Fotokollaaž: The Onioni pilauudis (2025) + Ivgalis | Dreamstime.com + ekraanikuva + Canva.com

Maailm seisab taas ohtliku eskalatsiooni lävel. Lähis-Idas süvenev vastasseis Iraani, Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide vahel võib poliitikakommentaator Gareth Icke´i hinnangul kujuneda konfliktiks, mille mõjud ulatuvad kaugelt üle piirkondlike piiride. Oma eileõhtuses videos vaatleb ta toimuvat kriitilise pilguga, seades kahtluse alla ametlikud põhjendused, poliitiliste liidrite järjepidevuse ning meediaruumi sõltumatuse. 

Ta toob välja ka, et Epsteini failide avalikustamine ja kogu sellega seotud tegevus on tihedalt seotud Iraani rünnaku ajastusega. Icke seob Epsteini failid ka laiemalt Iisraeli ja USA tegevusega, rõhutades, et need inimesed (sh “hullumeelsed, pedofiilid ja deemonid“) kasutavad nende dokumentide ja võimu positsiooni ära, et manipuleerida olukorda ja kontrollida sündmusi.

Icke analüüsib võimalikke strateegilisi samme, avaliku arvamuse kujundamist, sõjalise eskalatsiooni poliitilisi motiive ning sõja laiemat mõju – alates majandusest ja energiaturust kuni rändevoogude ja kodanikuvabadusteni (rangemad siseturvameetmed, digi-ID jne) – sisuliselt on tegu “suure lähtestamisega”. Ta küsib, et miks liiguvad otsused sõja suunas olukorras, kus enamik inimesi seda ei soovi, ning millised jõujooned kujundavad tegelikult tänast geopoliitilist reaalsust.

Avaldame nii Icke´i video kokkuvõtte kui ka täispika tõlke. Artiklit jääb lõpetama USA sõjaveterani Alec Zecki viimane postitus X-is, mille keskne sõnum on, et juba mõnda aega tagasi alanud (vaimse) III maailmasõja peamiseks lahinguväljaks on inimeste südamed ja meeled.

Kokkuvõte Gareth Icke´i veebruari viimastel tundidel tehtud videost: 

Maailma poliitiline olukord liigub taas sõjalise eskalatsiooni suunas. Väidetavalt ei soovi seda ei Ameerika rahvas ega laiem avalikkus, kuid kriitikute hinnangul surub konflikti peale kitsas ja mõjukas eliit. Nende sõnul on sõjaliste pingete kasvatamiseks püütud kujundada avalikku nõusolekut, ent see pole olnud veenev.

Iraani tuumaprogrammi on aastakümneid kirjeldatud kui vahetut ohtu, väites korduvalt, et riik on tuumarelva loomisest “vaid mõne nädala kaugusel“. Skeptikud osutavad, et samasuguseid hoiatusi on esitatud juba ligi 40 aastat.

Samal ajal tekitas küsimusi Iisraeli rünnak Iraani vastu ajal, mil väidetavalt toimusid läbirääkimised. Kriitikute hinnangul õõnestab see diplomaatilisi pingutusi ning süvendab piirkondlikke pingeid. Kui aga julged Iisraeli tegevust kritiseerida, tembeldatakse see automaatselt antisemiitlikuks.

USA poliitik Marco Rubio tõi hiljuti esile Iraani raketivõimekuse, märkides, et see kujutab ohtu Ameerika sõjaväebaasidele ja laevastikule piirkonnas. Vastukriitikud osutavad aga, et USA sõjaline kohalolek Iraani ümbruses on ulatuslik ning sellises olukorras on vastastikune heidutus paratamatu. Nad toovad võrdluse, et kui Iraan paigutaks sõjaväebaasid näiteks Mehhikosse või Kanadasse, oleks USA reaktsioon tõenäoliselt äärmiselt terav.

Kriitilistes käsitlustes väidetakse ka, et Ameerika Ühendriikide välispoliitika ei lähtu alati otseselt riigi enda huvidest, vaid on tugevalt seotud liitlassuhetega Lähis-Idas, eeskätt Iisraeliga. Selline vaade seab kahtluse alla arusaama USA-st kui täielikult iseseisvast ja domineerivast globaalvõimust.

Eriti teravalt nähakse vastuolu praeguse administratsiooni varasemate lubadustega vältida uusi välissõdu. Valimiskampaanias rõhutati korduvalt, et Ameerika ei sekku enam uutesse relvakonfliktidesse. Kriitikute sõnul on problemaatiline mitte üksnes võimalik poliitikamuutus, vaid ka see, et avalikkus uskus neid lubadusi siiralt.