Dr Adik Levin: Kaasaja meediakajastused on umbsõlmes

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

14. veebruar 2020 kell 11:46



“Loomulikult ma vabandan, et otsustasin mõtiskleda teemal, mis ei ole minu eriala. Tahaks rääkida meedia kajastusest lähtuvalt tavakodaniku seisukohast. Millegipärast tihti on lubatud nendel teemadel avaldada oma arvamust ainult tuntud politoloogidel või kontrollitud ja tunnustatud meedia ekspertidel,“ kirjutab doktor Adik Levin.

PS. Ükski peavoolumeedia väljaanne ei olnud nõus antud artiklit avaldama.

 

Pensionieas tekkis mul hobi, igal hommikul kuulata uudiseid erinevatelt kanalitelt ja hommiku võimlemise ajal analüüsida, kes kuidas kajastas ühte ja sama uudist. Selline lähenemine osutus mulle väga huvitavaks. Mõni inimene treenib oma mälu ristsõnade lahendamisega. Mina pean viimast treeningut väga ühekülgseks olgugi, et see treenib ka omamoodi mälu ja paneb otsima allikaid, et leida õige sõna või mõiste. Uudiste analüüs minu jaoks on palju põnevam ja lubab aru saada kus ja kuidas ja missuguses maailmas meie tegelikult elame.

Tegelikult otsida objektiivset infot on väga raske ja kas ta on üldse olemas, on veel omaette küsimus. Kui maailmas on toimunud mingisugune sündmus siis kantakse ta ette mitte nii nagu ta tõeliselt oli, aga kindlasti iga riigi riiklikest huvidest ja seisukohtadest olenevalt. Kuulates ära kolm või neli infoallikat arutlen, miks see või teine riik lähenes antud probleemile just selliselt nagu uudiste toimetaja seda ette loeb.

Näiteks mina vara hommikul lülitan kohe sisse Rossia24, seejärel kuulan ma Euronewsi, siis BBC-d ja kell seitse kuulan Eesti uudised. Ühte ja sama sündmust kantakse ette erinevalt ja lõppude lõpuks kõige pealiskaudsemaks tihti osutuvad need uudised, mida kannab ette ERR.

Mul on kahju Tädi Maalist, kes kuulab ju ainult ERR ja kõik mida talle räägitakse raadiost või teleekraanilt on tema jaoks sula tõsi. Alati esitan küsimuse, miks nii ühepoolselt ühte või teist sündmust meil kajastatakse. Jääbki arusaamatuks kas see toimub toimetaja pealiskaudsest suhtumisest oma töösse või on toimetajale ette kirjutatud mida ja kuidas peab ta sündmusi kajastama.

 

Meedia ülesanne on panna inimesed mõtlema nii nagu riik tahab

Tõde on ka see, et kahjuks meedia ülesanne on kujundada just selliseid väärtushinnanguid mida antud riik soovib, et tema kodanikud väärtustaks. Tegelikult nii on kergem juhtida inimeste mõtlemist ja nii on kergem sisendada, kes on meile liitlane ja sõber ja kes on vaenlane.

Minu oponent kindlasti siin väidab, et meil on demokraatlik riik ja kõik mida edastatakse rahvale on ainus tõde ja nii peabki kõik olema. Olen aru saanud, et meist formeeritakse ühepoolselt ja ainult nii ühtemoodi mõtlevaks inimeseks. Selles ma olen veendunud, kui suhtlen inimestega, kes kuulavad ainult ERR-i uudiseid.

Tihti paneb mind imestama fakt, et millegipärast need inimesed nii kergekäeliselt usuvad kõigesse, mida neile ette loetakse. Kurb on see et millegipärast peetakse rahvast tihti primitiivseks ja isegi rumalaks olendiks. Osa inimestega sellistel ideoloogidel õnnestubki sisendaja usku uudiste tõenduspõhisusse.

Kuid on ka inimesi, kes ei ole nõus sellega ja nad hakkavad otsima oma tõde. Seda püüan ka mina alati teha. Sellise süüdistuse peale kindlasti küsitakse minult, et kuidas ma julgen nii rangelt kritiseerida meie meedia kajastust.

Püüan selgitada mõne näitega. Alles see oli kui tähistati Rahvusvahelist Holokausti päeva. Jeruusalemmas toimus suurejooneline Rahvusvaheline konverents, kuhu olid kokku tulnud väga paljude riikide juhid. Aasta tagasi sai kutse ka Eesti. Tulemuseks oli see, et ei President, Valitsuse juht ja Riigikogu esimees ei leidnud võimalust sellest üritusest osa võtta. Meie President Kaljulaid pidas palju tähtsamaks osaleda Antarktika avastamise 200. aastapäeva tähistamist. Peaminister osales majandusfoorumil Davosis ja Riigikogu Esimees pidi avama mingisuguse näituse… Tõele au andes, meie meedia kajastas seda. Tehti isegi kriitikat, kuid väga aralt ja pealiskaudselt.

Miks meedia ei selgitanud Tädi Maalile, miks see üritus Jeruusalemmas oli nii tähtis ja märkimisväärne mitte ainult minu rahva jaoks aga ka paljudele teistele rahvastele maailmas. Võib-olla meie Riigi juhid ei tea või on ära unustanud ajaloo tähtsad sündmused.

Püüan ka meie Riigi juhtidele meelde tuletada. Mina olen just see Eesti Vabariigi kodanik, kelle vanaisa, onu ja kõik minu sugulased, kes ei olnud evakueeritud Siberisse, tapeti siin Eestis ja mitte sakslaste poolt. 1942. aastal Eesti raporteeris nii :”Estland ist Judenfrei!”. Olen külastanud Jeruusalemmas Yad Vashemi muuseumi. Seal on must-valgel Eesti Riigi suur häbiplekk. Oleks keegi meie juhtidest läinud, meie juudid oleks olnud neile väga tänulikud, et nad aktsepteerivad seda suurt viga, mida tolleaegne Eesti tegi. Loomulikult praegused riigijuhid ei ole isiklikult süüdi, kuid nende selline käitumine näitab kui arad nad on, või võib-olla neil on hoopis teised väärtushinnangud. Kas meil on õigus nõuda meie naaberriigilt vabandust kui meie seda ei tee isegi oma kodus. Kahju, et kõike seda kajastati meie meedias väga pehmelt ja ettevaatlikult.

 

Õige propaganda ja vale propaganda?

Olen selle põlvkonna inimene, kes nõuka ajal kuulas Spidolaga öösel köögis uudiseid. Tahtsin teada tõde. Tekkis tunne, et tõepoolest lääne maailmas on kõik nii nagu peab olema ja see, mida tol ajal kandsid ette keelatud raadiojaamad olid nagu hapnik ja see aitas aru saada meie tolle aja probleemidest palju paremini.

Veel 15-20 aastat tagasi pidasin USA meediat kõige objektiivsemaks, kuid juba tol ajal sain aru, et arvatavasti see nii ei ole. Praegu aga demokraatide ja vabariiklaste omavaheline kemplemine on viinud selleni, et ka maailma kõige võimsama riigi meediat samuti usaldada ei tohi. See on ju kurioosne, et president Donald Trump nimetab kuulsat CNN-i fake news kanaliks!

Meile püütakse sisendada, et meie idanaabri poolt tulev info on propaganda ehk avalik arvamuste edastamine Venemaalt. Huvitav, mida kujutab endast siis info, m mis tuleb BBC-st CNN-ist või meie ERR-ist? Arvan, et ka nendelt kanalitelt ja raadiojaamadest tulev info on samuti avalik arvamuste edastamine aga selliselt, et nad kajastavad oma edastatud infos mitte ainult sündmust, aga ka kindlasti sellisest aspektist, mis ühtivad nende riikide huvidega, kus nad resideerivad.

Olen aru saanud, et seda tehakse ka sellepärast, et Venemaalt tulevat infot ei tohi võtta tõenduspõhiselt ja seda alati tuleb käsitleda kui vaenulikku ja ebaobjektiivset. Võib-olla osaliselt on see nii, kuid kas alati?

Mida aga teeme meie… Kui toimub mõni sündmus meie idanaabri juures, siis alati on käepärast võtta valve-arvamusliidrid või nõnda nimetatud kolumnistid (alati ühed ja samad nimed), kes teavad, kuidas õigesti Eesti Riigis peab kajastama antud sündmust. Kasutatakse ka tihti just mõne sündmuse puhul slaavi nimega autorit, et see info oleks kindlasti Tädi Maalile tõenduspõhine.

Kahjuks unustatakse ära tihti, et just poliitiliste sündmuste korral on vaja omada ka teise poole arvamust, et lugejal oleks võimalus endal otsustada. kus on tõde või kus on vale info.

See, et infot edastatakse totaalselt ühepoolselt on ere näide iga esmaspäev Vikerraadiost tulev ülevaade Venemaa meediast. Valik infost on maksimaalselt õigemini peaaegu täielikult kallutatud ainult valitsuse vastaste väljaannetele ja blogidele. Jutt on väga tihti sarkastiline isegi sapine! Selleks, et jälle hammustada meie idanaabrit mõningaid fakte püütakse esitada moonutatult ja ebaobjektiivselt.

Kuna ma juba tõin ühe näite Holokaustist, siis ka siin võib tuua sellise kurioosse näite, mida meie meedia kajastas alles hiljuti. Meile teatati, et Auschwitzi laagri vabastas Ukraina I Armee. Tegelikult Ukraina oli nõuka riigi koosseisus ja mingit Ukraina NSV armeed ei olnud. See armee kandis enne  Voronezi armee nime ja kui nõuka väed liikusid Ukrainasse, said need väed uue nimetuse. Seal sõdisid kõik, mitte ainult ukrainlased. Selle mõtte autor oli ju endine Poola välisminister, kes sihilikult püüdis tuua sellise segaduse sellesse sündmusesse. Tädi Maali hakkabki lõpuks mõtlema, et Ukraina üksinda vabastas need kurnatud inimesed sellest laagrist.

 

Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad

Mõni päev tagasi ilmus Postimehes minu poolt austatud ajakirjaniku Härra Priit Pulleritsu artikkel ”Mõnus on peksta Venemaad”. Autor tõi välja, et 2017. aastal WADA avaldas raporti, et Itaalias avastati 171, Prantsusmaal 128, USA-s 103 ja Venemaal 82 dopingu kasutamise juhtumit. Karistada saab aga ainult Venemaa.

Asi on selles, et selle patu eest on Venemaad juba karistatud. Ta ei ole osalenud oma lipu ja hümniga kahel Olümpial ja veel paljudel võistlustel. Tsiviliseeritud maailmas on siiski üks range reegel, kui on üks kord juba karistatud, siis teist ja kolmandat korda sama teo eest seda enam ei tehta. Mis see muud on kui POLIITIKA!

Kuna meie meedias ei tohi sõna tõsises mõttes midagi positiivset kirjutada Venemaa kohta on Härra Pulleritsu poolt väga julge arvamuse avaldus ja mis on huvitav, et oma artikli lõpus kirjutab tuntud ajakirjanik selliselt: ”nüüd võivad kriitilise mõtlemise-ja kahtlemisvõimeta ajuloputatud kodanikud hakata mind sõimama Venemaa mõjuagendiks ja kasulikuks idioodiks”. Vapustav, kuidas peab üks tunnustatud ajakirjanik ennast õigustama, edastades ju tegelikult reaalset ja tõenduspõhist infot.

Või see rumal Sputniku sulgemine. Palju inimesi seda kuulas ma ei tea. Võib-olla keegi tegigi seda. Kas aga oli vaja seda sulgeda, kahtlen ma küll. Eestlase talupoja mõistusega inimene poleks seda kindlasti kunagi teinud. Arvatavasti mõni suur sõber-liitlane palus teha meie poolse sääse hammustuse karule ja meie seda tegime. Meie pahandame, kui idanaabri meedia teeb meie suhtes kriitikat, mida aga teeme meie? Elan ma paneelmaja korteris ja ma pean oskama elada oma naabritega, et oleks nii minul kui ka naabritel hea elada. Nii peaks ka riigid omavahel korrektselt käituma ja suhtlema.

Kahjuks elu on aga hoopis teine ja nimelt elame me juba ajastul, mil toimub totaalne infosõda. Suurriigid kemplevad oma vahel. On avalikult välja kuulutatud, kes on halb ja kes on hea poiss. Valikuid ei ole ja iga väike riik peab valima kummal pool ta on. Meie oleme teinud sellise valiku nagu see on. Kahjuks tänu sellisele valikule, nagu ma püüdsin juba mõnede näidete varal selgitada, on meedia totaalselt kallutatud, ja kui see nii edasi läheb, siis ei tea, millega see kõik lõpeb, peaasi, et ta ei lõpeks kuuma sõjaga.

Lõpetuseks väidan nagu ka Härra Pullerits, et ma ei ole mitte mingi riigi mõjuagent, aga näen, et kõik see, mis on meie meedias on umbsõlmes ja oma artikliga püüdsin ma natukene seda umbsõlme lahti harutada.

 

Adik Levin
meditsiiniteaduste doktor

 

Foto: kirna.ee



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.