I Land Sound – murrang Eesti festivalikultuuris

19. juuli 2018 kell 20:10



Otsustasin enne muljete kirja panemist pärast festivali lõppu mõned päevad oodata – et kas vaimustus läheb üle või ei. Tundub, et ei! Kui möödundaastane nädalalõpp Saaremaal Illiku laiul oli tolle suve kõige ägedam elamus, siis seekordne tantsupidu keset merd saab viimase viie aasta ühe meelipaitavama avaliku sündmuse tiitli.

 

Asi ei ole ainult selles, et oli ilus loodus ja hea ilm hängimiseks, vaid sinna kokku tulnud inimesed mõistsid käigu pealt korraldajate mõtet – me oleme siin selleks, et luua kõigile nauditavat tervikut. Ühendas see festival ju kõige erinevamaid inimesi (loe ka: hõime).

Kui sa ei veel ei tea, mida endast kujutab I Land Sound, siis see on USA legendaarsest kõrbekogunemisest Burningmanist mõjutusi saanud kunstiline elamusfestival koos underground ööklubide DJ-de, kohalike peosarjade ja huvitavate live-artistidega; sekka põnevad töötoad, loengud, näitused, ujumine, saun, pallimängud, tuleskulptuurid, performance´id ja gurmeeväärsed maitseelamused. Erinevad lavad olidki ehitatud klubide/esinejate endi poolt ja nii sai kokku väga eripalgeline ja põnev tervik.

Eelmisel aastal külastas festarit ca 2000 inimest ja kui öeldi, et seekord paisatakse müüki 4000 piletit, kartsid paljud, et kohale vajub hunnik niisama laaberdajaid. Üllatusena selliseid tegelasi praktiliselt polnud, st Eestis on olemas vähemalt 4000 teadlikku noort inimest, kes oskavad end ülal pidada ja loodust hoida. Ja ometi jagunes see tohutu rahvamass laiu erinevatesse punktidesse nii lahedalt ära, et oli ruumi hingata.

Mainitud 4000 piletit müüdi läbi juba mõned päevad enne festivali algust, mis tekitas järelturul suure nõudluse – kuuldavasti läksid festivali passid kaubaks lausa 600€ eest. Kas meenub mõni elektroonilise muusika festival Eestis, mis oleks läbi müüdud? Mulle mitte.

I Land Soundilikku pidu-kunst-häng tüüpi pidusid on Eestis tehtud väiksemale hulgale inimestele ja kinniselt, kuid Taavel Bristoli ja Paap Uspenski idee viia sõbralik pidu massidesse on õnnestunud eeskujulikult. Pani lausa imestama kuivõrd puhas kogu festivali ala oli. Peale festivali lõppu ei saanudki aru, et seal miskit suurt toimunud oleks, sest prügi -ja pudelihunnikuid näha polnud. Kindlasti aitas peokultuurile kaasa asemel turvakontroll – kõik püksitaskud, plaastripakid ja rahakotid otsiti põhjani läbi.

Kujuta ette: tuled sissepääsust läbi, kõnnid mööda kitsast maariba laiule, mõlemal pool teed õõtsub pilliroog ja valgete pilvetutsude taustaks on on helesinisest oranžiks ja roosaks värvuv taevas. Vastu kõnnivad rõõmsad ja naeratavad inimesed. Taamalt kostub helide popurrii ja silt annab teada, et wifi parooli ära otsi, lihtsalt tantsi. Ja tantsida sa saad – kui sulle meeldib elektrooniline muusika, leiad kindlasti endale meelepärase lava, olgu see siis rannas, niidul, siseruumides või lausa metsas, kus psy ja neoon loodusega sümbioosi leiavad. Päikese merre vajumist võid vaadata Loojangulava vaibaga kaetud platsil paljajalu tantsides ja keskööl nautida vaimustavat Oopuse live´i liivapõhjaga hiigelkuppeltelgis…

“Tunnen, et see on minu elutöö,“ ütles Taavet mulle festivali ajal, kui kiitsin sujuvat korraldust ja võrreldamatut atmosfääri. Olen temaga nõus, sest niivõrd kirjut seltskonda ja stiile üheks väga sõbralikuks tervikuks punuda on tõeline meistritöö – see ei ole midagi vähemat kui stiilipuhas ja õnnestunud näide maailmaparandamisest.

Aitäh, I Land Sound, kohtume järgmisel aastal jälle!

 

Muljetas Mariann Joonas 

 

Fotod: 9/11, Sten Roosvald

Vaata ka: festivali galerii ajalehes Saarte Hääl

PS. Suurema pildigalerii selle aasta I Land Sound festivalist leiad järgmisest Telegrami paberajakirjast.