Foto: congerdesign / Pixabay

Justiits- ja digiministeerium plaanib pikendada lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegu, et rohkem ohvreid jõuaks juhtunust politseile teatada. Praegu aeguvad raskemad kuriteod kümme aastat pärast ohvri täisealiseks saamist, kuid edaspidi võiksid need aeguda alles siis, kui kannatanu saab 50-aastaseks ehk kuni 32 aastat hiljem. Kergemate juhtumite puhul oleksid aegumistähtajad 15 või 20 aastat, vahendab ERR.

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta põhjendas muudatust sellega, et kurjategijad on sageli ohvri lähedased inimesed, kes on last pikalt manipuleerinud ja hirmutanud. Seetõttu ei pruugi ohvrid olla valmis juhtunust rääkima enne täiskasvanuikka jõudmist või isegi aastakümneid hiljem.

Märtsis kogus üle 13 000 allkirja rahvaalgatus, mis nõudis, et lastevastased seksuaalkuriteod ei aeguks üldse. Pakosta eelistab siiski Euroopa riikide eeskujul väga pikki, kuid mitte aegumatuid tähtaegu.

Minister rõhutas, et kuriteost tuleks teatada võimalikult kiiresti, sest aja möödudes muutub tõendite kogumine keerulisemaks. Samuti toonitas ta süütuse presumptsiooni ning vajadust muuta ühiskondlikku suhtumist nii, et häbi tunneks teo toimepanija, mitte ohver.

Kurb statistika

Iga viies laps Euroopas langeb mingis vormis seksuaalvägivalla ohvriks. Uuringute järgi ilmneb seksuaalvägivalla ulatuslik negatiivne mõju tervisele aastate jooksul ning sellel on eluaegsed tagajärjed, sh posttraumaatiline stressihäire, väsimussündroom, kõrge risk enesetapuks ja suurem tõenäosus langeda ka hiljem uute väärkohtlemiste ohvriks jne. Lapseeas vägistamist kogenutest 83 protsenti on öelnud, et kogetud väärkohtlemine mõjutab neid täiskasvanuna.

Euroopa mastaabis tunneb 70 kuni 85 protsenti lapsohvritest oma väärkohtlejat ja enamik langeb nende inimeste ohvriks, keda nad usaldavad.

Julguse kogumine võib võtta aastakümneid

Ohvriabi poole pöördub üha rohkem inimesi, kes on kogenud seksuaalvägivalda lapsepõlves, kuid julgevad sellest rääkida alles aastakümneid hiljem. Ohvriabi sõnul ootavad paljud enne abi otsimist 20–30 aastat ning sageli ajendab neid rääkima mõni konkreetne elusündmus või “päästik“. Paljud pole juhtunust varem rääkinud isegi oma lähedastele.

Lastevastaste seksuaalkuritegude hulka kuuluvad muu hulgas vägistamine, seksuaalne ahistamine, ahvatlemine, väljapressimine, prostitutsioon ning lapsporno tootmine ja levitamine.

Eestis registreeritakse laste vastu toime pandud seksuaalkuritegusid järjest rohkem, mis peegeldab eelkõige kasvanud teadlikkust ja ohvrite suuremat valmisolekut oma kogemustest rääkida.

Ka prokuratuuri jõuab juhtumeid, mis on kehtiva seaduse järgi juba aegunud. Prokuratuuri sõnul ei saa sellistel juhtudel enam menetlust alustada, kuid kannatanute hilisemast rääkimisest peetakse siiski oluliseks, sest see aitab juhtunule tähelepanu juhtida ja võib toetada ohvri paranemist.

Allikas: ERR

Toimetas Sander Soomaa