Lugeja kirjutab: Inimeste seenekujulised aurad ehk inimseened

18. märts 2018 kell 21:39



“Carlos Castaneda kirjutas ühes oma raamatus, et unenägemises on inimese aurat võimalik näha kahel viisil. Kui inimene on lähedal, siis on ta helendava muna kujuline. Kaugel asuva inimese energia on aga nähtav seenekujulisena,” kirjutab Kodumees, kes tahab jagada teiste lugejatega oma kogemust šamanismist ja aurade nägemisest.

 

Seene kuju, suuruse ja värvide järgi on võimalik mõista inimese olemust ja tervise olukorda. Peensuste mõistmiseks on vaja pöörata tähelepanu seene suurusele, kujule ja sellel esinevatele värvidele. See aga nõuab väga suurt praktilist kogemust ehk “eluaegset” tööd ning tohutul hulgal inimeste aurade vaatamist, nähtu analüüsimist, võrdlemist ja kindlasti ka natuke õnne.

Inimaura nägemist seenekujulisena paelus mu mõtteid aastaid, isegi aastakümneid. Oleks ju huvitav teada milliste seente moodi need inimesed on? Kas need erinevad meie metsades leiduvatest seentest kasvult ja kujult oluliselt või mitte? Kas nende seente värvid on tavalised või kirjud nagu mõne kunstniku maalitud ulmepildid?

Eelmisel aastal õnnestus mul esmakordselt n-ö inimseent ka oma silmaga näha. “Oma silmaga” tuleb vist panna jutumärkidesse, sest nägin seda šamaanirännakul käies. See oli minu jaoks aga väga suureks üllatuseks, sest Castaneda rõhutas pidevalt unenägemist ning tavaline rännak tundus selle kõrval amatöörliku katsetusena tõelise meistritöö kõrval.

Castaneda järgi tuleks enne inimese aura seenekujulisena nägemist ära õppida “maailma peatamine” ja unenägemine. Ehk on maagilised nõudmised vahepeal leebemaks muutunud ning seda on võimalik näha ka šamaanirännakul käies. Minul see igatahes õnnestus. Tänaseks olen vaadanud mitmekümne inimese seenekujulist olemust. Enamjaolt tuttavate-sõprade omi, sest võõraste vaatamine on raskem. Tunduvalt raskem. Pigem tuleks öelda, et väga energiamahukas. Siiski olen näinud ka minule võõraste inimese seenekujulist olemust – inimseent.

Algus on tehtud ning nüüd rühin sellel teel edasi. Mõnel kuul ei näe ühtegi seent. Teisel kuul võin näha neid mitu korra nädalas. Kuna praktikat on veel suhteliselt vähe, on raske välja tuua põhjused, mis seda mõjutavad.

Usun siiski, et kõige tähtsam on nägija energeetiline tase. Castanedat aitas inimseente esmakordsel vaatamisel tema õpetaja Don Juan. Castaneda kirjutas, et pärast esimesi vaatamisi ei suutnud ta mitu kuud inimseeni näha. Vaatamata sellele, et uudishimu ja tahtmine oli suured. Arvatavasti just vaba energia vähesuse või puudumise tõttu. Noh, eks kogemuse puudumine mängis ka oma osa.

Alguses sarnanevad paljud inimseened meie metsades kasvavate seentega. Nii on see aga ainult esimestel rännakutel, sest lähemalt uurimisel hakkavad ilmuma lisad või täiendused, mida metsas kasvavatel seentel ei ole. Näiteks venib seene keskosa erakordselt pikaks (kõrgeks) või siis on seene kübar ebaloogiliselt lai.

Esimene seen, mida nägin, oli tindikas mis tindikas. Kes on seda seent oma koduaias, metsas või pargis näinud, teab, et tegemist on päris ilusa valge seenega. Kasvab see päris suureks ning püüab juba kaugelt pilke. Seeneraamatus on kirjas, et see on noorena hea söögiseen.

Päris-seenest erineb minu nähtud seen kübaral asuvate liistakute poolest. Kui päris-seenel on need kiulisemad ja otsast ülespoole keerdunud katusesindli moodi, siis minu nähtud seenel oleksid need justkui peale
kleebitud. Seen oli üleni valge. Ka liistakud, mis peale “kleebitud”, olid valged.

Kellel rohkem kogemusi, võib minu arvamust täiendada. Või nõu anda.

 

Lugupidamisega,

Kodumees

 

NB! Saadan ka pildid mõnedest seentest, mida rännakutel näinud olen.