsteemina.

Ehk siis IHR-i rakendamise kohustus laieneb kõikidele WHO liikmesriikidele ja viimase, 2005. aasta versiooni kohaselt on selle eesmärgiks “vältida, kaitsta, kontrollida ja rakendada rahvatervise tõrjemeetmeid rahvusvahelise levikuga haiguste vastu viisil, mis vastab ja piirdub rahvatervise ohtudega ning mis väldib rahvusvahelise liikluse ning kaubanduse mittevajalikku häirimist.”

Millegi pärast IHR-is kirjapandut koroonapandeemia ajal eirati ja loodi kõiksugu uusi ja invasiivseid regulatsioone ja seaduseid.

Sarnaselt Euroopa Liidus eelmisel aastal tehtud avaldustega seoses toona digitaalse COVID-sertifikaadi kasutuselevõtuga, kõlab G20 deklaratsiooni vastav lõik peaaegu identselt – et “hõlbustada” rahvusvahelist reisimist. Siiski on ka selge, et piiriülese reisijateveo puhul on samm “hõlbustusest” “kohustuseni” väga väike. Ärgem unustagem, et ka koroona “pandeemia” käigus viidi vabaduse ja põhiõiguste piiranguid läbi nn vorstitaktikat kasutades ehk viil viilu haaval. Kas ka G20 deklaratsioon võib olla midagi enamat? Viide sanitaareeskirjadele peaks olema eriti murettekitav.

Viimase kolme aasta kogemused annavad põhjust karta, et WHO ja rahvusvaheline üldsus kuulutavad tulevikus väga kiiresti välja “pandeemia” – niipea, kui kusagil “avastatakse” “uudne patogeen” või isegi lihtsalt “teadaoleva patogeeni uus variant”, millest haigestub üle kolme inimese üle maailmas (nagu rahvusvaheline hädaolukord ahvirõuged, millega on tänaseks surnud 25 inimest).

G20 soovib rohkem keskenduda mRNA tehnoloogiale 

Pole vähem üllatav, et G20-l näib olevat suurenenud huvi mRNA vaktsineerimise levitamise vastu. Koroonavaktsiinide raskete ja eluohtlike kõrvaltoimete sagedust ei saa eitada ei WHO ega rahvusvaheline üldsus. Sellegipoolest seisab dokumendi punktis 23:  

“Toetame WHO-d mRNA vaktsiinide tehnoloogiasiirde keskust ja kõiki sõsarameteid kõigis maailma piirkondades eesmärgiga jagada tehnoloogiat ja tehnilist oskusteavet vabatahtlikel ja vastastikku kokkulepitud tingimustel. Tervitame ühist uurimistööd ja vaktsiinide ühist tootmist, sealhulgas tõhustatud koostööd arengumaade vahel.“ Lisaks tahetakse tugevdada kohalikku ja piirkondlikku tootmisvõimsust, laiendada koostööd “tervisetoodete“ vallas ning hõlbustada ülemaailmset juurdepääsu vaktsiinidele. 

Lõpetuseks ja täiendavaks selgituseks: G20 deklaratsioonis sisalduv reisipiirangute võimalus ei viita mitte ainult koroonavastastele vaktsineerimisele, vaid üldiselt “vaktsineerimise tõendile”, nagu seda sõna otseses mõttes nimetatakse. Isegi kui tuleks olla väga ettevaatlik selliste mõistetega nagu “tervisediktatuur”, oleks rahvusvahelistel reisidel kohustuslik digitaalne (või mitte-digitaalne) vaktsineerimistunnistus vaieldamatu ja ainult väga-väga harvadel juhtudel õigustatud sekkumine inimeste isiklikesse individuaalsetesse õigustesse. Kahjuks, nagu on näidanud ka koroona “pandeemia”, on selliste piirangute tõkked viidud murettekitavalt madalale tasemele. 

On märkimisväärne, et peavoolumeedia ei ole uudistes maininud käesoleva G20 deklaratsiooni punkti number 23. Diplomaat Clyde Kull tõi oma ERR-i artiklis küll välja, et “Bali kohtumine keskendub peamiselt kolmele valdkonnale: võrdsem ja õiglasem vaktsiinide kättesaadavus, energia ja digipööre.”

Allikad: Reitschuster, CBN News, G20 deklaratisoon, lingid artikli sees

 Toimetas Hando Tõnumaa