Meelis Kiili, Vello Loemaa, Riho Ühtegi, Leo Kunnas, Neeme Väli ja kaitseministeeriumi hoone. Fotokollaaž: Siim Lõvi/ERR; Ken Mürk/ERR; ERR

10. septembril avaldas ERR Meelis Kiili, Vello Loemaa, Riho Ühtegi, Margus Koplimäe, Leo Kunnase ja Neeme Väli arvamusartikli, kus endised kõrged kaitseväelased küsivad: kes juhib valitsust ning kas peaminister on ikka korralikult läbi mõelnud volituste andmise mehele, kes juba kaitseväe juhina tõestas, et võib teha kriisiolukorras valesid otsuseid, tuues näitena koroona-aegse sundvaktsineerimise. Lisaks tõid nad välja, et kapo on oma aastaraamatus juhtinud tähelepanu riskidele, mis kaasnevad inimeste liikumisega riigikaitse otsustuspositsioonide ja kaitsetööstuse vahel. 

Kõrged eru- ja reservväelased kirjutavad:

“Kaitsepolitseiamet on oma aastaraamatus juhtinud tähelepanu riskidele, mis kaasnevad inimeste liikumisega riigikaitse otsustuspositsioonide ja kaitsetööstuse vahel. See ei tähenda iseenesest, et inimene ei tohiks ühest sektorist teise liikuda. Kaitsetööstuse arenguks ongi vaja inimesi, kes tunnevad nii riigi vajadusi kui ka ettevõtluskeskkonda. Probleem tekib siis, kui rollide vahele ei jää piisavalt selget piiri ning otsustajal võivad olla varasemast tegevusest tulenevad otsesed või kaudsed huvid valdkonnas, mida ta hakkab poliitiliselt juhtima.

Seetõttu on kummaline, et ajal, mil riigi enda julgeolekuasutus sellele riskile tähelepanu juhib, näib peaminister olevat valmis liikuma täpselt selles suunas, mille suhtes kapo ettevaatusele kutsub.

See ei puuduta ainult Martin Heremit. Kui võimaliku kaitseministri meeskonda kavandatakse ka teisi inimesi, kellel on või on hiljuti olnud otsesed ärihuvid kaitsetööstuses, muutub küsimus juba süsteemseks. Kes sellises olukorras hindab huvide konflikti? Millised on piirangud? Milline on taandumiskohustus otsustest? Kui pikk peab olema aeg ettevõtlusest poliitilisse otsustamisse liikumise vahel? Ning kes tagab avalikkusele ja konkureerivatele ettevõtetele, et otsused sünnivad üksnes riigi kaitsehuvist lähtudes?

Need küsimused ei tähenda, et keegi kavandaks oma ametipositsiooni kuritarvitamist. Hea valitsemise põhimõte ongi vastupidine: süsteem peab olema üles ehitatud nii, et riik ei sõltuks üksnes otsustajate heast tahtest. Lisaks tegelikule huvide konfliktile tuleb vältida ka selle põhjendatud näivust.

Paradoksaalselt võib halvasti lahendatud pöördukse probleem kahjustada ka ettevõtet, kust inimesed riigi teenistusse tulevad. Kui selle endised võtmeisikud hakkavad osalema kaitsepoliitika, võimearenduse või hangete kujundamises, muutub ettevõttel endal Eesti turul keerulisemaks tõendada, et tema edu põhineb üksnes toote kvaliteedil, hinnal ja ausal konkurentsil. Ka täiesti ausalt võidetud konkurss võib sattuda põhjendatud kriitika alla.

Seega ei kaitse selged huvide konflikti reeglid ainult riiki. Need kaitsevad ka ettevõtteid ja turu usaldusväärsust. Ja jõuamegi tagasi peaministri juurde.

Peaministri ülesanne on leida inimene, kes lubab kiiresti tulemusi saavutada, aga tema ülesanne on hinnata sedagi, milliseid institutsionaalseid riske personalivalikuga riigile luuakse.

Kui kapo on ühe sellise riski juba avalikult sõnastanud, siis oleks oluline teada, kuidas peaminister seda riski maandab, sest kui valitsus ise ei pea vajalikuks riigi julgeolekuasutuse osutatud süsteemset riski oma personalivalikutes tõsiselt võtta, siis millist praktilist tähendust peaksid kapo sellised hoiatused üldse omama? Erivolituste andmisel tuleb hinnata sedagi, kuidas inimene on talle juba varem antud ulatuslikku otsustusõigust kriisiolukorras kasutanud.

Üks selline kogemus pärineb koroonakriisist. Kaitseväe juhatajana rakendas Martin Herem vaktsineerimisnõuet, mille tulemusena vabastati teenistusest kümneid inimesi. Osa vabastamisotsuseid tunnistas kohus hiljem õigusvastaseks. Juba tol ajal oli Ukraina pinnal käimas lahingutegevus ja Eesti ohuhinnangud polnud sugugi väiksemad.

Asi ei ole vaktsineerimise poolt või vastu olemises, vaid juhtimispraktikas. Kuidas kaalub juht kriisiolukorras eesmärki, otsustamise kiirust, meetmete proportsionaalsust, organisatsiooni inimvara ja õiguslikke piiranguid?

Üks varasem otsus ei tõesta, et sama juht teeks tulevikus vale otsuse. Küll aga on see asjakohane informatsioon peaministrile, kes kaalub talle tavapärasest veel suurema otsustamisõiguse andmist. Mida suurem on antav võim, seda olulisem on hinnata, kuidas on seda võimu varem piirangute ja vastukaalude olemasolul kasutatud.

Meil on kaitsevaldkonnast olemas väga värske näide sellest, kuhu võib viia olukord, kus kiirusest saab otsustamise kvaliteedi aseaine. Kindral Colin Powell on sõnastanud juhtimise ühe lihtsa põhimõtte: “Oluline ei ole teha kiireid otsuseid, vaid õigeaegseid otsuseid”. See vahe on põhimõtteline.”

Meelis Kiili on kindralmajor (reservis) ja riigikogu liige, Vello Loemaa on erukindralmajor ja kunagine Eesti õhuväe ülem, Riho Ühtegi on kindralmajor reservis, Margus Koplimägi on endine Eesti kontingendi ülem Afganistanis, Leo Kunnas on kolonelleitnant (reservis) ja riigikogu liige, Neeme Väli on kindralmajor (reservis), Isamaa liige.

Loe pikemalt: ERR

Loe ka: Madis Hindre: Kuuse vallandamine hea välja ei paista

Toimetas Mariann Joonas