Foto: Pixabay / By_Jo

Lähedase lahkumine ei ole kunagi kerge. Eriti raske on see siis, kui lahkub inimene, kes on elu kinkija – meie vanem. Loodan, et ühiskond liigub suunas, kus oskame anda ja võtta aega rahulikuks leinamiseks. Vaimsest tasakaalust olulisemat asja on raske leida, kirjutab loodusterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson. 

Mina pidin hiljuti hüvasti jätma oma isaga. Ilmselt läheb mul veel aega, et see tühimik saaks oma loomuliku koha süsteemis. Märkan igapäevaselt, kuidas organism käitub veel veidralt. Ma luban sel kõigel nii olla. Niipea kui ma kiirustama hakkan, tõmbab keha mind tagasi. Oluline on olla olemas iseendale, mitte teistele. See on mulle alati veidi keeruline olnud, mis ilmselgelt pole kuigi eluterve. Õpime kogu elu ja igast olukorrast.

Isa surma eriline lugu

Minu isa surm ei olnud täiesti tavapärane. Ma näen, et sellest loost on paljudel, ka minul endal, nii mõndagi kõrva taha panna. Minu isa suri keemiaravi toksikoosi ehk mürgituse tagajärjel.

Kuna meie ühiskond on saanud tohutuks mürkide kummardajaks, on paljudel seda lauset isegi keeruline vastu võtta. Inimesed, kes on aru saanud mürkide ohtlikkusest, arvavad kindlasti, et see tekst tuleb keemiaravi vältimisest, aga ka see pole tõsi. Teema on palju mitmetahulisem ja sügavam.

Elul on kummalised rajad. Isa diagnoosist hoiatas mind ette mõned päevad enne sündmuste algust olnud unenägu, kus olin oma isa matustel. Olin tohutu rahu seisundis, tundes rõõmu, et isa oli elanud oma elu täpselt nii, nagu tema soovis. Mul polnud keeruline teda viimasel hetkel saata.

Ärgates soovisin, et kui see päev tuleb, suudaksin vähemalt 50% samas seisundis isa ära saata. Ma püüan alati latti mitte liiga kõrgele ajada, et asjatut stressi vältida. Vähem kui nädal hiljem sattus mu isa soolteummistusega haiglasse ja sai vähi diagnoosi. Elus ei ole juhuseid.

Isa valikud ja austus tema otsuste vastu

Minu isa, truuna süsteemile, valis muidugi traditsioonilise tee – “teen kõike, mida arst ütleb, ja vaid seda.” Olenemata minu suurest teadmistepagasist ei olnud mul tütrena muud teha, kui austada oma isa ja tema otsuseid. Esialgu oli see natuke keeruline, aga iga asi, mis on keeruline, on lihtsalt midagi, mida ma ei ole veel ära õppinud.

Mul ei ole keeruline austada teisi inimesi siin elus. Nii ei võtnud kaua aega, et leida sisemine rahu ja lasta isal teha oma valikud. Minu kui tütre töö ei ole oma isa ravida ega vastutust võtta, vaid lihtsalt olemas olla mõistlikul viisil. Isa tahtis lihtsalt oma elust rääkida ja mina võtsin aega teda kuulata.

Keemiaravi mõjud ja arsti roll

Aeg läks edasi, ühest keemiaravist sai järgmine. Isa oli kogu selle aja tohutult tubli. Võttis vastu vaid selle abi, mis oli täiesti vältimatu. Ta meenutas mulle vanaema, kes pakkus bussis teistele istet, sest ei sallinud nõrkust ega vingumist. Ta uskus sütitavasse eeskujusse, ja seda südikust nägin ka oma isas.

Isa kurtis vaid, et näpud on külmad ega tunne enam midagi. Keemiaravi oli teinud tema keha nii kergeks, et kui ta eelmisel talvel jää peal kukkus, polnud mul keeruline teda püsti tõsta. See oli veidi hirmuäratav. Ma nägin kõrvalt, mida keemiaravi kehaga reaalselt teeb, ja see ei olnud ilus pilt.

Kui järgmine keemiaravi tulemust ei andnud, kirjutati välja veel üks. Kas selles on süüdi varem saadud COVID-19 vaktsiin, võin ma vaid spekuleerida. Teatud juhtudel on see loonud pinnase agressiivsetele turbovähkidele, mistõttu minu kahtlused on ilmselt põhjendatud. Lõputult mürki kehasse kallamine head tulemust ei too.

Lahkumise hetked ja viimased vestlused

Päev, kus keha ütles kõigele “ei”, saabus ootamatult. Isa tundis järjekordse keemiaravi ajal, et tal hakkas paha, kuid läks vapralt järgmine päev tagasi. See oli punkt, kust enam tagasiteed ei olnud. Päevapealt ei olnud ta enam võimeline käima, jooma ega sööma.

Minu viimane kohtumine isaga oli eriline. Ta, kes oli enamik ajast väga väsinud, suutis tol päeval olla äärmiselt energiline. Me rääkisime üle kahe tunni, naersime ja meenutasime. Isa tunnistas pisarsilmi, et keemiaravi tappis ta. Ma hoidsin tema kätt ja mul ei jäänud muud üle, kui noogutada.

Matused ja aeglane lein 

Matused tõid minu jaoks rahu. Isa hingeta keha nägemine ei murdnud mind, vaid andis sisemise kindluse. Peielauas olid aga segased tunded – lapsepõlvemälestused ja teadmine, et paljusid neist inimestest ma enam ei näe.

Lein on olnud aeglane ja tahab aega, et kõik tükid oma kohale asetuksid. Ma näen, kuidas leina kaudu tõusevad esile kohad, mis vajavad tervenemist. Selles on oluline lasta surnuga lahkuda ka sellel, mida ise endaga edasi kanda ei taha.

Mida aga hing kõige enam küsib, on rahulikku aega ja väikeseid igapäevaseid rõõme.

Merle Martinson