Neemo Saareväli: Kui sina oma unistusi ei järgi, siis ainuke haavata saaja oled sina!

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

12. detsember 2019 kell 9:26



Kinomajas toimub 16. detsembril kontsert indiaaniflöödi ja kakaoga. Korraldaja Tiit Trofimov reklaamib seda kui teistmoodi jõulukontserti, kuigi Neemo Saareväli esinemist algselt jõuluteemalisena just ei mõelnud: “Ma ei tea, kas põlisameeriklastel üldse jõule on. Nad tähistavad pööripäevasid. Indiaanlastel on seal erinevad tseremooniad ja pööripäevaga seotud üritused. Ma väga täpselt ei tea, kuidas neil need asjad käivad,” vabandab Saareväli, kuid arvab peale pisukest mõtlemist, et see võib ju olla ka jõulukontsert. „Jõulud on rahuaeg ja flööt on ka selline meditatiivne rohkem, nii et ma arvan, et sobib kokku küll.”

 

Kuidas te selle kultuuri avastasite?

Kui ma väike olin, siis oli mul üks raamat, kus siis räägiti põlisameeriklaste elust ja olust, kuidas nad seal toimetasid. Mulle see raamat väga meeldis. Kõik selline šamanistlik ja looduslähedane elu on mind kogu aeg huvitanud.

Mis teid selle juurde tõmbab?

Ma arvan, et see on mingi juurteteema ja algse olemuse lähedus. Meie enda ühiskond eemaldub sellest järjest rohkem. Põlisameeriklased ja teised loodusrahvad oma shamaanide ja teadmameestega on suutnud säilitada seda looduslähedust. Ei oska öelda, miks mind on enim köitnud just Ameerika indiaanlaste kultuur. Kuigi mind huvitavad ka teiste kultuuride pärandid ja õpetused. Võib-olla elu on kuidagi sinna viinud. Mingid asjad on elus nii, et sa lihtsalt lähed ja jõuad kuhugi, ilma et väga hullult pingutaks selle jaoks. Ju siis on vaja seal olla või selles suunas liikuda.

Flöödimängu pisik sai alguse sellest, kui ühe mu sõbra naine kinkis sõbrale sünnipäevaks flöödi. Mulle tohutult meeldis selle pilli heli ja mingi aja pärast tellisin endale ka. Vaikselt mängisin, proovisin, üritasin, siis käisin Tõnu Talimaa juures ja tegin endale ise esimese flöödi. Kuna Tõnuga on meil hea klapp ja ühine maailmatunnetus, siis hakkasime temaga koos neid flööte tegema ja nii on see teema vaikselt kerinud. Mängin ja tundub, et inimestele meeldib. See kõnetab neid ja paistab, et nendeni jõuab see, mida ma teen.

Tiit arvab, et eestlastel on selle kontserdi ajaks tavalistest jõuludest juba kopp ees.

Oleneb. Jõuludel on mitu tahku: üks on rahuaeg, teine on hull tõmblemine, kingituste otsimine ja natuke närviline aspekt selle juures. Arvan, et sellest ongi kopp ees, kuigi masinavärk on nii suur, et maha hüpata on raske. Inimestel on kiire elutempo, hakatakse viimasel päeval sellega tegelema, aga kingituse peale võiks ju kogu aeg mõelda. Leiad midagi huvitavat või tekib mingi mõte, siis ostad juba varakult valmis. See tõmbaks tempo maha ja võib-olla poleks kaubanduskeskustes või linnas üldse sellist närvilist sagimist nii palju. Paraku on aga nii, et ise mõtled ka, et sellele peaks kingituse tegema, tollele peaks ka tegema ja jooksed ikkagi samamoodi ringi, tahad või ei taha.

Tunned mingit survet, et pead kellelegi kingi tegema.

Jah. Ma olen oma perega teinud kokkuleppe, et istume koos, kuid ei tee kingitusi. Kingitus ongi see, et saame koos istuda, juttu rääkida, süüa. Iga kord muidugi ei õnnestu ilma kingitusteta, sest süsteem on tugev.

Kuidas võtta julgus kokku ja teha enda moodi jõulud?

Ma arvan, et mõne perega ei olegi see võimalik, aga kui seda teemat üles ei võta, siis ei teagi. Pead kõigepealt ise teadma, mida sina tahad. Kui sa tead, et tahad midagi teistmoodi, aga ei tea, kuidas see täpsemalt olema peaks, siis on väga raske seda ka teistele selgeks teha. Võib-olla lihtsalt küsida, et sa ei tea täpselt, mida teha, aga senisest on kõrini. Kui öeldakse, et ei, jõulud on kogu aeg nii olnud, siis polegi midagi teha. Kuid sa paned selle mõtte idanema, et võiks midagi teistmoodi teha.

Kuidas jääda kindlaks enda soovidele? Kuidas luua enda unistusi nii, et keegi ei tunneks end haavatuna?

Kui sina oma unistusi ei järgi, siis ainuke haavatasaaja oled sina. Teistel pole su unistustest sooja ega külma. Neil on oma unistused. Võib-olla on ainuke asi see, et nad tahavad säilitada mingisugust olemasolevat osa, koguaeg on niimoodi olnud ja kui sa hakkad kuskile väga teises suunas vedama, siis nad tahavad sind tagasi tõmmata. Kui sa lähed sellega kaasa ja lased sel juhtuda, siis võib-olla terve elu kahetsed, miks sa ei teinud nii, nagu sinu süda ütles.

Mida teha, kui keegi teine minu kõrval ei usu minu unistustesse?

Mina ütlen selle kohta nii, et oma unistusi tuleb järgida ja kui keegi teine sellesse ei usu, siis on kaks varianti: kas sina annad järele või lähed ära. On ka muidugi kolmas variant – rääkida ausalt mida sa tunned ja vajad. Tavaliselt ei ole teisel inimesel õrna aimugi, mida sa tahad enne, kui sa pole seda välja öelnud. Oleneb ka unistusest. Unistusi on inimestel palju, aga enda seisukohast võin öelda, et kogu see flöödimäng, muusika, vaimne maailm – minu üks suhe lõppes sellepärast, et ma sain aru, et kui ma loobun sellest kõigest, siis ma loobun väga suurest osast oma hingest. Võib-olla siis need, kes meie kõrval on, kannatavad ka. Siis mõlemad kannatavad. Sellel pole mõtet. Aga suhteteemad on palju keerulisemad ja sügavamad ka muidugi.

Võib-olla siis valida kõrvale inimesed, kes mõistavad sind rohkem?

Jah! Lihtne pole üheski suhtes. Igas suhtes tuleb igasuguseid asju ette, aga mingisugune ühine suund peaks olema. Kui üks tahab vankrit ühele poole vedada ja teine teisele poole, siis on see kannatus. Sellises situatsioonis on muidugi oma õppetund ja kui selle ära tabad, siis hakkavadki asjad paremuse poole minema. Elu ei tohiks olla kannatus. Pigem peaks see olema õpetav, kasvatav. Peab kogu aeg liikuma järjest rohkem rõõmu, õnne, rahulolu ja sisemise ärkamise poole.

Kellele see kontsert mõeldud on?

Seinast seina. Mul on kogemus olemas, et see puudutab ka neid, kes on väga kaugel igasugusest spirituaalsest maailmast. On ju teaduslikult tõestatud, et helilained mõjutavad meid ja mõjutavad kõiki olenemata sellest, kui spirituaalne või vaimne sa oled. See on võtnud ka pisara silma inimestel, kes oma emotsioone muidu kiivalt vaka all hoiavad. Ma ei oska öelda konkreetset gruppi, kellele see oleks suunatud. Ma arvan, et see, keda see kõnetab, tulgu ja kogegu.

Avaks hinge või mida see kontsert annab?

Ma ise näen, et mingid mustrid hakkavad kerima. Olen aru saanud, et teistel hakkab samamoodi. Mingid tunded, emotsioonid, pildid. Nagu mingi film hakkab jooksma. Näiteks lapsepõlvest. Mul on üks ärimehest sõber, kelle suhtumine on tavaliselt selline, et: “Mis kuradi vaimne? Tee oma asju ja ongi kõik.“ Temal tõmbaski pisara silma. Ütles, et ta nägi lapsepõlvest selliseid pilte, mille olemasolu oli ammu unustanud. Kogu universum koosneb võngetest ja nende erinevatest sagedustest. Läbi heli võib pääseda väga lähedale meie algsele olemusele.

 

Vaata lisaks: Teistmoodi jõulukontsert

Fotod: Pixabay, erakogu

 

Toimetas Monika Kuzmina / GoodNews