Tsantsa – iidne vaenlaste ja vägivallaringi purustamise rituaal

19. märts 2019 kell 20:18



Kas sinu elu häirib mõni kiuslik kolleeg või ülemus, vaenutsev naaber, konfliktne pereliige, endine sõber või hoopis kättemaksuhimuline eks?  Või näib keegi sinu lähiringkonnast manipulaatori või energiavampiirina? Või arvad sa, et sinu elu on keegi kurja silma või needva sõnaga hävitavaks muutnud? Põlisrahvastelt pärineb selliste olukordadega toimetulemiseks omapärane rituaal nimega tsantsa – püha sakrament vaenu ja vägivalla lepitamiseks, vaenlase neutraliseerimiseks, rahu sõlmimiseks ja ületamatuna näivate probleemide lahendamiseks. Parapsühholoogia doktor Teresa Mängeli juhtimisel saab seda õppida ka Tallinnas.

 

“Müstilisemas maailmas orienteerujate andmetel pärineb see praktika algselt mütoloogilisest Hüperboreast ja on kasutusel olnud iidsetest aegadest kuni tänapäevani kõikides kultuurides. Kusjuures, tsantsa meetodit kasutab iga rahvas teisiti, kui see oli algselt mõeldud ning see on võimsa energiaga rituaal on omandanud indiaanlaste käes uskumatult eksootilise koloriidi,” räägib Mängel.

Tsantsa tähendab “rahu tegema“ning Teresa sõnul sunnib see praktika tõepoolest ükskõik milliseid vihavaenlasi saama sõpradeks. Nõidadel aga kaduvat ohvritele suunatud jõud.

 

 

Legend: Tsantsa iidsetest aegadest kuni tänapäevani

Kui jääkate hakkas hüperborealasi nende põlisaladelt välja suruma, algas suur ümberasumine lõunapoolsematesse maadesse üle kogu maakera. Nad asustasid ka Ameerika.

Tutvudes iidsete põlis-ameerika hõimudega, puutusid nad kokku ka nende omavaheliste arveteklaarimise ja lõputute sõdadega. Vaen ja sõjad kurnasid ja hävitasid kohalikku elanikkonda ning kandsid seda täieliku hävingu suunas.

Rahu armastavad hüperborealased tõid endaga kaasa kultuuri ja hakkasid levitama tsantsat vaenutsevate suguharude vahel. Rituaal lõpetas oivaliselt ja kiiresti sõdimised ja juhatas inimesi elama rahumeelselt, leides kompromisse läbirääkimiste teel. Kohalikud suguharud jäid elama.

Tsantsat praktiseeritakse Ameerikas aga tänase päevani. Kuid paraku looduslähedased indiaanlased tõlgendasid kõrgtsivilisatsiooni teguviise oma kohalike kommete kohaselt. Indiaani hõimude šamaanid lisasid sellele oma erilise võitleva koloriidi, tuues sakramenti sisse oma arusaama ja metsikud kombed.

Silmapilguks, ajaloo mõõdupuu järgi, heitsid Põhja-Ameerikasse pilgu viikingid, tutvudes tsantsaga ja seejärel võtsid endaga kaasa omadele maadele, meie põhjalasse.

Aga pärast Ameerika avastamist Kolumbuse poolt algas suuremahuline Euroopa rahvast ümberasumine Ameerika maadele. Kohalik elanikkond tervitas neid leiva ja soolaga, pidades meeles esimesi tulijaid, kui oivalise kultuuri ja rahu kandjaid. Kuid seekord vedas neil ümberasujatega väga halvasti.

Ameerikasse tormas inimvool, kaugeltki mitte käesoleva tsivilisatsiooni parimad esindajad. Nende seas kodumaalt väljasaadetud, kes kandsid enesega vägivallatsemist, ahnitsemist ja ideid kiirest rikastumisest ning üldsegi mitte rahutoovaid ideid.

Suurel osal ümberasujatest oli kohalikest ükskõik ning kogu huvi oli suunatud sellele, kuidas rohkem varandust kokku riisuda. Minnes tulirelvadega indiaanlaste vibude vastu, olid nad loomulikult palju tugevamad ning hakkasid lihtsalt Ameerika maade põliseid peremehi hävitama. Seda ülimalt julmade ja ebainimlike meetoditega.

Kohalikud võtsid nüüd kasutusse varem käinute poolt kaasa toodud tsantsa, kuhu lisasid oma metsikud kombed ja tavad. Algas skalpide suuremahuline mahavõtmine. Tsantsa kasutuselevõtt peatas riisumised, vägivalla ja lepitas indiaanlased ja kahvanäod. Kuid viimased soovisid peremehetseda, mitte töötada. Tsantsa aga ei võimaldanud okupantidel indiaanlasi orjadeks teha ja nii lahendati probleem Aafrikast sisse toodud orjade näol.

Aafriklastega koos tulid aga voodoo-rituaalid, millega nõrgestati valgeid. Ning siin nägid eurooplased, kes pidasid end kõrgemaks rassiks, oma haavatavust. Probleem tuli lahendada ja appi võeti taas tsantsa. Indiaanlaste meetod, mida kahvanägude seas peeti metsluseks, muutus nende jaoks nüüd uskumatult populaarseks ja hädavajalikuks. Tänaseks ei olegi enam selge, kas tol ajal kasutasid tsantsat rohkem kohalikud põliselanikud või eurooplastest sisserändajad.

Aafriklased aga hakkasid kätte maksma nagu suutsid. Algselt täiesti kahjutu, tervendav ja looduslähedane voodoo muutus vägivaldse orjakaubanduse mõjul kaitsvaks maagiliseks rituaaliks, vaenlase-orjapidaja hävitamiseks.

Tsantsa tegi väidetavalt voodoo maatasa ning 18.-19. sajandil olnud tsantsa eurooplaste jaoks kõige populaarsem maagiline rituaal, nii eues kui ka vanas maailmas.

 

Tsantsa kui tervendav energia

Kuidas tsantsa siis töötab? Rituaali põhivahendiks on punane energiakivi ja meetodit õpetatakse meistrilt õpilasele suuliselt, energiakivi antakse edasi läbi pühitsuse. Tsantsa kivi kasutatakse kui ravivat energiat, mis tasakaalustab kogu organismi, neutraliseerides kõik negatiivse.

“Iga vaen – see on kõigepealt emotsionaalne liiasus, alles seejärel mentaalne või siis mingi muu, füsioloogiline, bioloogiline, sotsiaalne. See on moonutus. Tsantsa energia silub sellised moonutused ning ei võimalda läbi automaatsete toimingute jälle kalduda tasakaalutusse. Tänu tsantsale hakkab inimene oma positsiooni ümber vaatama. Oluliselt kahaneb vaen, kusjuures väga kiiresti. Ning, mis pole väheoluline, laabuvad vastastikkused suhted, kuna see sama energia on suur rahusobitaja,” selgitab Mängel.

 

Loe tsantsa kohta lisaks: Arengutee, The Museum of UnNatural Mystery

27. märtsil Holistika Instituudis toimuva kursuse kohta uuri siit: Taevas ja Maa keskus

Pildid: ekraanikuvad kursuse materjalidest

 

Toimetas Ksenja Kask