X

10 eurot =

Annaliisa Aafrikas: esimesed muljed Malawist

25. august 2016 kell 12:48



annaliisa2“Minu esimesed nädalad Malawis on nüüd mööda saadetud ja muljed on üsna kirjud,” kirjutab Telegramile Annaliisa Täht, kes järgmised kaheksa kuud meiega oma elamusi vabatahtliku-tööst Aafrikas. 24-aastane Annaliisa lõpetas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö erialal, töötas Tallinna Lastekodus imikute ja puuetega laste keskuses ning täiendab end nüüd Taanis asuvas DRH Lindersvoldi koolis. Malawisse maabus ta kooli programmi raames kaks nädalat tagasi.

 

Sõbralikud inimesed

Esimese üllatuse osaliseks saingi kohe lennujaamas – see oli imepisike! Malawi Lilongwe lennujaamas oli peale meie lennuki veel kolm lennukit ning Blantyreis, kus me maha läksime, maandus vist küll üks lennuk korraga. Töötajad istusid trepil ja tegid järgmise õhulaeva saabumiseni aega parajaks.

Kohe, kui ma oma kahe suure kohvriga lennujaama uksele jõudsin, oli üks lahke härra mind aitamas. Ta sikutas ja sikutas mu kohvrit ja lõpuks ma andsin alla, kuigi teadsin, et see lõppeb raha küsimisega. Õnneks oli lennujaama ukse ees ootamas kohapealne kontaktisik Cedric ning ta seletas kohalikus keeles kenasti ära, et meil pole raha ja me saame ise hakkama. Mees naeratas kenasti ja ütles, et ei ole hullu, ma aitan niisama! Uuris meilt veel, kust me pärit oleme ja mida me siin teeme. See oli üllatav minu jaoks, sest aastate jooksul olen mujal sarnases olukorras abist keeldudes isegi sarjata saanud.

DSC_1497 [6770249]

Inimesed suhtuvad siin üldse üksteisesse väga hästi. Turul juhtub aeg-ajalt, et ühe mõni müüja pole hetkel kohal, kui meie just kauba vastu huvi tunneme. Kuid selle asemel, et kõrval leti müüja meid enda juurde meelitaks, hüüab ta tavaliselt teist müüjat või ütleb, et hinnad on ligi kaudu sellised, kuid ta ei ole hetkel siin. Ka inimesed, kellega me koolis oleme kokku puutunud, on väga hoolitsevad ja sõbralikud. Töötajad istuvad hiliste õhtutundideni koos lõkke ääres ning kui meie söönud ei ole, siis kokk tuleb kasvõi ukse taha uurima, et kas meil on ikka kõhud täis või ehk saab ta meile midagi valmistada.

 

Toit

Malawis süüakse väga palju riisi ja shimat (maisijahust tehtud puder). Kuna kohalikud inimesed on vaesed ning palk ei ole just kuigi suur, siis inimesed toituvad enamasti shimast, riis on pigem luksus. Esimesel õhtul, kui me kohale jõudsime, hellitati meid tavalisest suurema tüki kanaga ning riisi ja köögiviljadega. Peale seda esimest õhtut pole ma rohkem liha söönud. Shima proovimiseni ei ole veel jõudnud, sest seni on meid riisiga hellitatud, kuid küll tuleb ka meie päev. Shimat süüakse kätega. Kohalikud voolivad pudru sobivaks tükiks, millega siis köögivilju või kastet või salatit võtta. Ma ei tea, kas mulle vaid tundub nii või see ongi nii, aga nende riis maitseb kuidagi paremini. Kui jõudsime lõpuks oma päris peatuspaika, valmistas kokk meile maitsva õhtusöögi riisi ja köögiviljadega ning selle pistsimegi nahka sõrmede abil. Minu hirm oli, et see on ju kuum, kuid saime kenasti hakkama.

 

Linn ja küla

Enne, kui saime end päriselt sisse seada, pidime veel mõned sisseostud tegema. Selleks viidi meid Blantyreisse ning suurde poodi, kus pidavat kõike olema. Minule meenutab pood isiklikult Prismat või suurt Selverit, kaupki ei ole palju erinev ja hinnadki on üsna euroopalikud. Sellegipoolest saime me endale peaaegu kõik, mida tarvis. Teisel päeval viidi meid aga väiksemasse linna poodidesse, kus hinnad olid natukene ehk madalamad, kuid kaup oli sootuks teine ning meie autojuht tuli meiega kaasa, sest ta kartis, et muidu me võime petta saada. Ning viimaks viidi meid lähedal külas asuvale turule. Turg on üsna suur. Köögiviljad, jalanõud, maiustused, puuviljad. Peaaegu kõike leiab. Kuid nii kui sa midagi rohkem kui kolm sekundit vaatad, tahetakse sulle juba tehing ära teha ning seda muidugi võimalikult kallilt. Hinnad on muidugi odavamad, kui Euroopas. Väike näide – suure kobara banaane saime ligikaudu 70 sendiga.

Mulle tundub, et Malawis saab pea igalt tänavalt ja igast majast endale midagi maitsvat soetada. Kodude väravatest võib tihti leida hunnikutes tomateid, maguskartulit või muid köögivilju. Meiegi oleme mõelnud, et peame uurima, millised müüjad ja mis kaupa me kodu lähedalt saaksime. Oleks ju suurepärane, kui me ei peaks nii kaugele poodi minema ning hea oleks ka kohalikke inimesi toetada.

Kohalikud liiguvad üldiselt ratastega või jala. Ning keset teed käimine on täiesti tavaline. Autoga liigeldes, olen tähelepannud, et juht laseb tavalisest rohkem signaali, sest muidu inimesed ei lähe tee äärde. Turupäeval on autodel aina raskem ja raskem, sest inimesi on kõikjal.

Liiklus Malawis on tänu halbadele teeoludele üsna ohtlik. Harjuda tuleb väga hüpliku reisiga, enam levinud transpordivahenditeks on jalgrattatakso, mootorrattatakso ning minibussid. Minibussidest oleme kuulnud nii palju, et nad ei välju mitte aja järgi vaid selle järgi, kas buss on täis või mahub keegi veel. Üldiselt pannakse buss inimesi nii täis kui võimalik. Autodeski on see normaalne, et tagaistmel on neli inimest ning keegi istub kellegi süles. Lisaks sellele on siin palju kastiga autosid, kus inimesed on nii kokku pressitud kui võimalik. Politsei ei tee sellest aga üldiselt välja. Inimestel on transporti vaja ning sellega on jutt lõppenud.

DSC00274

Inimesed külades on vaesed, seda on näha ka nende elamisest ja riietumisest. Käiakse peamiselt paljajalu ning viis, kuidas naised oma raskeid kausse ja korve peapeal kannavad on imetlusväärne. Mul on alati hirm, et ma jään neile ette ja siis nende suur pesukausi täis tomateid, mis toidab saadud tuluga ilmselt tervet peret, käib kummuli. Kuid nad ei tee väljagi. Seljad sirgus ja muudkui kõnnivad iga päev kilomeetreid! Ja isegi neid raskusi kandes on neil aega, et vastu tulles seisatada, käsi ulatada ning naeratades tervitada ning küsida, kuidas mul läheb. Imelised inimesed!

 

Vabatahtliku elamine

Mina, minu kaks tiimikaaslast, Pedro ja Bogdan, elame kolmekesi ühes majas. Igaühel on oma tuba ning meil on ühine elutuba, köök ning vannituba. Muidugi maja seisukord oli esialgu šokeeriv, sest keegi ei ole majas kaua elanud ning ämblikud, hiired ja muud loomad olid end hästi tundnud. Kui me kohale jõudsime, ei olnud meil esimesel päeval ka elektrit. Me püüdsime koristada, vaadata, mida veel vaja on ja kuidas me asju korraldama peaksime. Mina tulin olukorrast välja suurema paanikata. Eelnevad ühiselamute ja odavate üürikorterite kogemus on mind tugevaks muutnud. Poistel läks natukene aega, kuid paari sõneluse, ohtra koostöö ja läbi huumori oleme end nüüd sisse seadnud. Vesi on meil ainult külm. Soetasime endale veekeedukannu ning nüüd oleme harjunud, et pesemas käime ämbritega ja saame hakkama küll.

Kuna me elame teetehasele üsna lähedal, on elektrikatkestused sagedased. Seega on meil pimedal ajal kasutuses pealampid ja veel teisigi pisemaid lampe, millega endale vajadusel valgust näidata. Nüüd oleme me juba meistrid ka elektrita toidutegemisel. Naaber andis meile oma pisikese aluse, kus sütt põletada ning pann tulele panna. Mitu õhtusööki oleme valmistanud pilkases pimeduses köögivilju lõigates ja neid siis kuuvalgel sütel küpsetanud. Alguses tekitas see küll natukene hirmu, kuid meil on väga tore naaber, kes aitab meil tuld teha ning laenab sütt lahkelt, seni kuni oleme me leidnud kellegi, kes meilegi suurema koti sütt müüks.

DSC00127

DSC00126

DSC00121

DSC00122

Kool, kus me elame, asub aga looduskaunis kohas. Eriti pakub silmailu see, et kõikjal on mäed. Lisaks sellele on kooli läheduses suured teeistandused, kus näeb tihti inimesi, punutud korvid seljas, käsitsi teelehti korjamas. Kooli nimi on DAPP Amalika TTC ( Development Aid People to People Amalika Teacher Training College). Oma nime Amalika on ta saanud ümbritseva metsa järgi, mis on siia istutatud. Koht asub orus, mis tähendab meie jaoks vähem tuult ning vähem kuumust. Meie maja läheduses on ka pisike jõgi, kus võib lapsi ja naisi näha pesu pesemas ning või lapsi niisama vee ääres mängimas. Lapsed inglise keelt ei räägi, kuid on väga huvitatud meiega suhtlemisest. Küll me ka ühise keele leiame.

DSC00156

DSC00173

 

Muljeid siit ja sealt

Kui on Malawis midagi mind imestama paneb ja natukene ka rasket tunnet tekitab, on see prügi. Prügikonteinereid siin ei ole, igal ühel on n-ö oma prügila. Siin eraldatakse küll kompost muust prügist. paberit ja pappi kasutatakse tuletegemiseks jne, kuid kõik kasutu praht visatakse maja lähedal asuvasse suurde auku. Ka turul panin tähele, et putkade vahelt jooksevad väiksed kraavilaadsed kanalid, mis on täis prahti. Seega mida vähem pakendeid tarbime, seda parem. Ma ei ole kursis, kas see on linnas teisiti, kuid külades on peaaegu iga ühel oma auk, kuhu praht visata.

Teine Malawi eripära on nende suhtumine aega. Omavahel naljatame ka, et on meie ajaarvamine ning Malawi ajaarvamine. Erinevus seisneb selles, et meie oleme harjunud, et kui aeg on kokku lepitud, siis nii on ja sellest võiks kinni pidada. Siin aga ei tasu ühtegi kellaaega tõsiselt võtta. On meiegagi paar korda juhtunud, et hommikusöök, mis peaks kell 7.30 olema, on 8.30 või hoopis 9.30. Koosolekud, mis on kokku lepitud, võivad nihkuda tundide võrra edasi. Keegi ei tee sellest numbrit. Hiljaks jäämisesse on suhtumine väga rahulik. Kellelgi ei ole kuhugi kiiret. Meie aga võime selle ajaarvamisega hulluks minna. Eks meil tuleb sellega harjuda, arvestada ning varuplaanid valmis teha.

Ma ei oska öelda miks, kuid mulle väga meeldib, et inimesed oma kanu lahtiselt hoiavad. Ka meie maja ees on kanakuut ning vähemalt tosin kana, pisikesed tibud ning kukk. Muidugi tähendab see seda, et verandat tuleb pesta ja koristada tihedamini ning kui uks lahti jätta, on kanad kiired külla tulema. Ka sellega, et kukk kell neli kirema hakkab, olen ma juba ära harjunud. Lisaks kanadele võib ka kitsi ja lehmi võib näha rõõmsalt ringi jalutamas. Esimesel õhtulgi kohtusin jalutamas olles pisikese kitsetallega. Vabalt ringi jalutavad loomad kuidagi kuuluvad kogu siinse olemuse juurde. Ja mulle nad meeldivad. Turul müüakse kanu muidugi elusalt, mis tähendab minujaoks ilmselt seda, et ma olen järgmised kaheksa kuud taimetoitlusele ligilähedal, sest ise ma ei suudaks kana tappa. Kuid kes teab, millega ma siin veel hakkama võin saada…

Esimesed siin elatud nädalad on mulle isiklikult õpetanud näiteks seda, et olen elanud liiga mugavalt ja pannud hirmu tundma, et kas ma suudan seda teha kaheksa kuud jutti. Kui juba elekter ja internet on omaette luksus, siis seisame silmitsi kindlasti veel paljude väljakutsete ja katsumustega. Sel nädalal külastame kõiki eelkoole ning valime, milliseid soovime hakata elustama. Järgmine kord juba projektilt!

 

Annaliisa Täht

 

Fotod: Tim von Gorp, Annaliisa Täht