“Tahan täna kirjutada ühest asjast, mis on mul hingel ja südamel. Nii on olnud ja jääb vist alatiseks,” juhatab oma uusima blohipostituse sisse suhteterapeut ja koolitaja Urme Raadik.

Noored. Teismelised. Nende jamad ja mured.

Olen oma ametilt ja hingelt Imago paarisuhte terapeut ning koolitaja. Teen igapäevaselt tööd suhtepaaridega – mehed ja naised – äsjaarmunud, võimuvõitluses, lahkumineku äärel või juba lahutanud. Igas vanuses.

Umbes aasta tagasi hakkasid minu juurde jõudma teismelised noored ja nende vanemad. Tegelikult pigem üks pool vanematest – emad. Mitte selleks, et oma teismeliste lastega veidi aega veeta vaid ikka väga viimases hädas ja mures. Siis, kui asjad on juba hullumeelsuse ja lootusetuse piirimail. Kui lapsed teevad väga hirmutavaid asju, et end kaitsta valu ja kurbuse eest, mis kusagil nende sees pesitseb ja millest sageli ka neil endil puudub teadlikkus.

See on olnud üsna raske ja visa teekond. Minu kummardus ja imetlus nende emade ees, kes tulevad ja mõistavad, et lapse aitamiseks on neil endil vaja ennast muuta. Õppida midagi teistmoodi tegema. Kasvamine ning vastutuse võtmine ei ole lihtne ning see võtab aega. Laste kriisisituatsioonide puhul tundub aga, et seda aega ju pole. Kohe on vaja lahendusi ja muutusi.

Me ei suuda õppida nädalaga selgeks itaalia keelt. Isegi kahega ei suuda. Küll aga annab selle regulaarne õppimine usku ja lootust, et ühel päeval oskan itaallasest sõbraga suhelda. Samuti annab minu keeleõpe lootust sõbrale, et ma päriselt tahan temaga suhelda.  Muidugi võiks ju mõelda, et las see itaallane õpib ise selgeks eesti keele. Annan vastutuse talle. Lapse ja vanema suhtes on vastutus  aga alati vanema käes.

Olen ise kolme tütre ema. Minu tütred – minu parimad õpetajad ja kingitused. Kahe vanema tütre puhul olin ise üsna noor ja käitusin vastavalt oma tolle hetke oskustele ning võimekusele. Enamjaolt tegin risti vastupidist sellele, mida tütred vajasid. Püüdsime koos mehega luua materiaalset kindlustatust, teha palju tööd, et võimaldada lastele kõike. Materiaalset. Arvasin uskuvat, et see teeb õnnelikuks. Emotsionaalselt polnud mind päris kindlasti nende jaoks olemas. Ma kas tühistasin nende vajadusi lohutades, targutades, näägutades, õpetades või hoopis eemaldudes, sest tundsin, et ma ise ei suuda nendes olukordades hakkama saada. Või polnud aega. Kui mured läksid suuremaks, siis otsisin psühholoogide kontakte, et nemad mu lapsi aitaks. Sest ma ju armastasin ja hoolisin.

Mul puudus oskus tütreid kuulata. Eriti seda, mis minu jaoks loogiline ei tundunud või mida mina hoopis teisiti nägin. Mul puudus isegi taipamine, et lapsed seda vajavad. Lapsed taipavad omakorda kiiresti ära, millist juttu me kuulda tahame ning jaksame ja seda nad meile pakkuma hakkavadki.

Oskame ja suudame alateadlikult pakkuda oma lastele vaid seda, mida oleme ise lapsepõlves kogenud. Enamjaolt pole see kunagi piisav, sest ka meie vanemad polnud jumalad. Seega on meil vaja lapsevanemana päris palju õppida.

Mäletan siiani vestlusi ühe oma tütrega, kui olin tema pärast väga mures. Mäletan oma pikki monolooge ja targutusi. Pisaraid ja jõuetust lihtsalt tema jaoks olemas olla. Taipamata küsida temalt, kuidas tema seda kõike näeb ja end selles tunneb. Kui isegi küsisin, siis ega ma väga ei kuulanud. Ei jaksanud ega osanud.

Mis värk on selle kuulamisega?

Meenuvad hetked, kui õhtul töölt tulles astusin lastetuppa ja küsisin, kuidas läheb. Kui vastust 3 minuti jooksul ei tulnud, siis astusin edasi. Toimetusi oli ju nii palju teha ja väsimus pikast tööpäevast oli ka turjal. Ja kõik need muud mured… Ja nii see jäigi…

Täna on mul tütar, kes õpetab mind olema kannatlik. Õpin usaldama ja andma talle aega. Aega jõuda jagamiseni just niipalju, kui tema vajab. Mitte palju mina vajan. 

See võib juhtuda mõne tunni või mõne päeva pärast. Vahel ka mõne nädala pärast. Parim, mida mina saan teha, on see, et anda aeg-ajalt tütrele teada, et olen tema jaoks olemas. Alati. Kõiges. Just siis, kui tema soovib ja vajab. Ja kui ta siis tuleb, siis olla 100% olemas. Kuulamas. Tähelepanelikult. Kõike ja eiti just seda, mis mulle loogiline ei tundu.

Lapse ja vanema suhtes on vastutus alati vanemal. Vanemad on justkui tugisambad ja pesad, kuhu laps peab saama alati tulla oma murede ja rõõmudega. Vanem peab õppima kuulama lapse vajadusi ja igatsusi. Kõike. Ka seda, kui nõme või halb ema-isa ta parasjagu on. 

Mäletan paari aasta tagust lugu, kus olime paar kuud praktiseerinud õhtust tunnustamist. Mina, minu mees ja meie noorim tütar. Mingil hetkel läks elu taas kiireks ja see jäi soiku. Ühel hetkel, kui tahtsin õhtust tunnustamist taastada, ütles tütar, et ta tahaks hoopis halvustamise dialoogi teha. Kümne aasta eest oleksin öelnud selle peale, et lapsed niimoodi oma vanematega ei räägi, austust peab ka ikka olema. Tänase tarkusega sain tütrele öelda, et mõistan, et olen teinud midagi, mis teda kurvastab.  Et tahan väga teda kuulata. Tema muret ja igatsust veelgi paremini mõista. Kuulsingi. Kuidas mind pole kunagi olemas ja isegi kui kodus olen, teen arvutis tööd või loen midagi. Poole ööni. Kuidas ütlen alati, et:”Oota!” Mõistsin, et see oligi niimoodi. Mõistsin, et see võis olla väga kurb ja üksildane tunne, mida minu tütar tundis. Ütlesin seda ka talle. Ei õigustanud ennast ega otsinud vabandusi.

Samas ei tohi ma kunagi eeldada, et minu alaealine laps peab minu muresid mõistma ja mind nendes toetama. Tema ei pea mind toetama, kui mul on keeruline oma kaaslasega või kui tööl keegi halvasti ütleb. Või kui elu ebaõiglane tundub. Kingitus, mille saame oma lastele anda on see, et me saame ise oma eluga hakkama. Õpime, vastutame, teeme vahel vigu ja läheme ikka edasi. Rõõmsalt ja uudishimuga. Seda, kas me olime sellised, kuuleme me paraku neilt alles siis, kui nad on täiskasvanud ja õppetunnid antud.:)

Mäletan, et kui mina olin laps, siis ma ei jaganud oma muresid oma emaga. Ema oli lahke, südamlik ja hooliv. On tänaseni.

Miks ma see ei jaganud vaid olin oma murede, hirmude ja kurbustega üksi?

Ei tahtnud ema kurvastada. Nägin, et tal on isa ja vennaga niigi muret ja õppisin ära, et saan ema pisutki rõõmsamaks teha, kui mina tubli olen. Ainult tubli, ilma ühegi mureta.

See oli vastikult kurnav ja raske. Panna kõik oma hirmud ja kurbused enda sisse.

Ühel hetkel oli seda kõike nii palju, et tahtsin kodust lihtsalt minema.

Meie lapsed vajavad seda, et nad saaksid tuua kõik oma rõõmud ja mured koju. Et me vanematena jaksaksime neid kuulata ja olemas olla. Et nad näeksid, et meie ise saame oma eluga hakkama. Et oleksime eeskujuks. Paarisuhtes. Vastutuse võtmisel. Vigade tegemisel, nende tunnistamisel ja neist õppimisel. Unistamisel. Avastamisel. Rõõmu märkamisel ja loomisel. 

See kõik annab lastele julguse jagada ja usaldada meile omi lugusid. Lapsed vajavad tunda, et usaldame neid, armastame ilma ühegi tingimuseta ja andestame.

Kolm imelist sõna. Usaldus, armastus, andestus. Milline tohutu jõud neis peitub…

Jõud, mis on võimeline peatama maailma hulluse. Meie laste hulluse, millega nad iseennast hävitavad.

Urme Raadik

Allikas: Urme Raadiku blogi

Foto: publicdomainpictures.net