Kuidas mitte midagi teha?

31. märts 2018 kell 9:02



do-nothing2110326

Peale pikka töönädalat või sisukat puhkusenädalat jõuab ikka kätte hetk, kus suurimaks sooviks on lihtsalt “mitte midagi teha”. Kuidas, selle üle arutles mõni aeg tagasi Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos. 

 

Maailm on nii kiireks muutunud. Nii palju on vaja teha, ja nii palju on vaja saavutada. Mis oleks, kui otsustaks mõnikord mitte midagi teha?

 

Lüngad

Jälgi hetkeks oma päeva, oma elu. Kas sa märkad seal lünki, või kogu sinu elu täis tegevusi? Sageli täiesti mõttetuid. Hommikul tööle, õhtul koju. Hommikul tööle, õhtul koju. Nii need päevad lendavad. Ei, nii need nädalad, kuud ja aastad lendavad. Aga kuhu? Kuhu nendel lennata on, kui tegelikult eksisteerib ainult praegune hetk?

Praegune hetk ongi lünk. See on lünk tegevuste vahel, mida sinu pea täis on bookitud. Seda teha, seda teha, ja seda on vaja ka teha … mul ei ole aega puhata, ringi vaadata, elu märgata.

Aga kuhu me niimoodi kiirustame? Mida me tahame jõuda ära teha, ja kas keegi annab meile vimpli ühel päeval selle eest, et me niimoodi kogu aeg kiirustame?

Või on põhjuseks hoopis hirm, et midagi jääb tegemata, mistõttu meie elu kokku variseb. Meie peas on mõtted ja loogika, mis ütlevad, et kui see jääb tegemata, variseb minu elu kokku. Kuid kas see variseb?

Kui sa oled nädala või kaks haige olnud, oled sa märganud, et maailm eksisteerib väga hästi ka ilma sinuta. Kui sa ise endale lünki ei tekita, teeb seda elu ise. Võib olla teeb ta seda kahjutundest, sest sa rumaluke ei mõista, et kiirustada ei ole kuhugi. Võib olla teeb ta seda armust, sest sa oled lihtsalt nii hea inimene. Me ei tea, mis me haigeks jääme, ja niimoodi endale puhkusi “võtame”, aga õnneks just nii see elu meid kannab.

 

Kuidas mitte midagi teha?

Fred Jüssi on väga tark mees. Ta ütles kunagi kuldsed sõnad: “Eestlaste seas on molutamine liiga vähe levinud. Kõik teevad ja kiirustavad kogu aeg kuhugi. Aga kuhu nad jõuda tahavad niimoodi?”.

Alles mõni päev tagasi lugesin Facebookist ühe internetiturundaja mõtet, kuidas inimesed võiksid töötada patareide pealt, mida saab ühe tunniga täis laadida. Ta on lihtsalt nii busy, et tal ei ole aega magada nii palju nagu keha vajab. Sellele mõttele oli oma kümmekond kommentaari, kes kõik kiitsid takka. Õnneks küsis üks inimene lõpukommentaarina: “Kuhu sa kiirustad? Inimesed ei ole robotid.”

Alusta mitte midagi tegemist olukordades, kus sa ei pea mitte midagi tegema. Kui sa alustad teisest otsast – näiteks otsustad mõnikord töö juures mitte midagi teha -, võib see ülemusele ja kolleegidele liiga silma jääda. Nad lihtsalt ei mõista, et sa oled inimeseks muutumas, vaid arvaksid, et oled lihtsalt laisk.

Seetõttu alusta näiteks poejärjekordadest või liiklusummikutest. Vali hetked, kui sa ei saa mitte midagi teha, ja märka, kuidas sinu mõistus otsib tegevust. Sest see ullikene ei oska ju ilma midagi tegemata kuidagi olla. Ja kui juhtubki, et sa ei anna talle midagi põnevat välismaailmas, hakkab ta jorutama peas. Märka seda.

Kui sa oled oma toidukäruga ostusabas, või autokäruga liiklussabas, siis lihtsalt hinga paar korda sügavalt sisse ning ole kohal. Ära tee mitte midagi. Lihtsalt ole seal, ja vaata, kuidas sa oled. Sa oled olemas. Kui mõistus tahab midagi kätte haarata, kellelegi helistada või eilset töökoosolekut analüüsida, siis lihtsalt märka seda, ja too tähelepanu tagasi hingamisele. Sellest piisab.

Mitte midagi tegemine on kunst. Et selle kunstiga tegelda, ei ole sul vaja mitte ühtegi kraadi ega aastatepikkust kogemust: sa saad mitte midagi teha just praegu, just seal, kus sa oled, ja just sellena, kes sa oled. Pelgalt peatades mõttevoolu ja takistades soovi jälle midagi teha – lihtsalt olles sina ise.

Kuidas mitte midagi teha? Lihtsalt öeldes, et nüüd otsustan ma mitte midagi teha.

 

Kaido Pajumaa

 

Allikas: Sisekosmos

Foto: insight180.com