“Meil kõigil on oma sisemine lugu rääkida, iseendaga. See tormiselt päiksepaisteline helin, mis ühteaegu on ka hingehaav. Aga kui teadlikud me enda sisemaailmast tegelikult oleme? Kui tihti me vaatame enda sisse ja mõtleme – kust see tunne tegelikult tuleb ja mida ta endas varjab,” mõtiskleb raamatu “Tähesadu Apelsinipuul” autor Silly Jaanus.

See viha, mis teinekord meis karjub – kas mõistame, et see on tegelikult valu? Valu, millele me ei julge või ei taha otsa vaadata. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Me kõik tuleme ja oleme armastuses. Aga siis… siis algab täiskasvanuks sirgumine. Ja endalegi teadmata on meie teekond alanud ning kõik, mis meid ees ootab on lapsepõlvest kaasa saadud kogemused.

Armastus algab enda sisemisest minast, aga end armastada tundub üks suuremaid väljakutseid elus. Ma olin juba lapsena see laps, kes läks alati kaugemale, kui oli lubatud ja kes võis metsas tunde veeta – enda loodud maailmas. Mul oli oma üksik koht, kus käisin tihti nutmas ning mul oli väline maailm, mis ootas, et ma naeraks.

Naerust ja soovist elu endasse sisse hingata ning seigelda, sai kirg, mis viis mind 18-aastase tüdrukuna Eestist häälega Hispaaniasse. Minu sisemine loomus ja enese avastamine – ka kõikide haavade tundma õppimine – oli alanud.

“Tähesadu Apelsinipuul” oli sündimas. Mina ja mu emotsioonid ja lapsepõlves kogetud valu olid hakanud kujundama minu elu. Ma ei teadnud seda siis veel. Kõik tegevused ja soovid tundusid loomulikud ja ma usun, et see on üks nooreks olemise vägesid – sa lähed tunde järgi ja sa ei selgita neid endale. Sul pole vaja. Aga siis, mis edasi? Kui sisemine maailm hakkab kokku varisema? Ma usun, et minu Maailm on kokku varisenud lugematuid kordi. Ma olen uskunud alati, et ma olen end tundud ja mõistnud, samal ajal, kui reaalsus oli täiesti teistsugune. Olin endast kaugemal kui eales varem, tundsin kuidas väike tüdruk minu sees tahab koju tagasi. Ja kodu ei olnud füüsiline koht, vaid ühendus iseenda ja universumi vahel. Maailm ilma armastuseta variseb kokku.

Teos “Tähesadu Apelsinipuul” toob lugejani armastuseta maailma, läbi endale tuttavate kogemuste ning tegelaste, kes kogevad meiega sarnaseid tundeid. Teos näitab väga läbipaistva tooniga, mis juhtub, kui pole enam armastust? Mis koht see selline on? Ja mismoodi sealt lahkuda? Iga Apelsin on omanäoline planeet. Need planeedid on meis kõigis olemas. Inimesed-inimhinged ongi kõik need planeedid. Need tunded!

Mina reisin. See on minu lugu. Minu viimane reis Barbadosele ja tulevane Jamaicale.
Reis Kariibidel aitas mul taasleida ühenduse iseendaga. Tegi pai mu hingele. Räägin teile oma loo läbi fantaasia ja tunnete. Teine kõige olulisem õppetund lisaks enesearmastusele on – hinga. Lase mõtetel voolata, lase neil lihtsalt voolata. Oled kogeja, lihtsalt mõtete kogeja.

Tegelikkuses oleme me kõik reisijad sisemisel rännakul, mis pole üldse füüsiline vaid
pigem vaimne, sellel rännakut peab iga inimene käima elu jooksul iseendaga. Tule koos minuga avastama. Loe, mida Apelsinipuul on Sinule öelda. Õpi tundma neid imelisi värvilisi apelsine iseendas – seda kirevat maagiat, mis meis kõigis peitub.

Ja ära unusta – me kõik oleme rännakul. Kas enda koduaias Saaremaal või Brasiilia hullumeelses ühiskonnas, bussi oodates. Me kõik oleme rännakul ja see rännak on sisemine. Sina – sa oled lõpmatuseni vaba!

Silly Jaanus

Uuri lisaks: Silly Jaanuse raamat “Tähesadu Apelsinipuul”

Fotod: erakogu