Madis Mark: Kuidas ma oma kehaga sõbraks sain

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. veebruar 2020 kell 21:06



“Ma arvan, et ma tulin siia ellu ennast armastama. Minu õnnetus ja minu unikaalne keha on aidanud mul seda õppida. See on olnud minu elu üks suurimaid väljakutseid,” kirjutab oma blogis motivatsioonikõneleja ja kirjanik Madis Mark, kes lapsena raske õnnetuse tagajärjel ratastooli jäi ja on tänaseks läbi teinud nii hingelise kui füüsilise transformatsiooni.

 

Kui ma olin teiste laste moodi, siis oli kerge kampa sulanduda ja endas kindel olla. Minu füüsilised võimed andsid mulle vabaduse ning uhkuse. Olla sellises maailmas enesekindel oli käkitegu… lapsemäng. Aga ilmselt mu hing ihkas veidi kangemat kraami.

Pärast rasket seljatraumat, kui ma taaskord oma koolikaaslasi nägin, oli minu vaim silmapilkselt murtud. Ma kogesin, milline näeb välja ego ja tema vastupanu. Häbi, alaväärsus, hirm ja viha.

Ma soovisin enda keha igal võimalusel varjata. Kandsin pikki ja laiu pükse. Kasutasin kõndimisraami asemel ratastooli, et teised minu kehva liikumist ja kehakõverusi ei näeks. Ma vältisin ujumist ja saunas käimist, eriti pärast piinlikkust tekitavaid mälestusi. Ema ja mõned meditsiinitöötajad olid ainsad, kes päriselt minu keha nägid. Kuid alates teismeeast ei suutnud ma isegi emale seda enam näidata.

Nähtamatu olemine andis mulle turvatunde. Nii kauaks kuni ma seda kontrollida sain – ja see tuli mul enamasti hästi välja.

Aga iseenda eest pole võimalik igavesti põgeneda, seega ma pidin varem või hiljem oma valuga silmitsi seisma. See oli nii kohutav, et soovisin endalt mitmel hetkel elu võtta, kuid õnneks oli minu elutahe tugevam ja ma suutsin oma destruktiivsest egost lahti lasta.

 



Millisena nägin keha oma südamega?

Lõpuks asusin ma uuele ja ilmselt kõige tähtsamale teekonnale: peast südamesse. Minu liitlasteks said empaatia, mõistmine ja andestamine. Samuti kurbus, sest see on emotsioon, mis viib sügavamale.

Pärast pikka teed suutsin oma keha viimaks ometi armastama hakata. Ma mõistsin, et mu keha pole kunagi minu vaenlane olnud. Keha on alati andnud oma parima. Pigem hakkasin temasse armastavalt suhtuma, sest minu keha on nii paljusid traumasid üle elanud. Igasuguseid operatsioone, ravimeid, ebatervislikku eluviisi, vihkavat ja agressiivset suhtumist, hoolitsuse ja puudutuste puudumist. Ka nähtavuse puudumist – ja üleliigset palavust ning õhupuudust, mis sellega on kaasnenud, kui ma pole julgenud riideid vähemaks võtta.

Ühel hetkel hakkasin ma seda kõike mõistma. Keha käest andeks paluma, et ma seda kõike talle tegin, kuigi tema on alati oma parima andnud ja mulle head tahtnud. Ma mõistsin, kui hävitav võib olla inimese ego ja kõik need ühiskondlikud normid.

Keha väärib armastamist ükskõik milline ta on! Sest … see on ju tõde. Keha on selline nagu ta on – see on osa elust. See on tõeline. Seega miks varjata või alla suruda tõelisust? Kõigel on oma põhjus. Kõik on mõistetav. Pole midagi, mida häbeneda. Nii ma hakkasin mõtlema.

Aga isegi kui ma nii mõtlesin, siis raske oli ikkagi! Ma suutsin keha aktsepteerida, kui ma olin turvaliselt üksi, kuid minusse tuli suur hirm iga kord, kui ma mõtlesin inimeste seas nähtaval olemisest. Mõtlesin ka selle üle, mis juhtuks, kui peaksin naisega alasti olema: kuidas ma saaksin hakkama? See tundus väga hirmutav. Sest ma ei usaldanud, et teised inimesed minu keha aktsepteerivad.

Mind on terve elu vaadatud. Enamasti mõjutasid mu enesehinnangut lapsed, sest nad väljendavad oma vastikustunnet ja muid emotsioone palju vabamalt kui täiskasvanud. Ma usun, et suurem osa neist oli lihtsalt segaduses või ehmunud, kuid need reaktsioonid mõjusid mulle siiski laastavalt. Isegi tänapäeval, kui ma pole iseendaga parimas kontaktis, on minu jaoks veidi häiriv, kui lapsed mind pikka aega jõllitavad ja krimpsus kulmudega uurivad. Saan ju sellest täiskasvanuna aru – see on loomulik reaktsioon, aga proovile paneb ikkagi.

Niisiis ma olen kartnud, mida teised minust arvavad. Minu sees elab endiselt see laps, kes soovib olla normaalne, teiste sarnane, aktsepteeritud. Kes seda ei sooviks? Me kõik soovime seksikad välja näha. Kui vaadata moetööstust ja kõike seda, kui suurt rõhku me välisele paneme, on see ilmselge. See sai minu lohutuseks: ma pole ainuke.

Minu tunded on okei. Annan endale aru, et see ongi suur väljakutse. Miski, mille üle võiks isegi uhkust tunda. Sest enesearmastuse leidmine on hindamatu väärtusega, mida välismaailmast ei leia. Mul ei pruugi olla nii atraktiivset keha nagu mõnel teisel, kuid tänu sellele olen ma selline nagu olen ja saan pakkuda seda, mida ainult mina saan pakkuda! Seega ma õppisin olema oma keha eest tänulik. See on minu tugevus.

 

Kuidas olen oma hirme ületanud?

Tihti on mind valitsenud suur dilemma. Minu keha on armastust väärt, kuid mis siis, kui teised seda ei aktsepteeri? Mis siis, kui ma põhjustan neile asjatut ebamugavust? Äkki on parem siiski peidus olla? Nii nagu sageli homode kohta öeldakse, et tehku, mida tahavad, aga avalikest kohtadest hoidku eemale.

Aga kui ma seda sisimas tunnetasin, sain aru, et see pole ju õige. Miks ma peaksin ennast alla suruma ja varjama kellegi teise pärast? Ka minul on ju omad vajadused. Ka minu keha väärib olla nähtaval, kogeda merevett, sauna, päikest, miks mitte ka intiimsust. Mu keha pole midagi halba teinud. Jah, ma usun, et palju on võimalik oma keha juures muuta, kuid praegusel hetkel on ta selline nagu ta on ja see ongi kaunis! See ongi õige.

Seega ma otsustasin, et minu keha väärib olla nähtaval, ja seepärast asusingi ma oma hirme ületama. Kasvõi hirmude ületamise enda pärast, sest ma ei talunud seda, et käitun mingil viisil vaid oma hirmu pärast, omamata mitte mingit ratsionaalset alust.

Kõigepealt ma hakkasin tasapisi ennast avalikes kohtades näitama. Võtma rannas päikest, tõstes üles oma püksisääred, olenemata sellest, kui ebamugav oli mul neid peenikesi jalgu näidata. Ma käisin tantrafestivalidel ja sarnastel üritustel ennast avamas, kuna seal tundsin ennast turvalisemalt. Tasapisi hakkasin üle pika aja ka ujumas käima, näiteks ühel imelisel Horvaatia laevakruiisil (ja usun, et see polnud juhus, et ma seal esimest korda romantilist armastust kogesin, sest ma julgesin olla haavatav). Samuti saunas. Ühel tantra workshopil julgesin isegi mõne naise ees alasti olla. Ja järgmisel korral lubasin ühel lahedal naisel ka kogu oma keha puudutada. See oli tohutult vabastav ja tervendav!

Nüüdseks ma tean, et kõik on võimalik ja kõik hirmud on ületatavad. Ma pelgan neid kogemusi siiamaani, kuid mul on usaldus, et ma saan hakkama. Asi pole kunagi nii hull nagu tundub. Kaotada pole mitte midagi. Ja isegi kui see teisi häirib, siis mis siis? See on nende asi. Võib-olla teengi neile teene, kui ma peegeldan seda hirmu neile tagasi. Küll siis on piisavalt materjali, millega iseendas tööd teha!

Minu teekond on pooleli, kuid ma olen õigel teel. Ja mul on tunne, et sedasi oma mõtteid jagades, olles haavatav, näidates oma keha, suudan ma selle hirmu ka lõplikult ületada. Aga kui mitte, siis ma armastan ennast ikkagi. Sest enesearmastus ei ole tingimata see, kuidas me olukordades käitume või mida tunneme. Enesearmastus on see, kui päeva lõpuks suudad endale andestada ja öelda, et andsid oma parima. Kui sügaval sisimas armastad ennast olenemata sellest, milline sa oled.

 

Madis Mark

 

Allikas: Madis Marki blogi

Foto: Rakicevic / Pexels



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.